KES OLID EESTI "LENNUVÄEPOISID?"


Et saada vastust sellele küsimusele, mingem ajas enam kui seitsekümmend aastat tagasi. Tulevased „lennuväepoisid” olid siis veel koolipoisid, kes õppisid gümnaasiumide ja kutsekoolide lõpukassides. Nad kõik olid sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis. Nende õpetajateks koolis olid eruteeritud, eestimeelsed õpetajad, kes oskasid sisendada noortesse rahvuslikku iseteadvust, aatelisust ja kodumaa armastust. Valdav osa tolle aja noortest võttis aktiivselt osa tollal tegutsenud noorteorganisatsioonide tegevusest, kus neisse sisendati kaitsevalmiduse tahet, et vajadusel kaitsta oma kodumaad.

Nende noorte unistused ja tulevikukavad aga purunesid täielikult, kui Eesti Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal vägivaldselt okupeeriti ja annekteeriti. Juba esimene nõukogude võimu aasta tõi eesti rahvale ränki katsumusi, mis veelgi põhjustas isamaalises vaimus kasvatatud  noortes vihkamist võõrvõimu vastu.

Olukorra muutuse põhjustas 1941. juunis aasta alanud sõda. Algas rahva ülestõus, mida hiljem on hakatud „suvesõjaks” nimetama, mille käigus veel enne Saksa relvajõudude Eestisse jõudmist vabastati paljud alad kommunistlikust painajast. Kui Eestisse jõudnud Saksa relvajõud olid vabastanud nõukogude võimu alt kogu Eesti, uskus enamus eesti rahvast, et taas vabanenuna saab Eesti tagasi ka oma kaotatud iseseisvuse.

Kuid juba üsna varsti sai selgeks, et Eesti Vabariigi taastamine Saksa okupatsiooni tingimustes ei tule kõne alla. Oma suurrahvuslikus kõrkuses umbusaldasid sakslased eestlasi ja tegid kõik selleks, et takistada eestlaste organiseerumist ja lämmatada nende iseseisvus- püüdlused. Eesti omariikluse taastamist pidasid sakslased mingiks eestlaste veidruseks.

Kuid samal ajal ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasi-pöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõi- malik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Meil olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taassattumisele punase terrori alla.

Katastroofiliselt kriitiliseks muutus olukord 1944. aasta jaanuaris, kui Saksa relvajõud hakkasid Leningradi rindelt paanilist taanduma. Nende rindejuhatus oli otsustanud viia kõik Saksa üksused Eestist Lätti, Düüna jõe taha.

 Et  ära hoida rinde lagunemist Eesti idapiiril, toodi Idarinde erinevatelt rinnetelt Eestisse kõik seal võidelnud eesti väeosad. Lisaks otsustati  teostada Eestis ka üldmobilisatsioon. Selle läbiviimist toetas nii presidendi kohustes peaminister Jüri Uluots, kui ka kõik põranda all tegutsenud poliitikud, kultuuri- ja ühiskonnategelased nin kaitsta g erakondade ja kirikute esindajad.

1944. aasta veebruaris toimunud üldmobilisatsioon tõi kokku umbes 40 tuhat meest, kellest moodustati kuus piirikaitse rügementi, mis nüüd kiiresti Eesti idapiirile viidi. Eesti väeosad koos saksa, flaamide, norra ja taani üksustega peatasid punaarmee edasitungi ja rinne Eesti idapiiril jäi püsima.

Samal ajal alustas Punaarmee terrorirünnakuid Eesti linnadele. 6. märtsil muudeti ligi 11 tundi kestnud pommirünnaku tagajärjel rusudeks iidne Narva. Samal päeval ründasid nõukogude pommitajad Petserit. 8. märtsil toimusid pommirünnakud Jõhvile ja Tapale. 9. märtsil öösel toimus õhurünnak Tallinnale, mille tulemusel purustati palju ajaloolisi hooneid ja hävis ligi 50% linna elamispinnast. 26. märtsil toimus pommirünnak Tartule. Need nõukogude lennuväe barbaarsed pommirünnakud Eesti linnadele põhjustasid hiljem eesti noorte kaasamise mitmesuguste sõjalise tähtsusega tagalateenistustesse.

'Eesti noored tagalateenistustes

Eesti noorte astumine mitmesugustesse tagalateenistustesse hoogustus oluliselt 1944. aasta kevadel. Eriti aga peale Narvale, Tallinnale, Tartule ja teistele eesti linnadele toimunud õhurünnakuid. Seni oli noorte suhtumine sakslaste värbamisaktsioonidesse olnud üsnagi leige. Nüüd aga, mil rindejoon oli Narva jõele peatuma jäänud ja Eestit ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt, muutus noorte suhtumine sõjalistesse abiteenistustesse oluliselt.

Alates 1942. aastast tegutses sakslaste poolt okupeeritud Eestis EESTI NOORTE (EN) organisatsioon. Tänu selle organisatsiooni eestlastest juhtidele, oli see suhteliselt eestimeelne ja noorte isamaaline kasvatus toimus selle algorganisatsioonides samamoodi, nagu see oli toimunud Eesti Vabariigis tegutsenud skautide, noorkotkaste, kodutütarde ning teistes noorteorgani-satsioonides. Rahvusliku ideoloogia kandjaiks olid siin [välja arvatud üksikud erandid] eestimeelsed alljuhid, kes sisendasid noortesse rahvuslikku meelsust, aatelisust ja kodumaa-armastust.

Eesti Noored kandsid sinist pluusi, musti põlvpükse ja suusamütsile sarnast mütsi, mille ees oli rombikujuline märk, kus eesti rahvusvärvide taustal oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea. Selle märgi on endised Eesti lennuväepoisid valinud nüüd oma klubi embleemiks.

Eesti Noorte Peastaabi ülemaks oli Gustav Kalkun. Selle saksapoolseks juhiks oli Kindralkomissariaadi Noorteosakonna juhataja Bannführer Knoll. EN Peastaabil olid Eestis järgmised osakonnad:

- personaliosakond - juhataja Valter Suigusaar; 

- kehalise kasvatuse osakond - juhataja Ardo Tarem;
- treeninguosakond - juhataja Herbert Michelson;
- sotsiaalhoolekande osakond - juhataja (?);
- administratsiooni osakond - juhataja Karl Vääri;

Maakondades olid allorganisatsioonide juhtideks: Harjumaal - Karl Lipping,  Järvamaal - Erich Haas,  Läänemaal - (?) Alla,  Petserimaal - Alfred Nigol, Pärnumaal - Rudolf Aru [hiljem V. Suigussaar], Saaremaal – Elmar Sääsk, Tallinnas - Raimond Pals, Tartus - Juhan Võsu, Tartumaal - (?) Illaru, Valgamaal - Enn Teenu,  Viljandimaal - Edgar Kiik, Virumaal – Edgar Aavik ja Võrumaal - (?) Laurimaa.

1943. aasta märtsis ilmus kõigis eesti ajalehtedes üleskutse, kus eesti noortel soovitati astuda noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks. Noorte põhitegevuseks oli seal märgitud:  korravalve,  hädaabiteenistus,  õhu- ja gaasikaitse, tuletõrje, sideteenistus,  ühiskondlik teenistus,  kudumisteenistus [tütarlastele] ja   vabatahtlik põllutöö.

1944. aasta veebruaris toimus Tallinnas kohalike EN juhtide koosolek. Sellel koosolekul informeerisid maakondade noortejuhid oma organisatsioonide tegevusest kohtadel. Nad teatasid, et eesti noored on aktiivselt lülitunud tagala kaitsetegevusse. Nii oli Tallinna piirkonnas astunud mitmesugustesse tagala sõjalistesse abiteenistustesse juba 1250 noort. Saaremaal oli noortest vabatahtlikest moodustatud mitu tuletõrjesalka. Pärnus oli noored asunud aktiivselt esmaabi- ja õhukaitse abiteenistusi organiseerima. Moodustatud olid valveteenistuste grupid linnavalitsuse ja Omakaitse abistamiseks. Rakveres oli noortele läbi viidud esmaabikursused. Ka abistasid sealsed noored postiteenistust, haiglaid ja kohalikke ajalehetoimetusi. Sakala piirkonnas oli moodustatud noortest koosnev valvegrupp, kus 16-17-aastased noormehed teenisid Omakaitses ja võtsid osa strateegiliste ja kommunaalobjekti valvamisest.

Aktiivselt võtsid abiteenistuste tööst osa Petseri noored. 15-17-aastased poisid ja 15-20-aastased tüdrukud olid aktiivselt tegevad Omakaitse, tuletõrje ja teiste riigiasutuste abistamisel. Sellest tegevusest ei võtnud osa mitte ainult EN organisatsiooni liikmed, vaid ka organiseerimata noored. Noored abistasid ka perekondi, kelle liikmed olid rindel, või seotud teiste, sõjaliselt tähtsate ülesannetega. Tütarlapsed abistasid lasterikkaid peresid ja neid, kus pereisa või -ema 1941. aastal küüditati või mõrvati.

Maakondade noortejuhtide räägitu andis tunnistust sõjaaja noorte aktiivsusest tagala abistamisel kodumaale raskel ja kriitilisel hetkel. Seda kinnitab ka fakt, et neisse teenistustesse, kuhu pääsemine oli vanusega piiratud, astus väga palju noori vanemate kirjalikul nõusolekul. Soovi igati kaasa aidata tagala kaitsmisele idast ähvardava ohu vastu põhjustas Eesti Vabariigi ajal koolis ja noorteorganisatsioonides saadud isamaaline kasvatus. Tolle aja noortes oli tugevasti välja kujunenud kaitsevalmiduse tahe. Nende kangelasideaalideks olid Vabadussõja sangarid. Selle tulemusel  langesid EN juhtide üleskutsed nüüd viljakale pinnale.

1944. aasta aprillis ilmus korraldus, mille põhjal kõik noored alates 14 eluaastast ja vanemad, kes polnud seotud mõne sõjalise abiteenistusega, registreerima end valla- ja linnavalitsustes maale põllutöödele minekuks. Nende saatmine põllutöödele pidi algama 1. juunil.

Sõjalis tubliduse" [WE] laagrid

Samal ajal algas noorte lähetamine nn. Sõjalise Tubliduse (WE) laagritesse Saksamaal, kus valmistati ette noortejuhte lennuväe abiteenistusse võetavate noorte väljaõppeks. Esimene eesti 108-st vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale, Kocheni lähedale 20. aprillil 1944. Teine grupp, kuhu kuulus umbes 120 poissi, viidi mai lõpul Poolasse, Rozani linnakese lähedale. Kolmas, umbes 150 eesti poisist koosnev grupp viibis õppelaagris Königsbergi lähedal.

Rozani väljaõppe laager asus Narevi jõe ääres,  kunagistes Poola ratsaväe kasarmutes. Viimane oli jaotatud kaheks osaks - Wehrmachti ja SS-laagriks. Eesti poisid, kui võõrrahvus, paigutati SS laagrisse, kuna umbes tuhandest saksa poisist koosnev grupp moodustas Wehrmachti laagri.

Treening
Eesti poisid treeningul

Mõlema grupi tegevusprogramm oli täiesti erinev. SS laagris, kus asusid eesti poisid, oli pearõhk pandud maastikuõppusele, topograafiale, orienteerumisele, moondamisele, lähivõitlusele ja laskmisele. Wehrmachti laagris treeniti saksa poisse sideteenistuseks ja virgatsiteks. Nende tulevased telefonistid jooksid ringi kaablirullide ja välitelefonidega, kuna virgatsid kihutasid avamaastikul mootorratastel. Raadiotelegrafistid õppisid klassis morsetähestikku ja raadiojaamade käsitamist.

Ühiselt kasutati vaid lasketiiru, kus Wehrmachti poisid lasksid 12-ringilistesse, SS-poisid aga 10-ringilistesse (SS) märklehtedesse. Poiste vormiriietuseks olid musta värvi villane pluus ja suusapüksid ning suusamüts. Jalanõudeks rautatud tanksaapad. Kuumade suvepäevade tõttu oli selline vormiriietus õppustel väga ebamugav.

Nii eestlased kui ka sakslased olid jagatud sõpruskondadeks, igaühes kümme poissi. Hommikune Laagrilippude heiskamine ja selle langetamine õhtul toimus koos ja lipumastidesse tõsteti nii eesti kui saksa lipud. Ka  tehti  kõik teadaanded  ja info poistele teatavaks saksa ja eesti keeles.

Eestlaste ja sakslaste vahel korraldati pidevalt mitmesuguseid võistlusi. Sellistel võistlusaladel nagu laskmine, orienteerumine, rivilaul jm. olid eesti poisid sakslastest tublisti üle. Ka mitmel spordialal, nagu maadluses, poksis ja teistel füüsilist jõudu nõudvatel aladel olid eestlased tugevamad, kuigi sakslaste tehniline ettevalmistus oli parem. Peale jäid aga eestlaste visadus ja jonn.

Õppetegevus laagris oli küllaltki pingeline. Äratus oli hommikul kell 6. Pärast hommikvõimlemist, pesemist, tubade korrastust, lipu heiskamist ja hommikusööki algasid kell 8 õppused, mis kestsid kuni kella 12-ni. Pärast lõunasööki kell 13 õppused jätkusid ja kestsid ühtejärgi kuni kella 18-ni. Järgnesid õhtune apell [1]  ja lipu langetamine. Pärast õhtusööki tehti veel sporti ja treeniti. Vaba aega oli vaid kella 21-23-ni, mil algas öörahu.

Laagri lõpetamisel pidid poisid kirjutama ühel sellisel ette antud teemal nagu: "Uus Euroopa", "Rassipoliitilisi probleeme Euroopas" või "Mida teha, et hoida oma keha tugeva ja tervena" kirjandi . Valdav enamus poistest valis viimase teema, ehkki kaks esimest andsid paremaid hindeid.

Jõudnud juuni lõpul tagasi Eestisse, lasti poisid paariks päevaks koju, kust enamus neist 1. juulil tagasi Pirita-Kose laagrisse tuldi. Seal võeti nad arvele, anti selga lennuväe abiteenistuse vorm ja neist said vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunud noorte juhendajad (ausbilder) ja alljuhid.

'Lennuväe abiteenistuse sünnilugu

Tingituna elavjõu vähesusest rinnetel, moodustati 1942. aasta veebruaris Saksamaal õhutõrje abiliste (Flakmiliz aus Jugendlichen) organisatsioon, mis hiljem lennuväe abiteenistuseks ümber nimetati. Sellesse organisatsiooni värvati vabatahtlikkuse alusel noormehi kesk- ja kutsekoolidest ning saadeti teenima oma elukoha lähedal paiknevatesse õhutõrjeüksustesse. Teenides oma kodukohas õhutõrjes, jätkasid noored samal ajal õpinguid.

Et selline õhujõudude vabatahtlik abistamine osutus küllaltki efektiivseks ja aitas täiendada õhutõrjeüksuste isikkoosseise, vabastades sealt rinde jaoks lahingutegevuseks kõlbulikke mehi, sõlmiti 31. märtsil 1944 Ida-alade ministri A. Rosenbergi, SS üldjuhi H. Himmleri, õhujõudude ülemjuhataja H. Göringi ning riigi noortejuhi A. Axmanni vahel kokkulepe Ida-alade noorte värbamiseks vabatahtlikkuse alusel lennuväe abiteenistusse. See kokkulepe puudutas 15 kuni 20-aastaseid noormehi, keda võeti teenima õhutõrjeüksustesse. Vastavalt nimetatud kokkuleppele, lubati okupeeritud aladelt värvatud vabatahtlikele samaväärseid õigusi "puhtast rassist" saksa abiteenistuslastega ning kõigi idatööliste suhtes kehtestatud diskrimineerimiste kõrvaldamist. Alates 1.juulist 1944 laiendati seda vabatahtlikkuse aktsiooni ka tütarlaste värbamiseks. [2]

Vastavalt ülalmainitud kokkuleppele, pidid kõik lennuväe abiteenistusse võetud noormehed pärast 8-kuulist teenimist õhutõrjeüksustes, antama üle oma rahvusest SS-väeosadele. Neil,  kes ei soovinud minna teenima õhutõrjesse, võimaldati teenida ka Riigitööteenistuses, kuid pärast 8 kuud pidid nad ikkagi üle antama Relva-SS koosseisu.

Enne lennuväe abiteenistusse astumist pidid saksa noormehed läbi tegema väliõppuse nn. kaitsetubliduse laagris (WE-laagrid), kuhu alates 1944. aasta maist hakati saatma ka eesti noori.

Ida-Euroopa noorte värbamise koordineerimiseks moodustati Saksamaal spetsiaalne värbamisasutus - Dienstelle Hauptbannführer Nickel, kellele allusid kõik ida-aladel tegutsevad ja noorteorganisatsioonide koordineeritavad sõjalised abiteenistused. See asutus pidi kõik värbamisaktsioonid kooskõlastama Saksa õhujõudude-, SS-kasvandike-, riigitööteenistuse-, organisatsiooni Todt ja teiste värbamisbüroodega. Värbamisaktsiooni tulemus sõltus propaganda ulatusest ja põhjalikkusest. Seepärast toimus ida-alade noorte värbamine mitmesugustesse sõjalistesse abiteenistustesse moto all: “Jäädav vabanemine kommunismist!”

Eriti tähtsaks pidasid sakslased nüüd Ida-Euroopa alade noorte värbamisel nende rahvaste juures esineva alaväärsuskompleksi vastu võitlemist. Psühholoogiliselt peeti vajalikuks rõhutada idarahvaste üheõiguslikkust Lääne-Euroopa aaria tõugu rahvastega. Samuti toonitati järjekindlalt, et Ida-Euroopa noored on seni bolševismivastasest võitlusest eemal seisnud, kuna Lääne-Euroopa noored on juba pikemat aega sellesse võitlusse lülitunud. 1944. aastal ei räägitud sakslaste propagandas enam aaria tõu ülimuslikkusest ega sakslaste eluruumi laiendamisest.

Noorte kaasamine õhukaitsesse ei laabunud aga kergesti. Esimesed pretensioonid noorte värbamisel saksa õhujõudude teenistusse tulid Ida-alade Ministeeriumi SS-i poliitiliselt osakonnalt. Viimane kaebas SS peastaabile, et Saksa õhujõud "näppavad SS-i käest ära noori. Samal ajal teatas Riia kindralkomissar, et toimuvaid värbamisaktsioone võidakse kergesti laste küüditamiseks tembeldada.

Kuid vaatamata kõigile raskustele võis värbamisamet Nickel juba juuni keskel raporteerida, et värvatute jaoks ette valmistatud 11 õppelaagrit on jäänud kitsaks ja osa vabatahtlikke on saadetud Saksamaale ning paigutatud Hitler-Noorte laagritesse.

28. juunil 1944 said Ukraina ja Valgevene aladel tegutsenud värbamisametid korralduse värvata lennuväeabiteenistusse vene-, valgevene-, ukraina- ja leedu rahvusest naissoost vabatahtlikke. Tütarlaste võtmisega õhujõudude abiteenistusse tekkis aga üsna pea uus probleem - tütarlaste massiline rasestumine. Värbamisameti ettepanekuga – teha tütarlastele aborti - ei olnud Saksa Tervishoiuministeerium nõus. Probleem lahendati sellega, et aborti lubati teha rasestunu kirjaliku sooviavalduse alusel. Küünilise tekstiga avalduse vorm kõlas järgmiselt: "Et mitte olla eemaldatud õhujõudude teenistusest ja seega mitte nõrgendada minu sõjalist panust, palun minu rasedus katkestada."

Vaatamata arvukaile takistustele, mis teiste Saksa ametiasutuste poolt värbamisametile tehti, oli kogu ettevõtmine üle ootuste edukas. 1944. aasta märtsist kuni 20.septembrini võeti Ida-Euroopa aladelt Saksa õhujõudude abiteenistusse kokku 18 917 noormeest ja umbes 2500 tütarlast. Rahvuste järgi jagunesid need järgmiselt:

 SS-i abilisteks värvati: venelasi -1383; ukrainlasi 5933, valgevenelasi 2354 ja leedulasi 1012 noormeest.

Lennuväe abiteenistusse võeti: lätlasi 3614 ja eestlasi umbes 3000. [3]

Kõik lennuväe abiteenistusse võetud noored suunati algul Saksa õhujõudude käsutusse, kus nad jaotati erinevate teenistuste vahel alljärgnevalt:

õhutõrje kahurväe üksustesse      -10000;

õhukaitse signaalteenistustesse  -  1000;

motoriseeritud õhukaitsesse      -  1000;

sõjatööstusse                                  -. 6700;

Nagu ülaltoodust nähtub, võeti lennuväe abiteenistusse ainult eesti ja läti noormehi, kuna kõik teistest Ida-Euroopa rahvustest noored värvati SS-i abilisteks. Tegelikult said ka neist eesti poistest, kes 1944. aasta septembris Eestist Saksamaale viidi (ca 900 eesti poissi) pärast kaheksakuulist teenimist saksa õhukaitse üksustes SS-i abilised. Kuramaa sillapeasse jäänud eesti poisid jäid aga kuni sõja lõpuni õhukaitse üksuste koosseisu. Eestis mobiliseeritud lennuväe abilistest anti 1944. aasta sügisel 346 noormeest mereväeabilistena üle Saksa mereväele. [4]

Valdav enamus abiteenistuse nimetuse all õhukaitse teenistusse värvatud eesti ja läti noori said  täieliku sõjalise väljaõppe ja neid kasutati tegevväelastena tagala õhukaitses. Kuramaa sillapeasse jäänud noori  kasutati ka lahingutegevuses rindel.

- õhutõrje raskepatareides [88, 105 ja 128 mm]: FUM mõõteseadmete käsitlejate ja vahetajatena, tulejuhtimise seadmetel, mõõtearvutuste tegemisel, sideteenistuses ning  õhutõrjesuurtükkidel meeskonna numbritena K-1, K-2 ja K-6,

- kergetes ja keskmistes [20 ja 37 mm] õhutõrjepatareides: signaalteenistuses,  õhutõrjesuur-tükkidel kõigi meeskonnanumbritena;

- 60 cm helgiheitjatel meeskonnanumbrina K-3.

Eeskirjade kohaselt pidid noored jooksva teenistuse kõrval saama õpetust veel järgmistel erialadel: kehaline kasvatus; toa- ja kasarmukorra nõuded, tuleohutus; spionaaž, vastuluure, sabotaaž- ja sõjasaladused; kaitsevalmiduse õpetus; sport ja laulmine; laskmine karabiinist või püssist; maastikuõppuse põhialused; gaasimaski kasutamine; punkri ehitamine, telgi püstitamine; tööriistade kasutamine jm.

Õppuste läbiviimise kohta oli juhendis öeldud järgmist:

"Päevane õppetegevus peab arvestama noorte kehalisi ja kohanemisvõimeid. Mingil juhul ei tohi väljaõpe muutuda saksa nekrutiväljaõppe sarnaseks nöökimiseks. Eriti tuleb aga vältida kiusamist ja mõnitamist."

Kuid nagu hiljem selgus, jäi tegelikkuses kõik eeskirjades lubatu vaid paberile. Kui kätte jõudis september, ei toimunud üheski õhutõrjeväeosas lubatud koolitööd. Õppuste läbiviimisel nöökisid sakslastest alljuhid eesti poisse eht-preisilike nekrutiõppe võtetega.

Mis puutub karistamisse, siis 1944. aasata septembris lasksid saksa välijäägrid Lasnamäel oma väeosast ärajooksmisel tabatud eesti lennuväepoisse maha ilma igasuguse kohtuta. Rootsi põgenemisel tabatud eesti abiteenistuse poisid saadeti aga Saksamaale kontsentratsioo- nilaagrisse.

Ka ei peetud enamuses saksa õhutõrjeüksustes kinni lubadusest, et Eestist mobiliseeritud noored  hakkavad teenima ainult oma kodumaa pinnal. 1944. aasta septembris alanud suure taandumise ajal viisid sakslased Eestist kaasa ligi tuhat siinsetes õhutõrjeüksustes teeninud eesti poissi, tehes seda sageli sunniviisil. Kaasaviidute arv olnuks veelgi suurem, kui paljudel poistel poleks õnnestunud taandumise ajal väeosast põgeneda. Eestist välja viidud abiteenistuse poisid jätkasid teenistust Saksamaal. Vaid Pärnus asunud õhutõrjepatareides teeninud poisid jäid kuni sõja lõpuni Kuramaa kotti.

'Esimesed vabatahtlikud

Üheks põhjuseks noorte vabatahtlike  kaasamiseks eesti linnade kaitsel olnud õhutõrje- üksuste tugevdamiseks said nõukogude lennuväe barbaarsed pommirünnakud Eesti linnadele.

Peale Narva ja Tallinna 1944. aasta märtsipommitamist tugevdasid sakslased Tallinna kaitsel olnud õhutõrjeüksusi. Lasnamäele toodi juurde üks 105 mm õhutõrjesuurtükkide patarei ja veel mitu 88 mm patareid. Kuid samal ajal nõudsid ägedad lahingud Eesti idapiiril seal võitlevate väeosade pidevat täiendamist elavjõuga ja selleks hakati rindele saatma saksa õhukaitseüksustes teeninud saksa õhutõrjeväelasi. Neid asendama  võeti eesti koolipoisid.

Algselt oli kavas kasutada saksa õhutõrjeüksuste täienduseks vaid vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunud noormehi, võimaldades neil jätkata väeosa juures oma koolitööd. Kuid peagi hakati õhutõrjeüksuste koosseise täiendama mobilisatsiooniga augustis teenima kutsutud 1927. aastakäigu noortega.

Kavas oli ka tütarlaste mobiliseerimine mitmesugustesse tagalateenistustesse, kuid nende võtmiseni Eestis enam ei jõutud. Küll aga tehti seda Saksamaal, kus sealsetesse õhukaitse üksustesse värvati ligi tuhat Eestist Saksamaale evakueerunud eesti tütarlast.

Tekst
Vabatahtlikud lennuväepoisid Kiviõlis vandet'otust andmas

 1944. aasta juunis ilmus ajalehtedes teadaanne, milles kutsuti 16-17 aastaseid noormehi astuma vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse. Noorte vabatahtlike vastuvõtt algas juuni lõpus. 30. juunil kogunesid esimesed vabatahtlikud üle kogu Eesti Pirita-Kosele, Konstantin Pätsi Vabaõhukooli juurde, kus nad arvele võeti. Poisid pandi elama koolihoone taha männimetsa alla ehitatud puubarakkidesse.

Esimeses saabujate grupis oli 680 poissi, kes siin neljaks kompaniiks jagati. Laagri juhtideks olid noorteorganisatsiooni Eesti Noored noortejuhid ja Saksamaal õppe-treeninglaagris väljaõppe saanud eesti poisid. Kompaniide ülemateks olid 20. Eesti diviisi allohvitserid.

Siinjuures väärib märkimist, et need noored astusid vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse, ajal, mil Lõuna-Eesti oli juba punaarmee poolt vallutatud ja lahingud käisid Tartu all. Et sakslased Eesti peagi maha jätavad oli sel aja juba ilmselge. Mis sundis siis neid noori sellises lootusetus olukorras sõtta minema? Ega ometi võitluseks Suur-Saksamaa eest?

Päris kindlasti mitte. Nende soov oli ära hoida oma kodumaa teistkordne okupeerimine punaarmee poolt. Paljud neist poistest astus oma nooruse tõttu sõjaväeteenistusse vanemate poolt antud kirjalikul nõusolekul.

5. juulil jagati poistele välja vormiriietus ja varustus. Esimene koosnes tumesinisest mägiküti pluusist ja pükstest. Peakatteks oli vormiga sama värvi suusamüts, mille ees rombikujuline Eesti Noorte organisatsiooni märk.

8. juulil pandi noored õhukaitseväelased rongile ja sõidutati Kiviõlisse ja Püssi, kus nad seal asunud saksa õhutõrje üksustele anti üle. Poisid jagati ära väikeste gruppidena õhutõrjepatareide  kahurirühmade vahel, igaühes 5-7 poissi.

Juba järgmisel päeval algasid õppused, mille käigus poisid õppisid tundma ja kasutama neis üksustes olnud õhutõrjesuurtükke (flak). Olenevalt sellest, millised relvad antud väeosas olid, õpiti tundma ja kasutama kolme relvaliiki, milleks olid 20, 37 ja 88 mm õhutõrjekahurid, helgiheitjad ja tõkkeballoonid. Peale nende õpiti kasutama kõiki neis väeosades olnud käsirelvi. Õppused toimusid saksa keeles poiste endi hulgast valitud tõlkide kaasabil. Üldiselt polnud poistel saksa keelega raskusi, kuna seda oldi koolis juba paar-kolm aastat õpitud.

23. juulil viidi kõik noored lennuväeabilised Kiviõli spordiväljakule, kus nad vandetõotuse andmiseks üles rivistati. Keset paraadiväljakut olid üles seatud kaks 20-mm õhutõrjekahurit. Aukülaliste tribüüni ette oli rivistatud rühm saksa lennuväelasi. Samas asus ka sõjaväe puhkpilliorkester. Tribüünile tulid EN Maleva juht Gustav Kalkun, EN Virumaa maleva ülem ja linnajuhid, Kindralkomissari noorteosakonna ülem Knoll, ning mitmed kõrged saksa ohvitserid ja teised ametiisikud.

Gustav Kalkun pidas kõne ja andis noortele üle Eesti Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe tervitused

Orkester mängis Eesti hümni ja seejärel võttis sõna Noorteosakonna ülem Knoll, kes avaldas veendumust, et eesti noored täidavad eeskujulikult oma kohust Eesti linnade ja asulate kaitsmisel. Seejärel pöördus noorte vabatahtlikkude poole lühikese sõnavõtuga kohaliku õhutõrjeväeosa ülem, kes luges ette vandetõotuse teksti, mis samas eesti keelde tõlgiti ja mida ülesrivistatud noored vabatahtlikud ühiselt kordasid.

Vandetõotuse tekst, mis oli ära toodud Eesti ja Läti lennuväe abiteenistuslaste tegevus- juhendis, kõlas järgmiselt:

""Ma luban, et võitluses bolševismi vastu igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii nagu see eesti lennuväe abiteenistuslasele kohane on.""

Siinjuures tuleb märkida, et hiljem mobilisatsi- ooniga võetud lennuväepoistest andsid vandetõotuse vaid Sõrve poolsaarele viidus Pärnumaa poisid, kusjuures vandetõotuse tekst oli sama. Kõik teised mobiliseeritud vandetõotust ei andnud.

Kõik järgnevad päevad kulusid õppustele. Laskeõppustel käsirelvadest saadi häid tulemusi. 12-ringise märklehe pihta lastes said paljud eesti poisid 36-st võimalikust 35 silma, edastades seega sakslastest ausbildereid (juhendajaid).

Lennuväeabiliste kohustuste hulka kuulus peale õppuste veel ka vahipostil käimine. Kiviõlis ja Püssis asunud Eesti lennuväepoistele olid välja antud Belgia sõjaväe karabiinid, mille jaoks puudusid padrunid. Kuna saksa püssipadruneid, mida väeosades oli külluses, Belgia püssidele kasutada ei saanud, käisid poisid vahipostil laadimata, vaid täägistatud püssiga.

Juulis tuli saksa õhutõrjeüksustesse korraldus, millega kohustati kõiki lennuväelasi tervitama ette sirutatud käega, nn. "hitleri tervitusega". Seni olid lennuväelased tervitanud käe tõstmisega mütsi juurde. Uue tervituse kasutuselevõtmine oli seotud Hitlerile tehtud atentaadiga. Eesti poisid ei saanud nüüd enne linnaluba, kui uus tervitusviis selgeks õpitud.

Tekst
8,8 sm. suurtüki sihtimissseadet õppimas

1944. aasta suvel toimusid Kiviõlile ja Püssile, aga ka teistele Põhja-Eesti tööstuslinnadele sageli venelaste õhurünnakud. Eesti poistele olid need esimesed tuleristsed, kus said oma esmased lahingukogemused õhutõrjekahurite meeskondi abistades ja või ka meeskonnanumbrite kohustusi täites. Nende õhurünnakute ajal tulistati alla mitu venelaste pommitajat. Ühe järjekordse Püssile toimunud õhurünnaku ajal said kaks eesti poissi surma ja mitmed haavata.

Hoolimata esialgselt eesti lennuväe abiteenistuslastele antud lubadustest - õpetada igaüks neist välja vähemalt kolmel sõjalisel erialal, neid lubadusi siiski ei täidetud. Poisid õpetati välja gruppidena õhutõrjekahurite, helgiheitjate ja tõkkeballoonide meeskondadeks. Ilmselt jäi aeg kolme eriala õppimiseks väheseks, kuna patareides ei jätkunud niigi mehi ja allohvitseridest juhendajad olid koormatud oma põhitegevusega. Seepärast hakati juba üsna pea puuduvaid meeskonnakohti patareides ja kahurirühmades täitma eesti poistega.

Täitmata jäid EN Peastaabi lubadused teostada kontrolli noorte õppetegevuse üle, jätkates õpinguid kohtadel. Selle põhjuseks oli Eesti idapiiril tekkinud äärmiselt ohtlik olukord. Narva rinnet ähvardas kottijäämine ja Nõukogude 2. löögiarmee oli vallutamas Tartut ning tungimas Valga-Riia suunas. Selles olukorras ei saanud juttugi olla eesti lennuväepoistele värbamisjuhendis ette nähtud tingimuste ja lubaduste täitmisest. Saamata jäid ka lubatud puhkused.

Samal ajal hakkas esinema üksikuid deserteerimisi, kus poisid paari-kolme kaupa patareidest ära põgenesid. Kohalejäänuile tegid sakslased  karistuseks sageli mitmeid tunde kestnud rividrilli. Mõneks ajaks keelati ka linnalubade andmine, mis aga varsti ära muudeti.

1927. aastakäigu mobilisatsioon.

3. augustil 1944 anti Eesti Omavalitsuse juhi poolt välja määrus 1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumiseks. 8. augustil 1944 andis Eesti Noorte Peastaabi ülem G. Kalkun välja mobilisatsiooni läbiviimise korralduse, kus mobilisatsiooni läbiviimine oli pandud kohalike Omakaitse ülemate peale.

Kuna paljud selle aastakäigu noormehed olid selleks ajaks juba vabatahtlikult Omakaitse või mõne piirikaitse rügemendi koosseisus rindele läinud, siis sealt tulid mobilisatsioonipunktidesse end üles andma vaid üksikud. Kuid vaatamata sellele, et Lõuna-Eesti ja osa Tartumaad oli juba punaarmee poolt vallutatud, kujunes mobilisatsioon edukaks. Kokku tuli ligi 3000 poissi.

Tekst
Eest poisd kandsid mütsil Eesti vapi lüvi märki

Mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid oli suhteliselt vähe. Paljude poiste sooviks oli ükskõik millist teed pidi rindele pääseda. Üheks võimaluseks arvati olevat lennuväe abiteenistusse astumine. Kriitiline olukord Eesti idapiiril põhjustas noortes, keda oli Eesti Vabariigis kasvatatud kaitsevalmiduse vaimus, ohutunde. Samal ajal liikusid rahva hulgas lendlehed Atlandi deklaratsiooni (Atlandi Harta) tekstiga, milles lääneliitlaste juhid andsid lubadusi: taastada sõja lõppedes kõigi riikide iseseisvus, kes selle Teise maailmasõja käigus olid kaotanud.  Noored mõistsid, et on saabunud aeg,  kaitsta oma kodumaad Punaarmee sissetungi eest.

Sõjaaja noorte soovist, aidata igati kaasa kodumaa kaitsmisel, räägib ka see fakt, et koos mobiliseeritutega tuli vastuvõtukomisjonidesse palju noormehi, kellel eluaastaid vaid 14-15 ja kes oma nooruse tõttu veel mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Neil mehehakatistel oli sõtta minekuks kaasas vanemate või hooldaja kirjalik nõusolek. Tekkib küsimus: kas need emad-isad siis ei muretsenud oma laste saatuse pärast ja lubasid neid minna oma eluga riskima, ehkki selleks polnud neile käsku antud? Muretsesid kindlasti ja isegi rohkem, kui paljud tänased vanemad, kelle võsukestest on saanud tänavalapsed, hulkurid ja narkomaanid. Kuid veel rohkem tundsid need isad-emad neil keerulistel päevadel muret oma kodumaa, kodu ja laste tuleviku pärast. Kartus ja hirm võõrvõimu ja nõukogude terrori tagasituleku üle oli suurem.

Kuid oli ka juhuseid, kus poisid lihtsalt seiklushimust sõjamehe- teele asusid ja endale ise vanemate "nõusoleku" kirjutasid, millele siis naabripoiss ema või isa eest alla kirjutas. Eestist Saksamaale põgenenud noorukitest astus seal lennuväe abiteenistusse isegi 13 - 14 aastaseid poisse. Sõjategevusse neid küll ei rakendatud ja nad saa- deti põõlutöödele.

Kõik mobiliseeritud noormehed, samuti kui vabatahtlikud, kogunesid algul Pirita-Kosele, kus nad Konstantin Pätsi Vabaõhukooli territooriumile rajatud barakkidesse paigutati. Seal said nad kätte vormiriietuse ja muu varustus (va. käsirelvad),  jaotati seejärel gruppidesse ning  saadeti laiali mitmel pool Eestis asunud saksa õhutõrjeüksuste juurde. Sealjuures püüti (vähemalt esialgu) saata noormehi nende elukohale kõige lähemal paiknenud õhutõrjeüksustesse. Nii jäid enamus Tallinnast ja Harju maakonnast mobiliseeritud poisse teenima Lasnamäele või Tallinna lähistele, kuigi osa neist viidi ka Põhja-Eestisse. Viru- ja Järvamaalt pärit poisid viidi enamuses Püssi ja Kohtla-Järvele. Läänemaalt ja Eesti saartelt mobiliseeritud  poisid asusid teenima Paldiskisse. Ainult Lõuna-Eesti ja Tartu poisse polnud enam võimalik nende kodukohtade lähedale teenima saata, kuna need alad olid siis juba Punaarmee valduses, kuna lahingud käisid Tartu lähistel. Enamus Tartumaa poisse saadeti teenima Tapale, kus asus mitu flakipataljoni  patareid. Pärnumaalt mobiliseeritud poisid viidi tagasi Pärnu ja jaotati ära seal asunud Saksa 6. õhutõrjedivisjoni 127. (liikuva) flakipataljoni patareide vahel. Pataljoni koosnes ühest sega (20 ja 88 mm) ning ühest raskepatareist (88 mm) ja neljast kergepatareist (20 ja 37 mm). Iga patarei koosseisu kuulus ka üks helgiheitjate rühm.

  Noorte väljaõpet õhutõrjepatareides viisid läbi allüksuste (kahurirühmade) sakslastest allohvitserid ja vahtmeistrid. Eelkõige tutvustati poistele väeosa sisekorda, sõjaväe määrustikku, lennuväe eraldustunnuseid ja tervitamist. Tehti ka riviõppust. Põhirõhk aga oli pandud väeosas olevate õhutõrjesuurtükkide tundmaõppimisele ja nende käsitlemisele. Paralleelselt kahuriõppusega õpiti tundma vene ja inglise sõjalennukite ning tankide siluettkontuure  ja nende tehnilisi andmeid.

Peale kahurite õpetati poisse tundma ja kasutama ka kõiki neis väeosas olnud käsirelvi, nagu saksa karabiini 98-k, kuulipildujat MG-15, püstolkuulipildujat MP 38-40, tankirusikaid (Panzerfaust) ja magnetmiine ning granaate. Kahuriõppustel pidi iga poiss omandama vähemalt kolm meeskonnanumbri eriala.

Lahkumine Eestist

1944. a. 17. septembril käivitus sakslaste taandumisplaan Aster, kuid sellest ei teadnud midagi õhutõrjeüksustes teeninud eesti poisid. Ei teatud ka seda, milline on olukord Narva ja Emajõe rinnetel. Mingit teavet sakslased neis väeosades eesti poistele ei andnud ja kui mõnes patareis antigi, siis oli see sihilikult ebatäpne ja vale. Nii said eesti poisid sakslaste lahkumisest Eestist teada sageli alles siis, kui oldi juba autodel või raudtee-ešeloniga teel Lätimaa poole.

Üksikuid erandeid siiski oli. Eestist lahkuma asudes teatasid mõnede õhutõrjepatarei ohvitserid eesti poistele, et Punaarmee on asunud suurpealetungile ja Emajõe joonel rindest läbi murdnud, mistõttu paljud eesti ja saksa väeosad on Narva rindel ümber piiratud ja kotti jäänud. Kuna kõik õhutõrjeüksused lahkuvad Eestist ja kuna nendes patareides teeninud eesti poisid olid mobiliseeritud teenima vaid Eesti pinnal, siis nüüd on neil võimalik valida, kas minna tagasi koju või taanduda koos väeosaga Saksamaale. Samas aga hoiatasid sakslased poisse:

"Kui lähete tagasi koju, tuleb teil elada edaspidi kommunismi tingimustes ja mida see teile kaasa toob, võite ise arvata!"

Kuna valdavas enamuses õhutõrjepatareides teeninud eesti poisse väeosa lahkumisest Eestist ei informeeritud, olid poisid teele asudes arvamusel, et toimumas on tavapärane asukoha vahetus. Saanud lõpuks teada, et sakslastel on plaan Eesti maha jätta, olid poiste käitumismotiivid üsna erinevad. Oli neid, kel oli juba varem kindel plaan väeosast lahkuda, kuna sakslaste kaotus oli päevselge. Tekkinud olukorras püüti see nüüd otsekohe teoks teha. Oli ka neid, kes otsustasid sakslaste juurest jalga lasta selleks, et liituda mõne eesti väeosaga ja seal edasi võidelda. Mõned lahkujad aga hakkasid otsima liitumisvõimalusi admiral Pitka löögiüksusega. Kuid oli ka neid, kellel Saksamaale mineku plaanid juba varem tehtud. Selliselt käitusid need, kelle vanemad või omaksed olid Eestist lahkunud või lahkumas.

Valdav enamus eesti lennuväepoisse olid aga sunnitud väeosaga kaasa minema, kuna lahkumine sealt ei olnud enam võimalik, sest sakslased hakkasid poisse valvama ja tihtipeale panid välja isegi relvastatud valve. Põgenemises kahtlustatavaid poisse koheldi karmilt. Endistest saksa kamraadidest said üleöö eesti poiste vangivalvurid. Teel põgenejaid ja sõidu ajal rongilt maha hüpanuid tulistati relvadest.

Kui ühe Lasnamäel asunud õhutõrjepataljoni  patareides teeninud eesti poisid said 18. septembril teada, et neid tahetakse Saksamaale viia, jooksis juba samal ööl 380-st poisist minema 137 poissi. Kohalejäänud asusid otsima kontakti admiral Pitka löögiüksusega. Kuna saksa sõjaväe määrustiku järgi ei tohtinud kedagi, kes soovis vabatahtlikult rindele minna, tagalas kinni pidada, siis oli poiste eesmärgiks oma nimed J. Pitka üksuses kirja panna, et pääseda Saksamaale minekust ja relvaga käes siin oma kodumaa eest võidelda. Paljude poiste lennuväe abiteenistusse astumise põhjuseks oli olnud relvade juurde pääseda ja väljaõpet saada, et hiljem mõne eesti väeosaga  liituda.

Püssis asunud õhutõrjepataljoni 1. patarei meeskondades olnud140-st eesti poisist jooksis minema 15 poissi. Kiviõlis ja Rakveres asunud patareidest jooksis ära 20 poissi.

Kose laagrist põgenes ära kuus eesti abiteenistuse poissi. Neid saadeti jälitama püstolkuulipildu- jatega relvastatud saksa õhutõrje- väelased. Sakslaste omavahel tekkinud tulevahetuses sai üks saksa allohvitser surma. Põgenikud võeti kinni ja toodi väeossa tagasi. Neid süüdistati allohvitseri mahalaskmises ja koheldi äärmise julmusega, kuigi poistel põgenemisel relvi polnud.  Sama päeva õhtul viidi nad väeosast minema ja lasti sakslaste poolt Lasnamäe serva all maha. Maha lasti Pärnust pärit Erich Veliste ning Pärnumaa poisid Puusaar, Sillamaa ja veel üks, kelle nime pole teada. Selle intsidendi järel, vaatamata sakslaste relvastatud valvele, jooksid järgmisel öösel umbes pooled kohale jäänud eesti poistest väeosast minema.

18. septembril 1944. alanud Saksa õhutõrjeüksuste lahkumisel kulges nii Püssis, Rakveres, Tapal kui ka Pärnus asunud õhutõrjeväeosade taandumistee, olenemata sellest, kas see toimus autodel või raudteed pidi, põhiliselt üle Ruhja.

Tapal asunud 834. õhutõrjepataljoni kahes patareis teenis kokku 140 eesti lennuväe abiteenistuse poissi, neist umbes 85 olid Tartu ja Tartumaa poisid, ülejäänud pärit Järvamaalt. Kui väeosa Ruhja jõudis, olid neist järele jäänud vaid pooled. Ka Ruhjas olles pidasid poisid veel plaani Eestisse tagasi pöörduda. Kavatseti minna Pärnu Omakaitsesse. Kuid ainult kavatsuseks see jäigi. Kui venelased hakkasid kahuritest Ruhjat pommitama, sai poistele selgeks, et Eesti on punaarmee poolt taasokupeeritud ja tagasiminek sinns mõttetu.

Ruhjas peatunud patareid sattusid venelaste kahuritule alla ja osa kahuritest ning ka voor said tugevasti kannatada. Ruhjast viidi patareid Riia rannikule, Kemerisse ning sealt läbi Tukkumsi Kuldigasse. 17. oktoobril pakiti asjad kokku ja sõit läks Liibavi poole. Liibavi jõudes asuti kohe tulepositsioonile, olles iga hetk valmis laevadel Saksamaa poole teele asuma. Sakslaste sõnul pidi see patarei viidama Läänerindele, Trieri lähistele.

Neil päevil toimus Liibavi linnale ja selle sadamale mitu venelaste õhurünnakut, milles osales ligi 400 vene pommitajat. Liibavi linna ümber paigutatud õhutõrjepatareid tulistasid neist paljud alla. 30. oktoobril laeti patareid Liibavi sadamas Danzigi poole teele minevale kaubalaevale nimega "Mimi Horn". Selle pardal oli umbes 400 Tapa, Püssi ja Kiviõli õhutõrjepatareides teeninud eesti lennuväepoissi. Peale nende oli laevas veel palju läti sõjapõgenikke ja umbes paarkümmend eesti soost "sõjapruuti". Sellel laeval olid ka Saaremaal sakslaste kätte vangi langenud Eesti Laskurkorpuse üksustes teeninud eestlastest sõjavangid, kes sealt Saksamaale viidi. Merel ründasid laeva vene allveelaevad, kuid tänu õigeaegsele manööverdamisele läksid laeva pihta lastud torpeedod mööda. Küll aga tabas üks torpeedodest üht laevakonvoi lõpus olnud laeva, kus oli peale läti tsiviilpõgenike veel palju läti lennuväe abiteenistuse poisse. 1. novembril jõudis "Mimi Horn" õnnelikult Danzigi ja maabus Neufahrwasseri sadamakai ääres.

Saksa õhutõrjeüksuste lahkumisel Eestist hävitasid need suurtes kogustes laskemoona, relvi ja varustust, millest sakslaste taganemist katma jäetud eesti väeosades oli suur puudus. Nii kirjutab endine lennuväepoiss Kalju Kees:

Tekst
3,7 sm suurtüki meeskond õppsel

"18. septembri hommikul algasid ümberringi õhkulaskmised. Vastu taevast läksid Kiviõli tööstused, õlilaod ja Püssi elektrijaam. Tassisime laskemoona ühte punkrisse kokku, et see õhku lasta. /.../ 19. septembril jõudsime Tamsallu. /.../ Ootasime edasisõiduks rongi Türile, kuid siis viidi meid paar kilomeetrit eemal asunud Sääse mõisa. Laadisime seal maha 60 autokoormat 88 mm kahurite laskemoona, et need õhku lasta...”

Samamoodi hävitati Eestist lahkumisel laskemoona ja varustust paljudes teistes Saksa õhutõrje- patareides.

Ka Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni kuuest patareist, kus teenis umbes 260 Pärnumaa poissi,  hakkas 1944. a. septembri teisel poolel poisse kaduma. Selle põhjuseks olid rindelt tulevad teated Punaarmee läbimurdest Tartu all. Nii jooksis pataljoni 1. raskepatareist korraga minema 20 poissi. See toimus ajal, kui patareid saabus välja vahetama üks Eesti 20. diviisi õhutõrjepatarei. Ärajooksjaid oli samuti teistes patareides. Ärajooksmise põhjuseks oli Saksamaale viimise kartus. Kuna rahva hulgas levisid kuuldused Eesti oma relvajõudude moodustamisest, siis paljude poiste sooviks oli sinna pääseda. Ka siin püüdsid sakslased eestlaste lahkumist väeosast igati takistada. Mõnes patareis sulgesid sakslased eesti poisid lukustatud barakki ja neilt korjati ära jalanõud. Mitmes kahurirühmas pandi poiste juurde isegi relvastatud valve.

18. septembril viidi Pärnus olnud 127. flakipataljoni osa patareisid, kus teenis umbes sadakond Pärnumaa poissi, autodel Lätti, Ruhja lähistele, kus nad tulepositsioonidele asusid. Samal ajal liikusid mööda Mõisaküla - Ruhja - Mažsalatsa maanteed nii öösel kui päeval Eesti rinnetelt taanduvad väeosad. Nende sihiks oli Mazsalaca raudteejaam, kus nad rongiešelonidele laaditi ja Riiga viidi. Koos sõjaväekolonnidega liikusid teedel lõputud põgenike voorid. Inimesed põgenesid küll hobustel, küll jalgratastel, ning isegi jalgsi läheneva rinde eest kaugemale lääne. Läbi Ruhja taandus sel ajal ka enamus teistes Eesti linnades asunud saksa õhutõrjeüksusi, kus teenis palju eesti lennuväe abiteenistuse poisse.

Ruhjas said Pärnu poisid teada, et Pärnu on langenud Punaarmee kätte ja et nad on nüüd oma kodudest rindejoonega lahutatud. Kui viimastel päevadel oli sakslaste suhtumine olnud eesti poistesse ettevaatlik ja kahtlustav, siis nüüd, kus poiste põgenemise võimalused oli oluliselt kahanenud, muutus sakslaste hoiak tunduvalt sõbralikumaks.

Ruhja lähistele jäid Pärnust toodud õhutõrjepatareid peatuma umbes nädalaks. 25. septembri õhtuks jõudis rinne Ruhja alla ja patareid said käsu oma positsioonid maha jätta ja valmistuda kiiresti ärasõiduks. Kuid neile järele saadetud autode saabumine viibis ja osa patareidest jäid venelaste kahuritule alla, kes tulistasid Ruhja linna ja teedel liikuvaid sõjaväekolonne. Viimasel hetkel autod siiski saabusid ja patareide meeskonnad hakkasid venelaste kahuritule all neile oma varustust ja laskemoona laadima. Vene ründavad üksused olid vaid sadade meetrite kaugusel, kui õhutõrjepatareid hakkasid koos teiste teedel olevate väeosadega Mazsalaca suunas liikuma. Õnneks ei kasutanud venelased sel hetkel rünnakul tanke.

Ruhjast lahkuvate õhutõrjepatareide meeskonnad liikusid autodel laskemoonakastide vahel istudes kogu öö mööda sõjaväekolonnidest ummistunud maanteed. Sageli tuli teed puhastada kraavi sõitnud autodelt teele varisenud laskemoonast ja varustusest ning venelaste kahuritules pihta saanud põlenud autofrakkidest. Seda lõputult pika sõjaväekolonni tagumist otsa ründasid öösel vene tankid ja autodekolonni kaitseks olid sakslased nende tõrjumiseks tee äärde üles panema tankitõrjekahurid. Kuigi vahemaa Ruhjast Mazsalacasse oli vaid 15 km, kulus õhutõrjepatareidel selle maa läbimiseks üle kümne tunni. Mažalatsa raudteejaamas laaditi kõik sinna saabunud väeosad raudteeplatvormidele ja viidi Riiga.

  Osa Pärnus, 127. õhutõrje raskepatareides teeninud Pärnumaa poisse viidi Pärnu sadamasse ja pandi laevale nimega "Leeda", mis 21. septembril Riia poole teele asus. Sama laevaga lahkusid Pärnust ka Sauga lennuväljal asunud lennukooli eestlastest lendurõpilased. Enamus selles laevas olnuist olid tsiviilpõgenikud.

Lahkumine Eestist meritsi

Suur osa Tallinnas, Paldiskis ja mujal Põhja-Eesti linnades teeninud eesti abiteenistuse poistest sõidutati Saksamaale laevadel. Teadaolevatel andmetel väljus 19. septembril Tallinna sadamast laev "Doonau", mille pardal oli umbes 150 eestlasest mereväeabilist. Teinud paaripäevase vahepeatuse Liibavis, jõudis laev ilma vahejuhtumiteta Gotenhafenisse.

20. septembri õhtul väljusid Tallinna sadamast kaubalaevad "Minden" ja "Waterland". Laeva "Minden" pardal oli peale suure hulga tsiviilpõgenike ja üksuse "Nordland" meeste ka palju Lasnamäel teeninud Eesti lennuväepoisse, kes laevale saabudes kohe õhutõrjekahurite peale valvesse pandi. Nähtavasti ei olnud laevas vajalikul arvul õhutõrjerelvi käsitada oskavaid mehi. Kuid veel enne, kui poisid jõudsid kahuritel kohad sisse võtta, ilmusid sadama kohale kaks venelaste MiG tüüpi hävitajat, tulistades pardarelvadest sadamas olnud laevu.

Teiste laevade flakkidelt avatud tule peale need põgenesid. Just sel hetkel laaditi laevale "Wartheland" kindralkomissar Litzmanni "hoovkonda", mis põhjustas oletuse, et õhurünnak oli seotud kõrge saksa “führeri” lahkumisega Tallinnast.

Jõudnud järgmisel päeval Läti rannikuvetesse, ründasid laevu vene viisnurkadega Boston-tüüpi ründelennukid. Laevadelt avati nende pihta äge kahurituli. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, mis aga kõik õnneks mööda läksid. Ainult üks torpeedo läbis vees "lutsu lüües" "Mindeni" korstna, tekitamata laevale vähimatki viga. Seejärel üritasid lennukid veel mitu korda laevu rünnata, tulistades neid ülelennul pardarelvadest ja heites alla lennukipomme. Üks ründajaist, saanud tabamuse laeva õhutõrjekahuritelt, kukkus merre. Ka teine Boston eemaldus varsti laevadest, vedades enda järel pikka suitsulonti. Varsti olid ka ülejäänud ründajad sunnitud tiheda tõkketule tõttu eemale tõmbuma. 22. septembril jõudsid laevad ilma edasiste vahejuhtumiteta Gotenhafeni sadamasse. Siit viidi eesti poisid Nussdorfi lähistel asunud kogunemislaagrisse.

Päev varem, 19. septembril oli Tallinnast lahkunud kaubalaev "Vaterland", mille trümmides oli samuti suur hulk eesti lennuväe abiteenistuse poisse. Et poisid ei saaks põgeneda, hoiti neid sakslaste relvastatud valve all. Tallinnast anti neile kaasa viie päeva marsitoit. Läti ranniku kohal sai laev Nõukogude lennukitelt kerge pommitabamuse vööri, mille järel see Liibavi sadamasse suundus, kus tehti kahepäevane peatus. Sadamas olles toodi laevale osa laatsaretlaeva "Moero" hukkumiskohalt päästetud inimesi. 21. septembril väljuti merele ja 23. septembri varahommikul jõudis laev Gotenhafeni sadamasse.

20. septembril toodi Paldiski sadamasse 52 Viljandist pärit lennuväepoissi, kes pandi siin ootavale vanale päevi näinud kaubalaevale "Ella". Samale laevale laaditi ka suurem grupp eesti mereabiteenistuslasi. Sadamas seisis veel ka kaubalaev "Malaga". Õhtul ründasid linna ja sadamat vene pommitajad ja linnas tekkisid tulekahjud. Järgmisel päeval, kui "Ella" Saksamaa poole teele asus, oli sellel olnud 52-st Viljandi lennuväepoisist laevale jäänud vaid 26 poissi.

Laatsaretlaev "Moero" lahkus Tallinna sadamast 21. septembril, umbes kella 18.30 paiku õhtul. Jõudnud järgmisel päeval Läti vetes Vindavi sadama kohale, torpedeeris laeva üks Nõukogude allveelaev. Saanud torpeedolt täistabamuse, läks "Moero" koos oletatavalt pardal olnud 4500 inimesega kuue minutiga põhja. Neist suudeti saatelaevade poolt päästa vaid 536 inimest. On teada, et suurem osa hukkunuist olid Eestist pärit tsiviilpõgenikud. Kuipalju nende hulgas oli eesti sõjaväelasi ja lennuväepoisse, pole teada.

Kaubalaev "Malaga" lahkus Paldiski kaubasadamast 22. septembril umbes kella 15 paiku, pardal peale saksa sõjaväelaste ja väheste tsiviilpõgenike ka umbes sada eesti lennuväepoissi. Viimased olid pärit põhiliselt Tallinnast, Saaremaalt ja ka Viljandimaalt. Kuna öösel olid venelased taas Paldiski sadamat pommitanud, lahkus laev sadamast suure kiiruga ja oli pooltühi. Paljud Viljandi- ja Saaremaa poisid olid jõudnud pommitamise ajal laevalt ära hüpata. Kui laev Saaremaa ranna kohale jõudis, hüppasid mõned Saaremaa poisid laevalt merre ja üritasid maale ujuda. Sakslased avasid nende pihta püssitule.

Koos "Malagaga" lahkus Paldiski sadamast veel kolm väiksemat laeva. Loojangu ajal, kui laevad olid juba kaugel merel, ründasid neid neli Nõukogude pommitajat, mis lähenesid laevadele päiksepoolsest küljest. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, mis aga ükski ei tabanud. Laevadelt avati pommitajate pihta tihe õhutõrjetuli ja üks ründajatest tulistati alla. Samal ajal tabas "Malagat" üks lennukipomm ja laev kaotas poole liikumiskiirusest, kuid püsis vee peal. Kuna laeva pumbad ei tulnud selle trümmidesse tunginud vee väljapumpamisega toime, rakendati kõik lennuväepoisid ämbritega vett laevakerest välja kandma. Teel võttis üks saksa miinitraaler laeva enda järele sleppi ja nii jõuti 24. septembril õnnelikult Gotenhafeni sadamasse.

Samas piirkonnas, kus 22. septembril oli hukkunud laatsaretlaev "Moero", läks 6. oktoobril 1944 põhja saksa laev nimega "Nordstern". Selle pardal oli umbes 400 eesti sõjaväelast. Kas ja kui palju oli nende hulgas eesti lennuväepoisse, pole teada. Kuna Eestis asunud saksa õhutõrjeüksute taandumine 1944 aasta septembris toimus väga erinevaid teid pidi ja erinevatel aegadel, puuduvad kõigi neis üksustes teeninud eesti poiste edasise käekäigu ja saatuse kohta andmed.

Väike grupp eesti lennuväepoisse oli Punaarmee Tallinnasse jõudmise hetkel veel linnas ja alustasid liikumist üle Lihula Virtsu sadama poole. Teel liitusid nad Kloogalt tulnud 26. aastakäigu mopipoistega. Olles relvastatud käsirelvadega, pidasid nad Risti asula lähedal vene tankidega väikese lahingu, hävitades tankirusikatega kaks tanki. Jõudnud Virtsu, moodustasid sakslased kõigist saabunuist umbes 150-mehelise löögiüksuse ja kavatsesid selle Muhus punavägede vastu saata. Üks mehi üle vaadanud Wehrmachti kapten aga leidnud, et "sellise karjaga" pole küll mõtet rindele minna. Meestelt korjati ära kõik relvad ja nad viidi autodel Saaremaale. Roomassaare sadamas pandi kõik laevale ja viidi Gotenhafeni sadamasse.

Eestis paiknenud saksa õhutõrjeüksustega läksid siit 1944. aasta septembris vabatahtlikult või viidi sunniviisil koos lahkuvate üksustega Saksamaale umbes 860 saksa lennuväe abiteenistusse võetud eesti poissi. Umbes 270-st Pärnumaa poisist pöördus koju tagasi ca 75 poissi. Kuramaa "kotti" taandus teadaolevatel andmetel 188 poissi, kelledest 143-el õnnestus pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Saksamaale põgeneda. Punaarmee kätte vangi langes 48 Pärnumaa poissi. Kui palju poisse hukkus koos laevadega teel Saksamaale, pole kahjuks teada. Kokku oli neid aga umbes 3000.

Lahkumine Eestist toimus läbi Kuramaa

Põhja-Eestist taandunud õhutõrjeüksused koos seal teeninud eestlastega liikusid läbi Riia Liibavi [Liepaja] sadamalinna, kust need laevadel Saksamaale viidi. Pärnust Riiga jõudnud 127. flakipataljon jäi aga sinna peatuma kaheks nädalaks. Üksuse kaks raskepatareid paigutati ümber Riia linna, kuna kergepatareid asusid Daugava ja Lielupe jõgedel olnud sildade kaitsele. Daugava jõel olnud raudteesild oli pommirünnakute ajal puruks pommitatud ja rongid sellest enam üle ei sõitnud. Taanduvad saksa väed olid üle jõe ehitanud ajutise pontoonsilla, mille kaitsele asus selle pataljoni 3. patarei, kus ka siinkirjutaja teenis. Patarei asus tulepositsioonile Daugava jõe kallastel ja selle hargnemiskohas olnud poolsaarele.

Riias saadeti patareides teeninud eesti poisse sageli saksa sõjaväe välipolitseile appi üle Daugava sildade taanduvate väeosade sõidukeid loendama. Taanduvad saksa väeosad liikusid üle nende sildade 24 tundi ööpäevas ja need loendati saksa sõjaväe välipolitsei poolt. Rindejoont pidi niikaua Sigulda all kinni peetama, kuni kõik sakslaste väeosad on Daugava jõe ületanud.

127. flakipataljoni Riias oleku ajal toimusid linnale sageli õhurünnakud. Kuna venelaste pommitajad lendasid linna kohal suures kõrguses, avasid nende pihta tule põhiliselt vaid raskepatareid, sest kergekahurite mürsud pommitajateni ei ulatunud. Peaaegu iga päev ilmusid linna kohale vene luurelennukid. Kuid ka need olid kättesaadavad vaid raskekahuritele. Alles siis. kui rindejoon jõudis üsna Riia külje alla, ilmusid madallennul linna kohale ka venelaste hävitajad ja nüüd astusid tegevusse ka kõik flakiüksuste kergepatareide kahurid.

Tekst
10,5 ssuurtüki meeskond õppusel

Rindejoone Riia külje alla jõudmise järel viidi kõik Eestist Riiga või selle lähistele toodud õhutõrjeüksused Riiast minema. Enamus flakipataljone sõidutati Liibavi sadamalinna, kus need laevadele laeti ja Saksamaale viidi. 127. flakipataljon Pärnumaa poistega sõidutati Tukkumi, kus see jäi paariks päevaks peatuma. Nagu seal selgus, oli sakslastel kavatsus ka see flakipataljon Saksamaale viia, kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja ja lõikas läbi viimase transporditee mandril. Peale Kuramaa "koti" sulgumist viidi 127. flakipataljon raudteed pidi Vindavisse (Venspilsi), kus see linna ja sadama kaitsele asus.

* * *
Neil päevil käisid Vindavi sadamalinna kohal tihti vene lennukid. Pea iga päev tiirutasid kõrgel linna kohal venelaste luurelennukid, jäädes kergekahuritele, milledel siinkirjutaja teenis, kõrguse tõttu kättesaamatuks. Küll aga avasid luurelennukite ilmumisel iga kord nende pihta tule linna ümber asunud 88-mm raskepatareid. Sageli kihutasid madallennul üle linna ja sadama venelaste ründelennukid IL-2.

Üks suurematest õhurünnakutest Vindavi linnale ja sadamale toimus 20. oktoobril. Rünnak algas õhtupimeduse saabudes. Tol õhtu oli ilm vaikne ja taevas selge. Äkki kõlasid linnas sireenid ja õhutõrjepatareid said käsu olla õhurünnakuks valmis. Juba varsti täitus sügisene õhtuvaikus lennukimootorite undamisega ja taevas lahvatasid põlema vene pommitajatelt alla heidetud "jõulupuud". Lennukitelt alla heidetud pommid tabasid põhiliselt sadamat, kuid paljud neist langesid ka linna elamurajooni. Kõik linnas ja selle ümbruses olnud õhutõrjepatareid avasid lainetena lendavate pommitajate pihta ägeda tõkketule, mis kestis ühtejäge poolteist tundi. Mitu [7 või 8] pommitajat tulistati alla. Seejärel lahkusid lennukid linna kohalt

Rünnaku tagajärjel sai põhiliselt kannatada Vindavi sadam. Üks selle kai ääres seisnud suur kaubalaev, mille lastiks oli laskemoon, sai täistabamuse ja lendas õhku. Üsna suuri purustusi ja tulekahjusid oli ka linna elamurajoonis.

127. flakipataljoni patareide meeskondades, kui välja arvata mõned pommikildudest kergelt haavata saanud, kaotusi ei olnud. Küll aga kulutati sel ööl ära peaaegu kogu kahurite laskemoona tagavarad. Nagu jutustasid hiljem ühes 88-mm raskepatareis teeninud eesti poisid, jäi pärast õhurünnakut nende kuue suurtüki peal järel vaid kaks mürsku.

Kõigil järgnevatel päevadel lendasid pidevalt linna kohal vene luure- ja ründelennukid. Vene lennukite lähenemisest teatas õhutõrjeüksustele tulejuhtimise keskus, mille peale patareides otsekohe õhuhäire anti. Sageli muutsid aga lennukid enne linna kohale jõudmist kurssi ja suundusid mujale. Kahurimeeskondadel tuli aga sellistel kordadel sageli tundide viisi kahuritel istuda ja õhuhäire lõppu oodata.

Samal ajal jätkus ka kõigis õhutõrjepatareides teeninud eesti abiteenistuslaste väljaõpe. Kahuriõppused toimusid peaaegu iga päev. Käidi ka õppepolügoonidel käsirelvadest laskmas ja “tankirusikatest” vanu tankivrakke tulistamas. Gaasimaskide kasutamist käidi õppimas gaasikambrites. Kergekahurite rühmades tehti poistele koos sakslastega maastikuõppust ning õpetati lähivõitluse võtteid.

Kuna patareid ja kahurirühmad asusid mitmel pool ümber Vindavi linna, said õhutõrjepatareides teenivad eesti poisid omavahel harva kokku. Poiste hulgas valitses suur infovaegus väljaspool oma väeosa ja rinnetel toimuva kohta. Sakslaste käest kuuldu ei olnud alati usaldusväärne ja ega nemadki palju teadnud. Raadiost kuuldud saksa rindeteateid aga ei saanud uskuda.

Kuna sel ajal toimis Kuramaa ja Saksamaa vahel veel postiteenistus, said sakslased kodudest sageli kirju ja mõnikord ka postipakke. Kirjade kaudu saadi infot Saksamaal toimuva kohta, mis sakslaste jaoks oli tähtsam. Eesti poisse aga Saksamaa asjad ei huvitanud, kuigi seal toimuva kohta sai mõnikord lugeda Kuramaale saadetud ajalehest “Eesti Sõna”. Selle kohta aga, mis toimus taasokupeeritud kodumaal, puudus poistel igasugune teave.

Tekkinud olukorras mõlgutas nii mõnigi poiss Eestisse tagasipöördumise mõtteid. Kuigi Eestimaa jäi kaugele teisele poole rindejoont ja sinna jõudmiseks tulnuks ületada rindejoon ja läbida sadu kilomeetreid punaarmee poolt okupeeritud tagalat, arvas nii mõnigi mehehakatis naiivselt, et need raskused on ületatavad.

1944. a. oktoobris loeti Vindavis olnud õhutõrjepatareides ette pataljoniülema käskkiri rangete karistuste rakendamise kohta väejooksikute üle. Selles käskkirjas olid ära toodud kahe Pärnumaalt pärit lennuväepoisi - Avo Kärneri ja Anton Raudrohu nimed, kes käsirelvi kaasa võttes olid oma patareist lahkunud ja mööda Lätimaa metsi rindejoone poole liikunud. Teel olles olid nad sattunud ühte lätlaste “rohelisse pataljoni”, mis oli pidanud lahinguid nii sakslastega kui vene partisanidega. Sealt olid sakslased ühe haarangu ajal poisid kinni võtnud ja tagasi Vindavisse toonu. Sõjakohtu otsusega määrati mõlemad ühte Lõuna-Saksamaal lääneliitlaste vastu võidelnud rindeväeossa, kus nad sõja lõppedes inglaste kätte vangi langesid. Inglased andsid mõlemad poisid venelastele välja.

Kuna Kuramaa "kotti" jäänud eesti poistel puudus vähimgi teave kodumaal toimuva kohta, ei teatud ka seda, mis oli saanud pärast sakslaste Eestist lahkumist eesti väeosadest. Kuna teati, et Sõrve poolsaarel käivad ägedad lahingud, siis oldi arvamusel, et need on taandunud Saaremaale ja jätkavad seal võitlust. See oletus pani nii mõnegi poisi peas liikuma mõtted, kuidas pääseda Kuramaalt Saaremaale, et liituda seal võitlevate eesti väeosadega. Ootamatult andis sellise võimaluse Kuramaa väegrupi juhtkonna otsus, saata 127. flakipataljoni neli kergepatareid meredessandiga Sõrve poolsaarele.

  Lennuväepoiste nimekirl

Vaino Kallas