22

 

EESTI LIPP 1944. AASTAL TOOMPEA TORNIS

 

Toompeal Riigikogu hoones asunud Kindralinspektuurile alluv Toompea valvemeeskond koosnes eestlastest-leegionäridest. Toompea komandandiks oli eesti ohvitser kapten Väärt.  1944. aasta 18. septembril lõpetas Saksa tsiviilvalitsus Tallinnas oma tegevuse ja võim läks sõjaväevalitsuse kätte.  Sakslased valmistusid Tallinnast evakueerima.  

Eesti lipp
Eesti lipp Pika Hermani tornis

Kolmapäeval, 20. septembril 1944 ilmus Toompea lossi õuele veoauto, millele lahkuvad sakslased olid laadinud alkoholi. Koorem laaditi maha Riigikogu hoone ooteruumi. Siit võis iga sõjaväelane pudeleid tasku panna. Varsti tekkis paras jooming ja umbes kella viie-kuue vahel pärast lõunat otsustas julgust võtnud allohvitser Lepiksoo heisata Pika Hermani torni Eesti lipu. Haakristi lipp lasti alla ja asemele kerkis Eesti sini-must-valge trikolor. Peale seda sammusid lipuheiskajad, nende hulgas kindralinspektuuri valvemeeskonda kuulunud leitnant Theodor Tui, juubeldades Toompealt alla. Jõudnud Rüütli tänavale, hakkas leitnant Tui rõõmujoovastuses oma püstolist õhku paugutama. Seal tuli eestlastele vastu üks saksa sõjaväelane, kes arvas, et eestlased tulistavad teda. Ta haaras revolvri ja tulistas leitnant Tui suunas, kes sai kõhust raskelt haavata ja suri. Pika Hermani torni heisatud eesti lipp jäi sinna edasi.

Sama õhtupoolikul lepiti all-linnas asunud saksa komandantuuri ja kindralinspektuuri vahel kokku, et mõlemad lipud, nii sini-must-valge kui ka sakslaste haakrist tõmmatakse järgmisel päeval koos üles. Toompea komandant kapten Väärt andis Evald Aruvalla kätte Eesti lipu ja tegi korralduse teatava arvu meeste väljapanekuks auvalvena lipu heiskamisel neljapäeva hommikul päikesetõusul. Evald Aruvald oli seega määratud vahtkonnavanemaks.

 

Sini-must-valge ja haakrist kõrvuti

21. septembri hommikul kella viie-kuue vahel tuli saksa komandantuurist kohale sakslaste auvalvemeeskond ühe saksa leitnandi juhtimisel. Eestlaste rühmas oli kuus meest. Tõusti Pika Hermani torni. Ilm oli tuuline, kuid täiesti selge, taevas üle hulga aja pilvitu ja sügavsinine. Evald Aruvald sõlmis rahvuslipu lipuvarda nööri külge, seda tegi saksa veebel ka oma Saksa mereväe lipuga, mis oli eesti lipust mõõtmetelt suurem.

Kõlasid käsklused lipu heiskamiseks eesti ja saksa keeles. Lipud hakkasid kerkima, nii eesti kui ka saksa sõdurite rühmad võtsid valveseisaku. Tuul keerutas Eesti lipu ümber varrast hoidva traadi. Evald Aruvald ronis poolde vardasse ja vabastas lipukanga. Mõlemad lipud jõudsid varda tippu ja jäid kõrvuti lehvima.

Reedel jõudsid punaväelased Tallinna ja sama päeva hommikul lahkus Evald Aruvald Talllinnast, siirdudes läänerannikule, kust tal õnnestus Rootsi jõuda. Üks Eesti kindralinspektuuri Toompea valvemeeskonda kuulunud leitnandi auastmes eesti ohvitser lisab oma selgituses 9. oktoobril 1944 Rootsis: „Sini-must-valge lipu heiskamine sai kohe linnas teatavaks ja Soodla (Kindralmajor Johannes Soodla, Eesti Leegioni kindralinspektor – toim) ilmus varsti Toompeale ja küsis, kes selle tükiga on hakkama saanud. Allohvitser tunnistas loo üles. Soodla noomis mehi: ”Tunnen sellele ka südamest kaasa, kuid nii ei saa talitada, see võib tekitada ränki kokkupõrkeid meie ja sakslaste vahel ja seda ei tohi olla.” Varsti olid sakslased üleval ja mindi Soodla kabinetti.“

Ohvitseril on meelde jäänud, et seal viibisid ka kolonel Sinka (Eesti Omakaitse ülem) ja kolonel Maide (Jaan Maide, Otto Tiefi valitsuse sõjaminister).

Eesti lipp lehvis reedel, 22. septembril umbes kella üheteistkümneni, mil vene tankid sõitsid linna. See võis olla poole üheteistkümne ajal, kui üks punane tankist tulistas Falkpargi tänavalt kuulipildujast Pika Hermani lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla. Samal viisil tulistas üks saksa sõdur 1941. a suvel Pikalt Hermanilt punase lipu maha.

 

Balti jaamas möllasid emotsioonid ja kõlas Eesti hümn

Stockholms Tidningen avaldas 16. märtsil 1949 mälestuskilde päevadest, mil sini-must-valget viimast korda Toompeal lehvimas nähti. Dr A. K. Sundsvallist kirjeldab 20. septembril puhkenud emotsioonide möllu Balti jaamast mõni minut enne kella kuut väljunud rongis. Inimesi tulvil rong oli liikunud Ameerika peatusest edasi, kui keegi hõikas: “Sini-must-valge lehvib Pikal Hermanil!” See lõi sisse nagu välk. Vagunitäis vaikinud rahvast läks nagu põlema ja igaüks tahtis Eesti lippu oma silmaga lehvimas näha. Vagunis puhkes spontaanselt “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, seda lauldi suure hooga, tundus, et inimesed tahtsid välja karjuda mitmeaastase kannatuse ja vaikimise. Kõigil olid pisarad silmis. Kogu tee kuni Nõmmeni lauldi kõigis vaguneis.

H.P. Nyköpingist seisis tol õhtul Kesk-Kalamaja ja Suurtüki tänava ristumiskohal. Laskuv päike punetas veel Tallinna tornidel ja ka Pikal Hermanil. Äkki nägi ta sini-must-valget lippu pikkamööda vardasse tõusvat. Ta jälgis hinge pidades, kas jõuab ikka päris üles või juhtub enne midagi halba. Jõudis siiski ja jäi sinna kerges tuules ja õhtuse päikese kullas lehvima.

Kui A. R. Södertäljest oli hiljem oma perega Balti jaamas. Kuuldi Toompealt üksikuid püssilaske ja lühikesi automaatpüstoli valanguid. Vaadates lossi poole, nähti, kuis haakrist langes ja sini-must-valge lipuvardasse kerkis. Rahvas alustas hümni laulmist. Laulu lõppedes nähti Toompuiesteelt Balti jaama poole sõitvat lahtist veoautot, kus oli kaheksa kuni kümme eesti sõjaväelast, kes hoidsid rahvuslippu ja laulsid isamaalist laulu. Kellegi poolt öeldud lause, et Eesti Vabariik on välja kuulutatud, mõjus rahvale sedavõrd, et osa reisijaist haaras kohvrid ja lahkus rongilt. On teada, et Eesti lippe heisati neil päevil mujalgi, näiteks Tallinna Raekoja hoonel.

 

1940. aastal olid Toompea tornis kõrvuti Sini-must-valge ja punalipp

Kui enamlased juunis 1940 Eesti okupeerisid, toodi rahvuslipp alla ja tõmmati punaplagu üles. Hiljem tekkis punalipu kõrvale ka Eesti rahvuslipp ja need lehvisid kõrvuti seni, kuni Moskvas lavantati Eesti NSV Liitu astumine.

On jutustatud, et Eesti lipu vardassepanekut nõudnud Saksa saadik Eestis, hr Frohwein, kes oli enamlastele seletanud, et tema on saadikuna akrediteeritud Eesti Vabariigi juurde, kelle rahvuslipuks on sini-must-valge ja nii kaua, kui see vabariik püsib, peavad ka tema värvid Pikal Hermanil lehvima. Eesti Vabariik oli vormiliselt veel Moskva alla viimata ja et Saksa ja NSVL seisid sõpruslepingus, olevat Frohweini nõudmine täidetud.

 

22. SEPTEMBRIL 1944 OTSUSTATI EESTI SAATUS

 

22. septembril 1944 jõudis Saksa vägedest maha jäetud Tallinna Punaarmee. Eesti laskurkorpusele tähendas see kojujõudmist ja jõukatsumist marodööridest vene sõduritega, linlastele aga kaost, hirmu ning uue okupatsiooni algust.

«Venelased tulid Eestit vallutama, korpusemehed tahtsid aga koju,» tunnistab 22. septembri hommikul 1944 esimeste korpuslaste seas Tallinna jõudnud Raul Murel (82).

Toona leitnandipaguneid kandnud mees meenutab, et korpuse tankid sõitsid ööga Tartu alt pealinna. Kui sõdurid Ülemiste järve juurest Tallinna torne nägid, hakkasid kõik täiest kõrist üürgama marssi «Kalevite kants». «Rõõmustasime, et oleme elus ja kodus. Ning et jõudsime mõni tund enne Narva maanteel sõitnud Vene väeosi linna.»

Umbes kell 10 jõudis Murel tankikolonniga kesklinna. Linn oli peaaegu inimtühi. Pika Hermanni tornis lehvis sinna kaks päeva varem heisatud sinimustvalge lipp. See oli korpusemeestele rõõmus üllatus. «Kandsime isegi Venemaal Eesti lipukesi põues,» kinnitab Murel. «Aga seda tuli teha väga salaja, sest avastamisel oleks meil tulnud tegemist julgeolekuga.»

 

Torni heisati haakristilipust tehtud punalipp

Mida aga teha tornis lehviva lipuga? See tuli asendada punalipuga, kuigi samas loodeti sisimas, et kordub aasta 1918 ning Eesti Vabariik taastatakse. Sakslased olid Eesti mandriosa juba paar päeva varem maha jätnud ja avanenud võimalust loodeti ka kohe ära kasutada.

Punalippe korpusel aga kaasas polnud, sest isegi kõige optimistlikumad ohvitserid ei lootnud, et ööga Tallinna jõutakse.

Lahenduse leidis üks poliitkomissar. Murel kirjeldab, kuidas mehed avastasid Pärnu maanteelt Urla maja (ehk «Laste maailma» maja – toim.) eest valge sõõriga punase haakristilipu. «Võta ja kärista selle keskelt valge ring ära!» käskis komissar.

Sõdurid täitsid käsku ning veidi nar- mendav punalipp oligi olemas. Jäi üle see vaid Pika Hermanni tornitippu toimetada.

Teistest veidi vanem leitnant Johannes Lumiste väitis, et oli Eesti ajal Toompeal vahiteenistuses ning tunneb torni kõiki treppe ja uksi.

«Võtad ühe mehe kaasa, ronid torni ja heiskad sinna punalipu,» kamandas komissar. Lumiste võttis kaasa Elmar Nagelmani ning heiskaski sinimustvalge kõrvale punase plagu.

«Trikoloor võeti (tulistati) maha mõni tund hiljem, kui Nõukogude Liidu punane lipp Tallinna jõudis,» teab Murel.

 

Viinavabriku juures läks kakluseks

All-linnas asjatanud Murel naasis Toompeale paar tundi hiljem. Selle ajaga olid ta kaaslased leidnud tänavalt hulga mahajäetud moona: konserve, šokolaadi ja saia. Kolm aastat Venemaal lahjat hirsiputru helpinud korpusemehed lasid kraamil hea maitsta. Vahepeal olid Pelgulinna ja Kalamaja elanikud avastanud Balti jaama haruteelt ka mõne vaguni 25–30kraadise viinaga. Viimast hakati kohe jooma ning ämbritega laiali tassima.

«Meile toodi seda ka päris ohtralt. Kostitati ikka mehiselt, kuid pidasime piiri,» meenutab Murel. Õnneks polnud vagunites puupiiritus, mille ohvriks olevat mõni päev hiljem langenud Pärnu hõivanud punaväelased.

Sootuks karmimalt käitusid paar tundi hiljem linna saabunud Vene väed. Tõeline marodöörlus puhkes viinaladudes ja -poodides. Murel meenutab, et mõnes kohas läksid eestlased ja venelased lausa käsipidi kokku. «Panime Tartu maanteele praeguse Liviko vabriku juurde ka relvastatud vahiposti välja,» räägib ta. Sellest jäi aga end täis kaaninud venelaste rünnaku taltsutamiseks väheseks ning väliraadioga kutsuti kohale abiväge. Õnneks ei läinud tulevahetuseks, kuid marodööre tormas taltsutama ka polkovnik Vassili Võrk.

Kuulu järgi pidi laskurkorpus kohe edasi Saaremaale sõitma. Sestap otsustas Murel kiiresti Roo tänavalt kodust läbi käia. Korterivõtit oli mees kandnud läbi kolme sõja-aasta endaga kaasas. «Hoia see alles ning sa tuled elusalt tagasi,» oli ema 1941. aasta suvel püssi alla võetud noorukile õpetanud. Mureli naasmise ajaks oli ema surnud, kuid kasuvennad naabertänavas elus ja terved.

 

Tankid tulistasid põgenike laevu

«Mäletan seda päeva nagu eile,» meenutab 22. septembrit Kalamajas Köie tänavas elanud Ülo. 10aastane poiss ujus hommikul koos kaaslastega elektrijaama jahutusbasseinis. Äkki märkasid nad, kuidas Mere puiesteele kihutas kaks tuletõrjeautot, vedades kohale kaks 45 mm kahurit. Ühe panid autost välja hüpanud mehed kohe ka püsti. Kui poisid uurisid, mis juhtus, vastati: «Sakslased tahavad jaama õhku lasta. Kuid meie kaitseme seda iga hinna eest!»

Enne keskpäeva jõudsid Kalamajja esimesed Vene tankid. Vaid mõni minut enne seda põgenesid mööda Soo tänavat ja Mere puiesteed sadama poole viimased sakslased. «Ühel mehel oli nii kiire, et viskas sineli üle plangu ja plagas kabuhirmus minema,» meenutab Ülo. Tankid kihutasid otsejoones Paljassaare ja Kopli poolsaare tippu, et sealt põgenike laevu tulistama hakata.

Samal ajal avastasid linlased, et Balti jaama kõrval on valveta suured laod. Ülo nägi, kuidas inimesed sealt šokolaadi, marmelaadi, herneid, valget veini, moosi ja leiba välja tassivad. Varsti tormas kohale aga erariides ja punase käelindiga mees, kes nagaaniga vehkides üritas korda majja lüüa. «Aga keegi lõi talle raudkangiga pähe,» meenutab Ülo. Lao tühjendamine jätkus veel suurema hooga.

 

Dokumentaalfilm „Tallinna vabastamine“ lavastati Harju tänaval

Toona 14aastane Heiki Vaibla jõudis koos isaga Haapsalust Tallinna 23. või 24. septembril. Mööda Pärnu maanteed inimtühja ning varemetes linna jõudnud poisi ja tema isa peatas kesklinnas patrull. «Sünged venelased. Sorisid asjades ja uurisid, kes me oleme ja kust tuleme,» meenutab Vaibla. Õnneks oskas isa vene keelt ning suutis seletada, et jalgratastel vähest varandust vedav õnnetu paar on sõjapõgenikud.

Läbi varemesegadiku jõudsid nad lõpuks Liivalaia tänavale, kus elas Heiki ristiema. «Kõik oli kõle ja tühi,» meenutab ta. Osa kvartaleid veel suitses, sest 21. septembril olid punalennukid linna viimast korda pommitanud. Puruks oli pommitatud ka Apteegi ja Viru tänav ning sadama ümbrus. «Ja hirm oli ka suur,» jätkab Vaibla. Suust suhu levis kuulujutt marodööridest, kes röövivad tänaval kõndijatelt käe- ja taskukelli. Sestap hoidsid linlased end mitu päeva koduseinte vahele.

Kui Heiki koos isaga taas linna söandas minna, juhtusid nad Harju tänaval nägema isevärki pilti. Keset tänavat seisis filmikaamera, varemete vahel aga müttas mõnikümmend automaaturit. Majadesse loobiti suitsupomme ning sõdurid «ründasid» automaate täristades hoolega Niguliste varemeid. Isa tähendas seepeale elutargalt: «Nii nad filmivadki siis Tallinna «vabastamist»!»

 

Septembrinädal otsustas riigi saatuse

1944. aasta septembris otsustati Eesti saatus järgmiseks 50 aastaks.

18. septembril sai Eesti iseseisvusliikumine teada, et sakslased lahkuvad Eestist. Peaminister Jüri Uluots, kes oli põhiseaduse järgi ka presidendi kohusetäitja, nimetas ametisse uue valitsuse. Selle juht oli Otto Tief ning liikmeid kokku 11.

Valitsus koostas esimese asjana deklaratsiooni, milles nõuti võõrvägede lahkumist. Valitsuse relvajõududeks olid admiral Pitka mehed, soomepoisid, 20. eesti SS-diviisi osad ja Omakaitse mehed.

20. septembril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Linna komandant Karl Talpak korraldas firmade ja hoonete kaitset.

21. septembril moodustati Vene vägedest neli motoriseeritud eelsalka, mis said ülesande vallutada järgmiseks päevaks Tallinn. Neist üks jõudis pealinna järgmisel hommikul, teised veidi hiljem. Linn hõivati kiirelt. Vabariigi valitsus oli lahkunud juba päev varem. Enamik selle liikmeid langes nõukogude julgeolekuorganite ohvriks.

22.–25. septembrini avaldasid eestlaste üksused Lääne- ja Loode-Eestis pealetungivale Punaväele vastupanu. Virtsu langes 26. septembril, Pärnu ja Haapsalu 23.-24. septembril. Saartel jätkus heitlus novembri lõpuni.

Allikad: Eesti Entsüklopeedia ning «Eesti aastal 1944: tundmatu autori silmade läbi».


Vaino Kallas