1940 juunis okupeeris N

 

„ERNA” DESSANT JA 1941. AASTA SÜNDMUSED KAUTLAS

 

1940 juunis okupeeris N. Liit kolm Balti riiki. Seejärel lavastati neis okupeeritud riikides "kuulsusrikka" Punaarmee tääkide toel ja soomusmasinate julgestusel nn "rahvarevolutsioon", millele augustis 1940 järgnes ka kolme riigi formaalne annekteerimine Nõukogude Liitu. Kuid veel enne Eesti liitmist Nõukogude Liiduga oli  alanud Eestis terror, mis eriti hoogustus peale sõja puhkemist 1941 juunis ja mille tulemusel vanglatesse, vangilaagritesse ja Siberisse küüditatute arv ületas peagi 10 000 piiri. Valdav osa küüditatutest olid naised, lapsed ja vanurid. Sellele järgnes eestlaste massiline lahkumine kodudest ning varjumine metsadesse ja soodesse. Uut hoogu varjumisele andis sundmobilisatsiooni väljakuulutamine nõukogude okupatsiooniarmeesse.

Eestlaste põgenemine Soome oli alanud juba enne sõja puhkemist, millele andis uue tõuke sundmobilisatsiooni väljakuulutamine. Selleks ajaks olid juba sajad nooremad mehed üle lahe Soome põgenenud. Sõja puhkemise ja Soome sõttaastumisega kujunes olukord, milles loodeti alustada aktiivset võitlust nõukogude okupantide vastu.

Tekst
Erna dessant merel

23. juunil 1941 kutsus major Kristian kolonel Henn-Ants Kurgi oma büroosse ja tegi talle ülesandeks moodustada Soomes olevaist eestlastest üksus, et lähetada see Eestisse võtma osa Eesti vabastamisest punavõimust. Lepiti, et mehed kannavad soome mundrit, kuid alluvad operatiivselt saksa armeegrupile "Nord".

Ruumid registreerimisbüroole saadi Munkkiniemi koolimajas. Lühikese ajaga kogunes sinna grupp mitmesuguse elukutsetega Soome põgenenud eestlasi, kelledest osal oli juba sõjaväeline ettevalmistus. Kuid oli ka ilma sõjalise ettevalmistuseta mehi. Osa neist olid saanud juba Soomes punaarmee poolt valmistuva kallaletungi tagasilöömiseks kiirväljaõppe kaugluure ja side alal.

Sõja puhkemise ja Soome sõttaastumisega kujunes olukord, milles loodeti alustada aktiivset võitlust nõukogude okupantide vastu Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Seetõttu lepiti vajadusega võidelda soome mundris, kuid saksa armeegrupi "Nord" operatiivalluvuses. Kokku kuulus olemasolevail andmeil üksusesse, mis sai tuntuks "Erna I" nime all, 65 meest. Üksuse juhiks oli kolonel Henn-Ants Kurg.

Esimene grupp 15 mehega kolmel  aeglasel kalapaadil alustasid Pirtti saarelt  teekonda Eesti ranniku suunas 9. juunil kell 18.00. Kell 21.00 sõitsid saksa leitnant  Reinhardti juhtimisel välja kiirpaadid kaheksa valitud mehega, olles relvastatud püstolkuulipildujatega, kes pidid esimestena maabuma Salmistu rannal, et moodustada seal sillapea. Kell 22.00 alustasid kahel Soome mereväe vahilaeval dessanti ülejäänud „Erna I” meeskond, kokku 38 meest, kes maabusid Salmistu randa ööl vastu 10. juulit 1941, hakates haarangute eest varjudes liikuma lõuna suunas.

Teine grupp ernalasi maandus langevarjuritena. Teel põhjarannikult Kautlasse hävitati Ravilas bolševike 8-meheline tribunal, kelle hulgas oli kaks kõrgemat ohvitseri. Et mitte tõmmata kahtlusi kohalikele elanikele, jäeti sündmuspaigale maha soome puss. Seda võtet kasutas ERNA grupp ka hiljem, külvates punaste hulgas hirmu "soomlaste" ees.

19.juulil jõuti Kautla rabasse, kus punase terrori eest oli ajutise pelgupaiga leidnud ligi 2000 inimest, enamus neist naised ja lapsed. Kuid vaid 200-300 endist sõjaväelast ja kaitseliitlast ning mõned jahimehed nende hulgas olid hädapäraselt relvastatud.

Ühena esimestest oli juba 28. juunil Kautla rabadesse varjunud Tapa väeosast põgenenud rühm ratsaväelasi. Neile lisandus veel eesti väeosadest põgenenud ohvitsere ja sõdureid ning põgenikke Tallinnast, Tartust, Tapalt, Rakverest, Narvast, Paidest ja mujalt. Kuigi Soomest tulnud ERNA grupi peamiseks ülesandeks oli luureandmete kogumine, ei saanud nad jääda pealtvaatjaks punaste terroritegevusele eesti rahva suhtes. 19. juulil ühinesid ERNA grupi mere- ja õhudessantrühmad metsavendadega. Samal päeval anti laagris sõdurivanne. Üksuses seati sisse sõjaväeline kord ja siitpeale alustati halastamatut võitlust bolševismi vastu.

Seda metsavendade üksust, mille suurus ulatus nüüd ligi 1500 meheni, varustasid toiduainetega ümberkaudsed talud. Laagri piirkonnas varjasid end ka metsavendade perekonnad. Sinna olid aetud ka ümberkaudsete talude lehmakarjad. Üksuse tegevuspiirkonna raadiuseks oli 25-30 kilomeetrit, kusjuures tegevuspiirkonna keskmeks kujunes Albu-Kõrvenurga, Vanamõisa ja Taga-Võõbu ümbrus.

Metsavendade tegutsemine ja Soome vormi kandvate langevarjurite ilmumine Kautla metsadesse viis punased võimumehed sedavõrd ärevusse, et sellesse piirkonda hakati saatma suuremaid hävituspataljoni ja regulaarväeosade üksusi. 30. ja 31. juulil toimus paar väiksemat kokkupõrget läti hävituspataljoni ja ühe Punaarmee regulaarüksuse vahel.

30. juulil koondasid punavõimud Kautla ümbrusse kaks NKVD pataljoni, ühe hävituspataljoni ning ühe kompanii jagu miilitsaid, kes 31. juuli hommikul alustasid üldist pealetungi. Viimasel hetkel saabus Kautla metsavendadele appi 30-meheline Jäneda, Pirsu ja Lehtmetsa metsavendade salk, mis koosnes põhiliselt sõjaväest põgenenud eesti sõjaväelastest. Koos Kautla ümbruse metsavendadega ulatus metsavendade arv nüüd ligi 2000-ni.

Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma. 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu.

Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda.

Tekst
Erna dessandist osavõtjad

Pärast lahingut siirdusid Kautla laagris olnud metsavennad väiksemates gruppides teistesse ümbruskonna metsadesse ja jätkasid seal võitlust. Kaks laagris olnud rühma jõudsid ohvitseride juhtimisel 4. augustil läbi rindejoone sakslaste poole ja astusid äsja Türil moodustatud eesti vabatahtlike pataljoni, mida juhtis major Hirvelaan.

* * *

Aasta hiljem, 19. juulil 1942, avati Kautlas ERNA salga ja metsavendade ühisel tegutsemispaigal põllukivist mälestusmärk, millele oli raiutud tekst: "Siit tormati lahingutesse bolševismi vägivalla vastu 19. juulil 1941. a. Grupp "ERNA" ja "Metsavennad".

ERNA grupi võitlustee tähistamiseks korraldatakse alates 1996. aastast igal aastal sõjaväelisi maastikuvõistlusi, mis nüüd on muutunud rahvusvahelisteks.

 

Vaino Kallas