MÕRV KATÕNI METSADES
'

 

MASSIMÕRV,  MIDA EI SAA UNUSTADA…

Vaino Kallas

 

Mõeldes laupäeval 10. aprillil toimunud traagilisele lennuõnnetusele ja Poola presidendi ning paljude kõrgete Poola riigitegelaste hukkumisele, ei saa mitte meenutamata jätta 70 aastat tagasi toimunud Katõni massimõrva. Sõjakuritegu, mis pandi toime Nõukogude Liidu poliitiliste juhtide, faktiliselt Jossif Stalini korraldusel Smolenski oblastis 1940. aastal.

Kui Nõukogude Liit 1939. aastal hõivas Poola territooriumi, kus elas 12 miljonit inimest, sattus Punavägede kätte vangi umbes 250 000 poola sõdurit ja ohvitseri. Punaarmee juhtkond ei teadnud, mis sellise hulga vangidega teha - polnud konvoivägesid nende valvamiseks, ega jätkunud toitu. Siin leidis Stalin lahenduse. Vangid anti üle siseasjade rahvakomissariaadile, mille juurde moodustati sõjavangide valitsus, mis hakkas looma jaotuspunktide ja laagrite võrku. Juba nädala pärast saadeti esimesed vangid maanteid ehitama ja hiljem rauamaagi- ning lubjakaevandustesse, kus neid kasutati kõige raskematel töödel.

Kohe peale Poola vallutamist sai NKVD ülisalajase käsu, mille kohaselt tuli teha lõpp kontrrevolutsioonilistele elementidele Poolas, olenemata sellest, kas nad on nõukogude korra vastu või mitte. Kõik potentsiaalsed vastased - sõjaväelased, politseinikud, riigiasutuste töötajad ja religiooni esindajad tuli teha kahjutuks. Kohe alustas NKVD Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes nõukogudevastase elemendi arreteerimist. Arreteeritute perekonnaliikmed saadeti Kasahstani. 140 000 poolakat viidi vägivaldselt Kaug-Põhja metsavarumistöödele.

Kuid suur Lenin oli õpetanud, et sotsialismist kommunismi minekule peab sellele kaasnema pidev terror. Selle markantsem ja mastaapsem näide on Poola ohvitseride tapmine. Poliitbüroo poolt kinnitatud plaani järgi - s.t. lihtsustatud korras, ilma kohtuta ja süüdistusi esitamata tapeti  NKVD vanglates ja Smolenski lähedal Katõni metsas kokku 21 857 poola kodanikku. Nagu nüüd ilmunud materjalidest nähtub, oli Stalinil kavatsus likvideerida kohapeal veel kuni 300 000 „kontrrevolutsioonilist elementi”. Kapitalismi ikkest vabastatud Euroopas aga oli Stalinil kavas hävitada ligi kolmandik seal elavatest rahvastest, kes Stalini arvates saanuks ohtlikuks kommunistlikule režiimile. 

Poola ohvitserid koondati kolme - Kozelski, Starobelski ja Ostaškovi laagrisse. Neis laagrites olnud Poola sõjaväearstid pöördusid laagrite juht-konna poole avaldusega, milles nad teatasid, et vastavalt Genfi konvent-sioonile pidanuks N. Liit nad kohe peale sõja lõppu vabastama. Segadusse sattunud Storobetski laagri ülem saatis arstide pöördumise Moskvasse, kust talle vastati:

"Genfi konventsioon pole dokument, milles te oma praktilises tegevuses juhinduma peate. Juhinduge NKVD sõjavangide valitsuse direktiividest."

8. oktoobril 1939 kirjutas siseasjade rahvakomissar Beria alla direktiivile, mis kohustas laagrite eriosakondi välja selgitama kontrevolutsioonilised formeeringud sõjavangide seas. Siitpeale hakkasid eriosakondade töötajad agaralt "avastama" kontrevolutsioonilisi ja nõukogude vastaseid organisatsioone Poola sõjavangide hulgas. See informatsioon kinnitas Stalini veendumust, et Poola ohvitseridest on vaja lahti saada: vaenlane jääb vaenlaseks. Laagritest välja lasta neid ei või, lõpmatult neid aga laagris hoida läheb kulukaks...

Pärast küsimuse arutamist poliitbüroos, saatis Beria 1940. aasta märtsis Stalinile ettepaneku - vaadata Poola ohvitseride asi läbi eriolukorra alusel ja kohaldada nende suhtes kõrgemat karistusmäära - mahalaskmist. Beria kirjutas: "Nad on paadunud nõukogude võimu vastased, keda täidab viha nõukogude võimu vastu..." Ja Stalin kirjutas Beria kirjale - "poolt". Küsimus oli otsustatud. See vormistati poliitbüroo otsusega 5. märtsil 1940.

Vangide toimikud toodi Moskvasse ja neid töödeldi NKVD esimeses eriosakonnas ning koostati mahalastavate nimekirjad, mis esitati kinnitamiseks Beriale. Süüdi mõistetud saadeti rongidega Kalinini, Harkovi ja Smolenski oblasti linnadesse ja paigutati NKVD oblastivalitsuste sisevanglatesse.

Ohvitserid lasti maha kambris, mis oli polsterdatud vildiga, et väljast poleks laskmist kuulda. Seda tehti öösiti. Vangil pandi käed raudu, viidi kambrisse ja lasti kuul pähe. Mahalaskmisel kasutati saksa "Valther" püstoleid, mis saadeti selleks kohvritäite viisi Moskvast. Laibad veeti autodel linnast välja ja maeti NKVD suvilate rajooni territooriumile, sest seal ei käinud võõraid. Osa Kozelski laagri vange lasti maha Katõni metsas. Nende ühishaua avastasidki sakslased, kui olid Smolenski vallutanud.

Iga päev saatis NKVD Moskvasse šifrogrammi, kus oli lühidalt ära toodud öösel hukatute arv. Näiteks: "Täide viidud 292". 1940. aasta mai lõpuks oli maha lastud 15 131 poola ohvitseri. Peale ohvitseride hukkas NKVD veel ka 6726 tsiviilisikut.

Kui sakslased avastasid Katõni metsas mahalastute ühishaua, ei tegelenud laipade ekshumatsiooniga ja säilmete identifitsee- rimisega mitte ainult sakslased, vaid Poola Punase Risti palvel ka poola patoanatoomid. Selle vastuseks moodustas N. Liit oma ko- misjoni, mida juhtis akadeemik Burdenko, kes oli Punaarmee peakirurg ja Meditsii- niakadeemia president. See komisjon väitis, et tegu on sakslaste järjekordse provokat- siooniga ja et tegelikult lasksid sakslased ise poolakad maha. Komisjoni ainus reaalne argument oli, et kõik poolakad olid maha lastud saksa relvadest...

Burdenko komisjoni Läänes ei usutud, kuid kuna N. Liit oli liitlane sõjas Saksamaa vastu, siis pitsitati toimunu suhtes lihtsalt silm kinni. Chur-chill keelas inglise pressil sellest avalikult kirjutada, kuna rahvas võinuks küsida – miks Inglismaa on liidus mõrvariga?

Kui Goebbels 1943. aastal teatas Katõnis leitud Poola ohvitseride ühishaudadest, vaikiti see Stalini kuritegu lääneliitlaste poolt maha. Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessil Poola ohvitseride hukkamist ega ka teisi Poolas ja Saksamaal NKVD poolt toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid N. Liidu esindaja nõudmisel  arutusele ei võetud.

1946. aastal korraldas N. Liit lääneliitlaste vaikival teadmisel kaheksas erinevas linnas propagandistlikke kohtuprotsesse saksa sõjaväelaste üle, kus neid süüdistati Katõnis Poola  ohvitseride massimõrva toimepanemises. NKVD tribunal mõistis 85 saksa kõrgemat sõjaväelast ilmsüütult Poola ohvitseride tapmise eest surma, enamus neist poomise läbi. Minskis viidi surmaotsused avalikult täide 100 tuhande kohaliku elaniku silme all. Mõrvatute laipu lasti nädalaid kõigi silme all võllas rippuda…

Katõni massimõrvast hakati rääkima kohe pärast sõda, kuid sotsialistlikus Poolas oli see teema rangelt keelatud. Kuid Poola emigrandid hakkasid asja uurima ja ellu jäänud poolakate tunnistused, vangistatute päevikud, mis leiti haudade lahtikaevamisel Katõni metsas ning sakslaste kätte langenud partei Smolenski oblastikomitee arhiiv aitasid tõe päevavalgele tuua. Kuid Moskva otsustas kindlalt, et ei tunnista ennast milleski süüdi ja jäi pikkadeks aastateks oma otsuse juurde, et Poola ohvitserid mõrvasid sakslased...

Poola ja Venemaa suhetes on aastakümneid kestnud lahkarvamused ja vaidlused Katõni massimõrva uurimisel. Kuna uurimine peab andma vastuse ka küsimusele, kes oli süüdi Teise maailmasõja vallapäästmises. See aga teeb Katõni käsitlemise Venemaa juhtkonnale raskeks, kuna läheb vastuollu Venemaa praeguse ajalookäsitlusega, mis on saanud üheks Venemaa suurriikliku välispoliitika alustoeks.

Perestroika ajal tutvus NKVD arhiivis olnud Poola ohvitseride materjalidega ka M. Gorbatšov. Kuid kui poolakad nõudsid, et N. Liit neile tõtt räägiks, tegi Gorbatšov jällegi näo, et ta ei tea Katõnis toimunust midagi. Alles 1991. aasta detsembris andis president Jeltsin korralduse Poola ohvitseride mõrvadokumendid avalikustada, kuid hiljem suleti Venemaa arhiivid jällegi.


 

 

Poola President Kaczyński pidamata jäänud kõne

 

Poola presidendi kantselei avalikustas kõne, mille laupäeval (10.04.2010) traagilises lennuõnnetuses hukkunud president Lech Kaczyński pidi ette lugema Katõnis toimuval mälestusteenistusel.

 

«Kallid Katõni Perede esindajad. Daamid ja härrad. 1940. aasta aprillis tapeti üle 21 000 poola vangi NKVD laagritest ja vanglatest. Genotsiid pandi toime Stalini tahtel ja NSV Liidu kõige kõrgema juhtkonna käsul,» seisis pidamata jäänud kõnes, milles Kaczyński pöördus Katõni massimõrva ohvrite ühenduste esindajate poole, vahendas Poola raadio koduleht.

«Kolmanda Reichi ja NSV Liidu liit, Molotov-Ribbentropi pakt ja Nõukogude rünnak Poolale 17. septembril 1939. aastal saavutasid hirmutava haripunkti Katõni massimõrvaga. Mitte ainult Katõni metsas, vaid ka Tveris, Harkovis ja teistes tuntud ja tundmatutes hukkamiskohtades tapeti Teise Poola vabariigi kodanikke, kes moodustasid meie riikluse aluse ning teenisid vankumatult oma kodumaad.

Samal ajal küüditati sõjaeelse Poola idaosas tapetud tuhandete kodanike pered NSV Liidu sügavustesse, kus nende kirjeldamatud kannatused tähistasid Poola Kolgata teed itta.

Kõige traagilisem jaam sellel teel oli Katõn. Poola ohvitserid, vaimulikud, ametnikud, politseinikud, piiri- ja vangivalvurid tapeti ilma kohtupidamise ja -otsuseta. Nad langesid sõnulseletamatu sõja ohvritena. Nende mõrv oli tsiviliseeritud maailma seaduste ja konventsioonide rikkumine. Solvati nende väärikust sõduritena, poolakatena ja inimestena. Surmapaigad pidid igaveseks varjama tapetute surnukehasid ja tõde kuritöö kohta.

Maailm ei pidanud sellest teada saama. Ohvrite perekondadelt võeti ära õigus avalikuks leinaks ja oma lähedaste uhkeks mälestamiseks. Maapind kattis kuritöö jälgi ja vale pidi selle kustutama rahva mälust.

Kuritöö kavandajate vastu võetud otsus ja püüd varjata tõde Katõni kohta kujunes pärastsõjaaegses Poolas kommunistide poliitika aluseks - Poola Rahvavabariigi rajanud valeks.

See oli aeg, kui Katõni kohta tõde teadvad ja seda mälestavad inimesed pidid selle eest maksma kõrget hinda. Kuid tapetute lähedased ning teised julged inimesed hoidsid seda oma mälus, kaitsesid seda ja kandsid seda edasi oma järeltulijatele. Neil õnnestus Katõni mälestust säilitada kommunistmi ajal ja levitada seda vabanenud ja sõltumatus Poolas. Seetõttu võlgneme neile kõigile oma austuse ja tänu, eriti Katõni Peredele. Poola riigi poolt ma tänan teid siiralt, et oma lähedaste mälestust kaitstes õnnestus teil päästa oluline mõõde Poola teadvuses ja identiteedis.

Katõnist kujunes Poola ajaloo valulik haav, mis mürgitas kümnenditeks poolakate ja venelaste suhteid. Laseme lõpuks Katõni haaval paraneda ja armistuda. Me oleme juba teel selle suunas. Meie, poolakad, hindame, mida venelased on teinud viimastel aastatel. Me peaksime jätkama seda teed, mis toob meie riigid üksteisele lähemale ja me ei tohiks peatuda ega tagasi pöörduda.

Kõiki Katõni kuritööga seotud asjaolusid tuleb uurida ja need välja selgitada. Selleks, et Katõni vale igaveseks kaoks on oluline, et ohvrite süütust ametlikult kinnitataks ja kuritööd puudutavad dokumendid tehtaks kättesaadavaks. Me nõuame seda esmalt ohvrite mälestuse nimel ja austusest nende perekondade kannatuste vastu. Me nõuame seda ka ühiste väärtuste nimel, mis on vajalikud, et luua alus usaldusele ja partnerlusele kõigis Euroopa naaberriikides.

Avaldagem austust tapetutele ja palvetagem nende põrmudel. Au sangaritele! Olgu tervitatud nende mälestus!»

 

 

MASSIMÕRV KATÕNI METSADES

Poola ohvitserid 1939. aastal
Punavägede kätte langes vangi umbes 250 000 poola sõdurit ja ohvitseri
Hukatud ohvitseride matmispaik
Mälestussammas NKVD poolt hukatud Poola ohvitseridele

V.K.