ÕHURÜNNAKUD EESTI LINNADELE

 

ÕHURÜNNAKUD EESTI LINNADELE      

Narva hävitamine

Narva vaksal
Narva vaksalihoone enne sõda

Rünnakuid eesti linnadele alustasid nõukogude lennukid kohe pärast lahkumist Eestist. Narvale toimus esimene suurem õhurünnak 1942. aasta märtsis, järgmine sama aasta oktoobris. 1943. aastal need jätkusid ja 14. jaanuaril pommitati linna 12 tundi järjest. Kokku toimus Narva linnale aastatel 1942-1944 kakskümmend kolm  õhurünnakut.

Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evaku- eerimist. 1. märtsil, mil linnast oli evakueeritud ca 85% elanikest, oli järjekordne venelaste õhurünnak, mis kiirustas viimaseid linna jäänud elanikke sealt lahkuma - linn jäi inimtühjaks.

Veebruaris 1944 jätkusid lahingud Narva rindel. Ajavahemikul 21. veebruarist 6. märtsini likvideeriti Eesti diviisi 45. ja 46. rügemendi ning Nordland diviisi üksuste eduka tegevuse tulemusel venelaste kaks suuremat - Riigiküla ja Vepsküla sillapead. Neid sillapeasid Narva jõe vasakkaldal olid Punaarmee üksused püüdnud seni meeleheitlikult enda käes hoida, kuna need olid lähetepunktideks operatsioonidele, mis pidid Narva linna senisest kaitseliinist ära lõikama ja Narva rinde kokkuvarisemisele viima.

Kui nähti, et kõigile pingutustele vaatamata Narva linna kätte ei saada, võttis Nõukogude armee kasutusele igivana taktika - kui linn ei alistu, tuleb see hävitada. Kättemaksuks sillapeade hävitamise eest hävitasid punased Narva linna.

5. märtsi õhtul algas Narvale 11 tundi kestev õhurünnak. Umbes 200 nõukogude pommitajat heitsid sel ööl alla ca 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes selle iidse Hansalinna rusuhunnikuks. 6. märtsi keskööl oli Narva linn vaid tohutu kohisev tulemeri. Tuli möllas linnas veel kogu järgmise päeva. Ööl vastu 8. märtsit alustasid venelased taas õhurünnakuid ja 9. märtsi hommikuks oli Narvast järel vaid suitsev varemete hunnik.  Ajalooline Narva koos paljude kultuurilooliste ehitistega lakkas olemast.

Pilt hävitatud Narva linnast oli masendav. Linnas olnud 3550 kivihoonest oli peale sõja lõppu võimalik vaid 198 elamiskõlbulikuks kohendada. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned: raekoda, iidne börsihoone, kaalukoda, Peeter Suure muuseum ja paljud teised sajanditevanused hooned.

Hiljem ajas N. Liit Narva linna purustamine sakslaste süüks. Seda tehti, nagu see Nõukogude propagandale ikka kombeks olnud, kogu maailma üldsusele puru silma ajamiseks. Veelgi enam. Narva varemed pildistati. Fotod koondati kahte suurde albumi ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.

Hiljem on avaldatud arvamust, et Narva linna hävitamine oli N. Liidu juhtide kaugeleulatuv plaan, et muuta see ajalooline eesti linn vene linnaks. Pärast sõda ei lubanud nõukogude võimud endisi Narva eestlastest elanikke tagasi oma kodukohta ja linn ehitati üles eht nõukogulikus stiilis ning asustati venelastega.

Terrorirünnak Tallinnale

9. märtsi õhtul algas suur õhurünnak Tallinnale. Ka varem oli linnale toimunud juba mitu õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusel hävis aga kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast.

Õhurünnak algas õhtul kell 19.45 ja selle esimene laine kestis kella 21.15-ni. Kell üks öösel saabus linna kohale pommitajate teine laine ja pommisadu kestis kuni poole neljani hommikul. Õhurünnaku mõlemast lainest võttis osa umbes 280 venelaste pommilennukit. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme. Lasnamäel paiknenud ööhävitajate Ju-88 eskadrilli üheksast lennukist olid sel hetkel stardivõimelised vaid viis. Ometi lasid need kokku alla 16 pommitajat. Kokku tulistasid sel ööl linna kaitsel olnud õhutõrjeüksused ja ööhävitajate JU-88 eskadrill alla 36-38 venelaste pommitajat.

Selle terrorirünnaku ajal hukkus 463 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Umbes 20000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai ka umbes 50 sõjaväelast ja 121 punaarmeelasest sõjavangi.

Pommitamise tulemusel hävis suur hulk ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi. Nende hulgas Estonia teatrihoone, Raekoja platsil olnud Vaekoda ja Niguliste kirik. Hävis palju koolimaju ja kinoteatrid “Amor”, “Mars”, “Modern”, “Bi-Ba-Bo” ning mitmed teised. Kannatada sai ka Raekojahoone.

On ilmne, et kultuuri- ja ühiskondlike hoonete pommitamine oli sihipärane, kuna seal arvati olevat palju sakslasi. Kuid tegelikult oli seal rohkem hukkunuid just tsiviilelanike hulgas. Vaatamata pommitamise jõhkrusele oli ohvreid ettearvarust siiski tunduvalt vähem. Saksa relvajõud selle pommitamisega nimetamisväärset kahju ei saanud ja see oli kättemaks eesti rahvale, kuna hävitati nende elamud, kodune vara ja toiduvarud.

9. märtsi pommitamisel oli ka palju neid viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes - peljati allatulistamist. Surmav last visati alla kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summisid punakotkad pomme ka Kautla ümbruse metsadesse, rabadesse ja mujalegi.

Võib arvata, et terrorirünnaku korraldajate sooviks oli rahva hulgas rahulolematuse ja paanika tekitamine ning soov rahvas nälga jätta. Valitses ju sel ajal Tallinnas suur toidupuudus. Tegelikult suurendas toimunud õhurünnak veelgi elanike viha vaenlase vastu.

Tallinna elanikud nälga ei jäänud. Saksa okupatsiooni ajal ei surnud Eestis ükski eestlane nälga. Vaatamata sakslaste poolt kehtestatud toiduainete piirangutele, toitis eesti talumees sõjaraskustele vaatamata oma rahva ära.

Samal ajal kirjeldasid Nõukogude infoallikad toimunud terrorirünnakut kui "suurt võitu" fašistliku saksa armee üle. Nõukogude tagalas ilmunud eestikeelsed ajalehed “Rahva Hääl” ja “Tasuja”, mida Eesti politsei ja Saksa komandantuuri andmetel ka Eestis levitati, kirjeldasid Tallinnale toimunud õhurünnakut järgmiselt:

"Neil päevil pommitasid meie lennukid saksa sõjalisi objekte Tallinna raudteejaamas ja sadamas, mille tagajärjel süttisid põlema paljud vaenlase raudtee-ešelonid ja laod. Sakslane, kes iialgi vabatahtlikult ei loovuta ühtki tolli Eesti pinnast, tuleb sealt halastamatult välja peksta. Eesti rahvas mõistab seda vajadust ja toetab kogu oma jõuga edasitungivat Punaarmeed, hävitades vihatud saksa okupante ning abistades omalt poolt nõukogude lennukeid, aidates neil leida sakslaste sõjalisi objekte, kiirendades seega Nõukogude Eesti vabastamist."

See üllitis väljendas pigem küll terrorirünnaku korraldanud punakomandöride soove tegelikkuse pähe. Kui, siis abistasid ründajaid vaid varem linna imbunud Nõukogude agendid. Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ajaleht “Tasuja” kirjutas aga 15. märtsil 1944 Tallinnale korraldatud õhurünnaku kohta järgmist:

"Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna sadamas asuvaile vaenlase laevadele ja Tallinna raudteesõlmes asuvaile saksa sõjaväerongide koondisele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväe-, põletusainete- ja laskemoonarongid. Tulekahjusid saatsid plahvatused. Suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgati ka vana sadama, mereväe arsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude piirkonnas. Tulekahjud olid meie lennukite meeskondadele nähtavad kuni 250 km kaugusele. Viis meie lennukit (sic.) ei pöördunud baasidesse tagasi."

Selle, nõukogude infoallikale nii iseloomulikult omase salgamise ja valetamisega püüti korpuse sõjamehi uskuma panna, et Tallinna pommitamine oli ainult järjekordne löök saksa relvajõudude pihta ning kannatada said vaid sõjalised objektid. Ei poolt sõnagi sellest, et hävitati kolmandik linna elamispinnast ja paljud ajaloolised kultuuriobjektid.

Eestis illegaalselt levitatud, 27. märtsil 1944 N. Liidu tagalas ilmunud “Rahva Hääles” oli trükitud üleskutse eesti intelligentsile, kus Tallinna pommitamise kohta kirjutati:

"Tõsi, peame olema teadlikud, et viimane, otsustav võitlus meie armastatud sünnimaa sakslaste küüsist vabastamisel on toonud ja toob raskeid ohvreid meie rahvale. Teame, et Tallinnas on õhurünnaku ajal saanud kannatada hooneid, mis on kallid igale eestlasele, eriti aga kunstitöölistele. Aga teame ka, nagu teiegi, et ainult meie kodumaal vägivaldselt pesitsevad sakslased on süüdi neis ohvrites. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!"

Nagu nähtub, oli sellele tuntud eesti vanasõnale antud tähendus, kus: mets on umbes 50 surmasaanud saksa sõdurit ja paar purustatud tööstushoonet. Laastud aga 436 hukkunud tallinlast, 121 hukkunud vene sõjavangi, 5073 täielikult purustatud või põletatud elamut, “Estonia” teater, Vaekoda, mitu kirikut ja koolimaja ning paljud teised ajaloolised hooned ja kultuurimälestised. Süütute elanike hävitamine ja tsiviilehitiste purustamine ei omanud terrorirünnakute korraldajate silmis mingit tähtsust. See lubab oletada, et "uljad punakotkad" oma pommilaadungid Tallinna kohal huupi alla heitsid.

Nende ridade kirjutajale rääkis üks laskurkorpuse orkestris teeninud Pärnumaa mees, et Tallinna pommitamise ajal oli osa nende orkestrist viidud ühele Leningradi lähistel asunud lennuväljale, kus nad olid pidanud kogu öö mängima terrorirünnakuid sooritanud lenduritele. Iga kord, kui pommitajate eskadrillid oma järjekordselt hävituslennult tagasi lennuväljale olid maandunud, oli tõstetud ohtralt klaase, vehitud tantsida "jablotškat" ja soovitud üksteisele õnne sooritatud "kangelasteo" puhul.

Tallinna hävitamisele aitasid kaasa diversandid

Iidse Tallinna pommitamine oli mõttetu ja sama kuritegelik kui liitlasvägede lendurite poolt ajaloolise kultuurilinna Drezdeni totaalne purustamine. Tallinna pommitamisest teatakse küll üsna palju, kuid mõnda olulist detaili siiski puudulikult või üldsegi mitte. Juba varsti peale pommitamist hakati rahva hulgas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Antud teemat on uurinud ajakirjanik Jüri Liim, kellel õnnestus üles leida paar tunnistajat, kes töötasid sel ajal Saksa kaitsepolitseis ja kellel olid otsesed kokkupuuted tollaste sündmustega.

Need mehed olid tegevuses ka Tallinna pommitamiste ajal. Nende tunnistuste ja vahetult peale pommitamise rahva hulgas ringi liikunud juttude põhjal on Tallinna pommitamise kohta selgunud  mõned täiendavad faktid.

9. märtsil  kell 20.00 oli linnas ette nähtud õppehäire. Nõukogude lennukid saabusid aga linna kohale pool tundi varem. See tähendab, et venelased olid õppehäire toimumisest informeeritud. Hiljem see arvamus leidiski kinnitust. Teatavasti esimene rünnakulaine tuli Soome lahe poolt. Linna kohale pilluti välja nn "jõulupuud". Kogu ümbrus muutus valgeks nagu päeval.  Seejärel tulid pommitajad.

>Julgeoleku ülesandeks oli linnas diversantide püüdmine. Tol ööl saadi neid pealinna süütajaid kätte ligemale sadakond. Nende hulgas oli ka naisi. Millegipärast kinni võetud süütajatest ainult mõned üksikud julgesid osutada relvastatud vastupanu, rõhuv enamus tõstis kibekähku käed üles.

Tänavatel kinni peetud paigutati algselt Laboratooriumi tänavale ja Patareisse. Selle seltskonna ülekuulamistel saadi teada palju olulist. Sellest kõigest rääkis julgeoleku meeste infokoosolekul 4 (B) osakonna ülem obersturmführer Enn Viks.

Selgunud oli, et diversandid korjati põhiliselt kokku Leningradist, sealsest oblastist, Pihkva mailt ja Petserimaa venelaste hulgast. Kuu aega koolitati neid pingsalt Leningradi lähistel. Siit imbusid nad üle rindejoone aegsasti Tallinna. Leningradi grupeeringu ülem andis neile peakäsuks kohustuse: toetada Eesti vallutamist. Just vallutamist, mitte vabastamist, nagu hiljem seoses Tallinnaga hakati leierdama.

Langevarjureid visati alla diversantide dubleerimise mõttes, et tagada signalistide tegevus juhuks, kui linna saadetud agendi oleksid mingil põhjusel tegutsemisvõimetud või kinni võetud. Agentide ülesandeks oli tekitada pommitamise ajal Tallinnas hoonete süütamisega segadust ja paanikat. Samuti pidid nad hoonete süütamise ja signaalrakettidega suunama lennukeid sihtmärkidele.

Peale üldalarmi väljakuulutamist esimese pommilaadungi kukutamise alguses ja kogu pommitamiste ajal oli SD võitlusgrupi üheks ülesandeks leegitsevas kesklinnas fikseerida ja likvideerida marodöörid. Neid siiski peaaegu ei esinenudki, kuigi Viru tänaval mõned kaupluserüüstajad maha lasti.

Pommitamisel "jõulupuude" süttimise ajal avastati linna piiridel ka üksikuid langevarjureid, kes heideti arvatavasti alla diversantide - signalistidena. SD võitlusgrupile oli antud käsk need hävitada. Julgeoleku töötajad avastasid ja arreteerisid või tegid kahjutuks paljusid vene diversante, kes loopisid majadesse süütepudeleid. Selliseid tegelasi lasti mitmeid kohapeal maha.

Üsna varsti peale Tallinna pommitamist hakati rahva hulgas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Nagu nüüd tunnistajate abil on selgunud, vastasid need arvamused tõele.

Põhjus on lihtne. Inglastel olid Saksamaa linnade laospommitamise näol olemas juba nimetamisväärsed kogemused. Neid kogemusi ruttasid nad edasi andma ka oma partnerile ja sõbrale Stalinile. Milles seisnes inglaste pommitamise strateegia ja millised olid selle tagajärjed?

Londonis, St. Clement Danes Church - Kuningliku Õhujõudude peakiriku ees seisab mälestusmärk mehele, keda seal tuntakse "Pommitaja Harris" hüüdnime järgi. Mälestusmärk Harris'ele on püstitatud tänutäheks Inglismaale osutatud teenete eest Teises maailmasõjas, mis seisnes sadu tuhandeid tsiviilisikuist ohvreid nõudnud massiliste pommirünnakute korraldamises Saksamaa linnadele.

1943. aastal alustasid inglased intensiivset Saksa linnade pommitamist, mis toimusid briti Bomber Command (BC) ülema, lennuväemarssal Arthur Harris'e (1892-1984) käsul ja juhtimisel. Just nimelt temale kuulub ettepanek - murda linnade laospommitamise teel vaenlase tsiviilelanikkonna, eriti aga tööstuslinnade töötajate moraal.

Harrise poolt soovitatud pommitamise strateegia seisnes linnades nn. fire storm (tuletormi) korraldamises. Selle põhinõudeks oli, et alustada tuli südalinna pommitamisest ja see põlema süüdata. Hoonete põlemisest kuumenenud õhk kerkib suure kiirusega ülespoole, tekitades nn. tulise õhumulli, mis lõhkedes tekitab kõrvallinnaosade kohal tuletornaado, süüdates need omakorda põlema.

Mosquito
Inglaste pommilennuk Mosquito

Selle pommitussõja initsiaatoreid marssal Harris - "Bomber Harris" oli energiline ja julm oma iseloomult. Kanada kindralleitnant E. L. Burns on temast kirjutanud kui mehest, kes sõjalisi eesmärke taotles naiste ja laste mõrvamisega ning nende kodude hävitamisega. Briti õhujõudude marssal Tedder ja tema Ameerika kolleeg kindral Arnold aga arvasid nagu Harris-ki, et linnade pommitamine lõpetab sõja ja maavägede dessanti polegi vaja.

Inglaste süümepiina tõttu jäi sõja lõppedes "Pommitaja Harris" ilma peeritiitlist, mille said kõik teised kõrgemad Briti väejuhid. Samuti ei saanud tema pommituslendurid sõjas osalemise eest ette nähtud medaleid. Vastu seina surutuna ei soovinud briti rahvas tunnistada, et on langenud vaenlase tasemele.

Sakslaste õhutõrje või öölendurite  poolt tulistati pommitamise ajal põlema üks inglise pommilennuk Mosquito ja see kukkus Ülemiste järve juures alla. Lenduril õnnestus langevarjuga alla hüpata ja jäi ellu. Pommitamise ajal oma ülesandeid täitnud Julgeoleku Politsei töötajad panid langevarju hõljumist tähele ja said haarangu käigus piloodi kätte. Kõigi üllatuseks osutus selleks kaptenipagunitega kanadalasest naispiloot. See piloot tunnistas ülekuulamistel kõik puhtsüdamlikult üles, sealhulgas ka Tallinna pommitamise kava ja selle elluviijad.

Just selle naiskaptenist piloodi tunnistused avasid esmaselt tõe, millele hiljem saadi ka mujalt kinnitust ja mida järgnenud aastatel nõukogulased kohe kuidagi ei tahtnud tunnistada. Kogu "kangelaslik" Tallinna pommitamine pidi jääma ainult punaarmee suursaavutuseks. Samuti jagas see lendur  rikkalikke andmeid venelaste relvastusest ja teadaolevatest rünnakuplaanides. Lendamist ja pommitamist õpetasid vene pommituslenduritele inglastest instruktorid. Tabatud naispiloot oli esimese rünnakulaine pommitajate üldjuht.

Iga selle rünnakulaine eskadrilliga olid kaasas inglastest instruktorid - navigaatorid, kelle ülesandeks oli spetsialistide tasemel kindlustada linna oluliste kommunikatsioonide ja hoonete hävitamine. "Tommide" ülesandeks oli ka "jõulupuude" allaviskamine õiges kohas. Taolised inglastest instruktorid olid kaasas ka teises rünnakulaines, kuid vähem, kui  esimeses. Siis ei saadud enam eksida, lõõmav linn oli heaks orientiiriks, lendamine olematuks muutunud õhutõrje tõttu ohutu. Muidugi ei taha ka britid seda fakti nüüd omaks võtta. Hiljem toimus Tallinnale  veel mitu väiksemat õhurünnakut.  

Õhurünnakud teistele Eesti linnadele

Tallinna ja Narva pommitamisega polnud terrorirünnakud 1944. aastal Eesti linnadele veel lõppenud. Tartu oli rünnakute seerias järgmine. Tartut oli ka varem juba mitmel korral pommitatud.

26. märtsil 1944 algas esimene rünnakulaine Tartule umbes kella kuue paiku õhtul ja kestis ühtejärge neli tundi. Pärast paaritunnilist vaheaega algas teine rünnakulaine, mis lõppes alles järgmise päeval umbes viie paiku hommikul. Kuigi õhurünnakud Tartule koos vaheaegadega kestsid ühtekokku ligi üksteist tundi, oli nende intensiivsus väiksem kui Narva ja Tallinna pommitamise ajal. Tallinnaga võrreldes, oli ka inimohvreid vähem, kuna pärast Tallinnale toimunud pommirünnakut oli siit suur hulk vanureid ja lapsi evakueeritud. Kuna Tartu hoonestus, eriti äärelinnas, oli rohkem hajutatud kui Tallinnas, siis jäid siin puhkenud tulekahjud enamikus lokaalseks ega kasvanud üleüldiseks tulemereks. Tartu pommitamise ajal sai surma ligi sadakond tsiviilisikut ja hävis umbes 70-80 elamut. Suurt abi linna kustutustöödel osutasid noorte õhukaitsekomandod. Isikliku vapruse eest linna kustutamisel pälvisid hiljem kiitust 16 Tartu koolipoissi, kelle hulgas olid tuntuimaks Endel Parijõgi, Lembit Koik, Kaljo Kippasto, Jüry Kork, Heldur Pettai ja teised.

1944. aastal toimusid venelaste õhurünnakud ka teistele Eesti linnadele. 6. märtsi hommikul lendasid Nõukogude lennukid üle Petseri linna ja heitsid pomme iidsele kloostrile. Kloostri pommitamisel ei saanud olla tegemist eksitusega, vaid sihipärase terroriaktiga, sest ajal, mil punakotkad kloostrile pomme heitsid, oli ilm päiksepaisteline ja selge ning nähtavus ülihea. 8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale. Mõlemas linnas puhkesid tulekahjud ja hävis hulk elamuid ning tööstushooneid.

27. augustil vallutas Punaarmee Tartu. Nõukogude õhurünnakud Tartule aga jätkusid ka veel siis, kui see oli juba Punaarmee valduses. 3. septembril toimus õhurünnak Tartu lõuna-linnaosale, mille käigus hävisid Treffneri gümnaasium, Jaani kirik ja teisi hooneid.

Vahetult enne nõukogude armee saabumist Pärnu, kui sakslased olid juba linnast lahkunud, pommitasid Pärnut inglased. Selle kohta on olemas märge inglaste kaugpommituse materjalides.

Pärnu pommitamisest kirjutas ka “The World Almanack 1949 and Book of Facts”: "In Estonia British planes bombed the port of Pernau." 1)

Eesti linnadele toimunud õhurünnakud aastatel 1941/1944 

 

 

Kuupäev

Linn

Kahjustused

Jaanuar 1942

Narva

Toimus 3 rünnakut. Väiksemad kahjustused hoonetel.

25. jaanuar 1942

Narva

Toimus 3 rünnakut. Suuremad kahjustused hoonetel. Hukkus tsiviilisikuid.

5. märts 1942

Narva

Surma said 8 tsiviilisikut.

8. märts 1942

Narva

Toimus 2 rünnakut. Väiksemad kahjustused hoonetel.

11. märts 1942

Narva

Toimus 3 rünnakut. Väiksemad kahjustused hoonetel.

15. märts 1942

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

13 - 14. mai 1942

Tallinn

Kahjustusi polnud.

15 - 16. mai 1942

Tallinn

Väiksemad kahjustused hoonetel.

25. juuni 1942

Narva

Kannatada sai raudteesild.

2. august 1942

Narva

Üks inimene sai surma ja neli haavata.

6. august 1942

Narva Jõesuu

Väiksemad kahjustused hoonetel.

15 - 16 september 1942

Tallinn

Väiksemad kahjustused hoonetel.

5. oktoober 1942

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

7. oktoober 1942

Narva

7 tsiviilisikut said surma

14. jaanuar 1943

Narva

Hävis 12 hoonet. 7 tsiviilisikut said surma

27. jaanuar 1943

Tartu

18 tsiviilisikut said surma, nende hulgas botaanik Theodor Lippmaa. Haavata said 13 inimest. Hävisid mitmed hooned.

9- 10. veebruar 1943

Narva

Raudteejaamas saab pommitabamuse laskemoonarong.

11. veebruar 1943

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

14 - 15 veebruar 1943

Tallinn

Hävis 117 hoonet. Umbes 20 tsiviilisikut said surma.

21. veebruar 1943

Tallinn

Vigastada said 9 hoonet.

22 - 23. veebruar 1943

Tallinn

44 hoonet said vigastada.

13. märts 1943

Narva

10 tsiviilisikut said surma.

16. märts 1943

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

20. märts 1943

Tallinn

27 elamut said suuremaid vigastusi.

22. märts 1943

Tallinn

Väiksemad kahjustused hoonetel.

23 - 24 märts 1943

Tallinn

Vigastada said 79 hoonet.

24 - 25. märts 1943

Tallinn

Vigastada said 111 hoonet, 12 tsiviilisikut said surma ja 13 haavata.

25 - 26. märts 1943

Tallinn

Väiksemad kahjustused hoonetel.

25 märts 1943

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

? aprill 1943

Tallinn

Väiksemad kahjustused hoonetel.

16. mai 1943

Narva

Kreenholmi piirkonnas said umbes 70 saksa sõjaväelast ja tsiviilisikut surma.

? mai 1943

Tallinn

Toimus neli rünnakut üksteise järel. Väiksemad kahjustused hoonetel.

13. juuni 1943

Narva

Hävisid Raekoda ja muuseumihoone, 6 tsiviilisikut said surma.

18. juuni 1943

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

24. juuni 1943

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.

31. juuli, 1. august 1943

Tallinn

Kannatada said 45 hoonet.

16 - 17. august 1943

Tallinn

Kannatada said 5 hoonet.

4 - 5. september 1943

Tallinn

Kannatada said 30 hoonet.

1. veebruar 1944

Narva

Väiksemad kahjustused hoonetel.Evakueeriti 85% elanikest, ülejäänud elanikud evakueeriti järgmiste rünnakute ajal.

26. veebruar 1944

Tartu

Suured purustused südalinnas, väiksemad kahjustused äärelinnas.

1. märts 1944

Narva

Linnale heideti üle 200 lennukipommi.

6. - 7. märts 1943

Narva

Pommitamine kestab 11 tundi järjest. Umbes 200 lennukit heidavad alla ca 3600 pommi. Linn hävis täielikult.

7. - 8. märts 1944

Narva, Tapa j.t.

Rünnakud mitmele Eesti linnale, millest võtavad osa ca 490 pommitajat.

8. märts 1944

Jõhvi

Väiksemad kahjustused hoonetel.

9. - 10. märts 1944

Tallinn

Hävis ca 2800 hoonet, 2 teatrit, 2 kirikut, mitu muuseumi ja kinohoonet ning teisi ühiskondlikke hooneid. Hukkus 463 ja haavata sai 659 inimest.

17. - 19. märts 1944

Narva

Pommitati Narva varemeid.

25. - 26. märts 1944

Tartu

Hävis ca 80 hoonet. Umbes 100 tsiviilisikut sai surma.

25. juuli 1944

Narva

Linn purustati täielikult.

25. juuli 1944

Tallinn

Sadamas sai tabamuse kaubalaev Nordwind laskemoonaga ja läks põhja.

20. september 1944

Tallinn

Rünnati sadamast lahkuvaid laevu.

21. september 1944

Tallinn

Vigastada said hooned Viru tänaval ja Merepuiesteel.

23. september 1944

Pärnu

Väiksemad kahjustused hoonetel.



1)  Eestis pommitasid Inglise lennukid Pärnut

Vaino Kallas