1944

 

 

 

1944. aasta kaitselahinguid meenutades

 

AVINURME JA PORKUNI LAHING

 

11. septembri hommikul arutati Hitleri peakorteris armeegrupi Nord ülema,  generaloberst Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus selle kiireks elluviimiseks. Samal päeval said vastavasisulise korralduse väegrupid Nord ja Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti. Mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere-Paide  Pärnuni ja sealt laevadel Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.

18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks kolonelleitnant Harald Riipalu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas.

Kui alguses koosnes autokolonn ainult sõjaväelastest ja sõjatehnikast, siis alates Raudilt liitusid kolonniga ka sõjapõgenike voorid laste, loomade ja kraamikoormatega. Ilm sel hommikul oli udune, mis kaitses taanduvat voori venelaste pommirünnakute eest.

Keskpäevaks jõudis voor Iisakusse, kust suunduti edasi Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel ja ööpimeduse saabudes jätkati teekonda.

taljon, kes saatis Avinurme-Mustvee teeristile välja eelsalga ja Avinurme poolt tulnud Saksa 111. rügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud vaenlase varitsusele sisse. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht, ilmselt väsimusest tingituna, Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast tee otsast mööda ja sattus umbes 1,5 km teeristist Mustvee poole vaenlase varitsusele.

Lahing algas veidi enne keskööd. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120-140  meest.  Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki. Esimene masin sai vaenlase kahurist otsetabamuse, millel olnud umbes 25 meest said kohe surma. Teistelt autodelt hüppasid mehed maha ja hajusid pimedusse. Umbes kümmekond neist langes põgenemisel. Autod tulistati venelaste liikurkahurite poolt puruks.

Avinurme-Mustvee teel liikunud eesti üksused said 20. septembri varahommikul käsu tõmbuda tagasi  Avinurme kiriku juurde, kuhu pidi saabuma abiväge, et alustada vasturünnakut.

Toimunud lahingust võttis vastase poolt osa  27. polgu ülema polkovnik  Trankmanni  poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.

Eesti väeosadest osalesid selles lahingus  3. ja 6. piirikaitse rügementide üksused ja 288. ja 292. politseipataljonide osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45-st rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus 258. diviisi 130-nda rügemendi osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli Avinurmes palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja saksa üksused olid relvastatud  põhiliselt vaid kergerelvadega – kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. „Tankirusikaid” oli ainult 20. diviisi meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaalraskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.

Viimane eesti vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, mis kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksuste võitlejad rindelt.

Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Haavatud paigutati vankritele ja voor, kus oli samuti palju põgenikke, hakkas liikuma Tudulinna suunas.

Varsti peale seda toimus vastase kontsentreeritud rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Punaväelaste jõudmisel kirikuni polnud ei kiriku ees ega kirikus mitte ühtegi vastupanu osutavat võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, kellest enamus polnud teadvusel.

Kirikus toimunu kohta kirjutab laskurkorpuse politruk N. Vanaselja: „Kiriku juurest ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.”

Tahvel Avinurme kirikus

Nii tapeti elajalikult kiriku altari kõrval lamanud rasked haavatud. Laudpõrandasse sööbinud veri, kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud kiriku seintes on veel nüüdki selgesti nähtavad…

Liikudes Avinurmest edasi Tudulinna suunas, avastasid polkovnik Trankmanni polgu võitlejad  taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati  umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja  hobuseid.

Vooris olnud Eesti relvagrenaderide 20. diviisi ohvitser Valdo Kallion on selle kohta kirjutanud:

„Olin ühe voorivankri tagumisel otsal.  Olles haakinud lahti oma vöörihma, olin üliväsinuna vajunud noore inimese raskesse unne. Mingi seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku ning senikuulmatu hääle peale ajasin lahti oma silmad. Minust ülejärgmise vankri ees, umbes 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks pealuust välja tunginud hobuse silma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus looma viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis panid vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Hobuse tagumine pool oli juba tanki roomikute all. Poolest saadik tanki luugist väljas olles seisis nõgine punaväelane, näol irve ja käes kone 1), olles valmis hävitama iga ettejuhtuva elusolendi.

Ainult sajandik sekundit kulus olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Rullisin end hetkega üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi ja roomasin sealt mõni meeter eemal olnud põõsa taha  ja sealt sik-sak hüpetega järgmiste põõsaste taha. Kogu minu liikumine toimus kone kuulide rahes. Selja taha jäi  kaikuma tankiroomikute lõgin ja nende alla aetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed…”

Mälestusmärk Avinurmes

Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka Trankmanni käsul Porkuni kirikus eesti sõdurid ja lömastati tankiroomikutega Tudulinna maanteel üle kilomeetri taganevast voorist haavatute ja hobustega. Samuti hukati kõik vangi langenud sõdurid.

Kuidas  aga kirjeldasid  kogu Avinurmes  toimunut  Punaarmee kõrged ohvitserid. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann kirjutab:

„Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe väeti vangi (?). Suurtüki-  ja  miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”

Eesti Laskurkorpuse juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt kirja pandud memoaarides toodud andmed Avinurme, aga ka teiste Eestis toimunud lahingute kohta on üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad, püüdes üksteist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne auto sõjasaagiks saamisest, kuna neid Avinurmes üldsegi polnudki…

Kõige tagasihoidlikum oma hinnanguis on olnud korpuse komandör Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes olid need „hitlerlased” ja et raskelt haavatute tapmine ja süütute hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.

 

Massimõrv Kadrina teeristil

Vaid mõned tunnid  peale Avinurmes toimunud veretööd toimus samasugune massimõrv Kadrinas.

Kolmel eesti sõduritega autol, kus oli peal umbes 50-60 meest,  oli õnnestunud Rakvere lähistel Punaarmee eelsalkadest läbi murda ja jõuda Kadrinasse, et jätkata sealt liikumist Tamsalu-Porkuni suunas. Teel olles aga eksisid nad aga tee valikul ja kaotasid õige tee leidmisega aega. Rakvere-Tapa-Viitna teeristil põrkus autokolonn kokku Rakvere poolt tulnud Punaarmee tankikolonniga, mis avas autode pihta tule, mida toetasid tankidelt maha hüpanud automaaturid.  Eestlastel olid kaasas küll mõned „tankirusikad”, kuid äkki laustule alla sattudes ja tankide poolt rammitud autodelt maha hüpates ei jõutud neid kasutada.

Esimene auto lömastati tankiroomikute alla ja sellel olnud sõduritest ei pääsenud keegi. Tagumistelt autodelt õnnestus vähestel küll maha hüpata, kuid enamus neist hukkusid automaaturite tule läbi. Sellel kohal kulges kivisillutisega maantee paralleelselt Kadrina surnuaia kivimüüriga. Pääseda võisid ainult need, kellel õnnestus kivimüüri taha varjuda.

Kohalike elanike mälestustes on talletatud, et kraavi ja surnuaia müüri ääres olnud langenute laibad ja veel elavad haavatud tassiti punaväelaste poolt keset munakividest sillutisega teele ja tankikolonni liikuma hakates lömastati kõik tankiroomikute alla.

Tamsalu kohalik elanik Elmar Tamm on neist sündmustest rääkinud nii: „Olime oma perega Kihleveres sõjapaos ja otsustasime sel päeva minna emaga Kadrinasse vaatama, mis on saanud meie kodust. Lahing teeristil oli siis juba lõppenud, kuid õhus oli veel teravat püssirohu vingu ja mingit  iiveldama  panevat haisu. Seal avanes meile pilt, mis oli minu elu jooksul kõige jubedam.

Viitna teel, surnuaia väravast kuni „Paruni” poeni, oli üks inimliha, luude ja sõjaväemundri jäänuste mass. Paljudel vormiräbalatel võis näha vapikujulisi Eesti lipu värvides  märke.

1944. aasta sügisilmad olid ilusad ja eriti soojad. Kogu lömastatud mass hakkas kohe roiskuma. Kohutavalt võigas hais levi üle kogu alevi. Matta aga neid inimjäänuseid ei saanud, kuna Punaarmee pilusilmsed .jpgsõdurid valvasid seda teede ristmikku, ega lasknud paari nädala jooksul seal kedagi liikuda.”

2000 aasta 17. septembril avati Kadrinas Viitna-Rakvere teeristil, bussipeatuse lähedal mälestuskivi  1944. aasta 20 septembril seal hukkunud Eesti vabadusvõitlejatele, kes sellel teelõigul Punaarmee tankiroomikute all metsikult lömastati. Paraku pole seal tapetud sõdurite arvu ega nende nimesid õnnestunud tänaseni kindlaks teha.

 

 

Porkuni lahing

Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas.

 21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.

Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.

Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna või isa vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid raskerelvade toel paremini relvastatud.

Selles kättemaksu- ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste  kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…

On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste  vastuseisu tõttu välistatud.

Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele  kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti kõlarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud  sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.

Porkuni mälestusmemorial

Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:

„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis on  Väike-Maarja muuseumis.”

Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57-el tahvlil olid eesti nimed.

 

 

Pataljon Narva viimased päevad

Porkuni lahing kujunes traagiliseks lõpuks Idarindel kuulsust võitnud pataljonile Narva.

Pataljon, kuhu kuulus umbes 800 meest, pidas pataljoniülema kapten Ando Ruusi juhtimisel tõrjelahinguid Krivasoos. 17. septembril sai pataljon taganemiskäsu, mille järel rügemendi staap sõitis ära ja pataljon jäeti taganemisteed kaitsma.  18. septembri hommikul jõudis pataljon Kuremäele, kus asuti koos ühe 20. Eesti relvagrenaderide diviisi pataljoniga rinnet hoidma. Sama päeva õhtul toimus tulevahetus ühe venelaste eelsalgaga, mis aga tagasi löödi.

Siis toodi 20. diviisi staabist uus käsk: alustada taganemist. Samuti anti korraldus lasta õhku Kuremäel asunud suured laskemoonalaod. Pataljoniülem Ando Ruus jättis aga viimase korralduse täitmata, kuna hiigelplahvatus oleks purustanud nii kloostri kui ümberkaudsed majad.

Edasi liiguti jalgsi ja moonavoori hobustel. Öösel läbiti Iisaku. Kuid siis selgus, et Rannapungerja sild on õhku lastud.  Nüüd suunas pataljoniülem kolonni läbi metsa Tudulinna, kuhu see jõudis 19. septembri pärastlõunal. Tudulinnas asuti kaitsepositsioonile ja loodi ühendus diviisi staabiga. Saanud vaevalt tunnikese hinge tõmmata, kui valve avastas, et Avinurme teed mööda läheneb Punaarmee tankikolonn. Kiirest asuti liikuma Tudu suunas, jättes tankitõrje ja liikursuurtükid katma taanduvat kolonni. Läbides öösel Tudu, kohtuti seal taanduvate Saksa üksustega.

20. septembril varahommikul jõuti Viru-Roelasse. Seal oli ees juba Avinurmest taandunud 6. piirikaitse rügement, kellel oli raskerelvadest alles üks suurtükk. Kapten Ando Ruus suunas sealt kõik taanduvad väeosad Viru-Jaagupisse.

Mehed olid surmani väsinud. Mitu päeva järjest rännakul olles, tühi kõht ja magamatus tegid oma töö. Mehed vajusid kokku ja üksuste read hakkasid  hõrenema. Taanduvate üksuste liikumissuund oli läände ning sihtkohaks Pärnu ja läänerannik.

21. septembri varahommikul läbiti Viru-Jaagupi ja võeti suund Porkuni peale. Kogu taanduva kolonni peale oli raskerelvadest alles veel vaid üks suurtükk. Porkuni ja Loksa vahel toimus kokkupõrge punaväe tankidega, kus „tankirusikatega” hävitati kaks tanki.

Liikudes edasi Loksa küla suunas, kohtuti ootamatult Punaarmee jalaväeüksusega. Mõlemad pooled olid kindlustamata positsioonidel, kus kaitset pakkusid vaid põldudevahelised metsatukad. Vastane avas tule kuulipildujatest ja kahuritest. Lahing oli äärmiselt äge. Lahingu käigus selgus, et vastas on punaväkke mobiliseeritud eestlased.

Pataljon Narva mehed hoidsid kokku. Tajudes ohtu, et pataljon võib jääda punaväelaste piiramisrõngasse, andis pataljoniülem Ruus käsu: taganeda paremale ja kaugeneda lahingumöllust. Keskööks jõuti Ambla lähistel olnud turbarappa, kuhu jäädi puhkama. Pataljonist oli järel veel vaid umbes 300-400 meest.

22. septembri hommikul avastati, et pataljon on Punaarmee piiramisrõngas. Nagu selgus, olid punaväe luurajad neid kogu aeg jälitanud. Ümber piiratud pataljoni meeste juurde tulid läbirääkimisi pidama laskurkorpuse esindajad, kes  nõudsid pataljoni kapituleerumist ja relvade loovutamist.

Vastu panna oli mõttetu. Pataljoniülem Ando Ruus kamandas mehed rivisse ja mehed panid oma relvad hakki. Kapten Ruus andis oma püstolile suud ja viskas selle siis teiste juurde.

Nagu pataljon Narva mehed on hiljem väitnud, suhtusid laskurkorpuse  eestlastest sõjamehed vangi võetud eesti sõduritesse suhteliselt heatahtlikult. Mehi lohutati, et ega nendega midagi hullu ei juhtu. Vangi andmine olevat vaid vormitäide ja varsti lastavat kõik vabaks. Päriti kodukandi uudiste järele.

Vangi võetute ümber polnud ka eriti tugevat valvet, mistõttu umbes paarkümmend meest pääses põgenema. Eestlastest vangid viidi rivikorras Ambla koolimajja, kus nad võttis „oma hoole alla” NKVD erikomando. Viimased kohtlesid vangi langenud eestlasi kui suuri kurjategijaid. Amblast viidi vangid Tallinna ja sealt läbi Leningradi vanglate Valgemere äärde.

1946. aastal saadeti mehed sõjavangist koju, kust paljud neist hiljem sõjatribunali poolt 15 kuni 25-eks aastaks sunnitöölaagritesse saadeti.

Pataljoniülem Ando Ruus viidi Leningradi, kus sõjatribunal talle surmaotsuse langetas, mis 1945. aastal täide viidi. 

 

Eestlaste roll  kahe vaenuväe vahel

Kui natsistliku Saksamaa globaalpoliitikas Drang nach Osten 1) oli eesti väeosadele antud eelposti roll, siis kommunistliku Venemaa lõppeesmärgiks oli jõuda taas Läänemereni ja kinnitada siin igaveseks oma kand. Selle eesmärgi taktikaliseks sammuks oli Läänemere äärsete rahvaste  järk-järgu-line likvideerimine ja nende asendamine uue homo soveticus elanikkonnaga.

Neist poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt tegutsesid ka mõlema poole kõrgemad sõjaväejuhtkonnad, tehes seda peaaegu analoogselt: mõlemal poolel suhtuti eestlastest koosnevatesse väeosadesse üleolevalt.

On kahju, et paljud Eesti laskurkorpuses võidelnud tõsised eesti  mehed pole siiani mõistnud, mis eesmärgiga neid saadeti vennatapule Emajõe rindel, Avinurmes, Porkunis ja mujal, kus tapeti palju vastaspoolel võidelnud suguvendi.  Või milleks oli Saaremaal purjus 8. armee juhatajal F. Sarikovil vaja saata eesti mehi täielikult ettevalmistamata Vintri  dessandiga kindlasse surma, kus hukkus mitusada meest.

Nõukogude kõrgemale juhtkonnale oli ebameeldivaks faktiks 22. Eesti territoriaalkorpuse üleminek 1941. aasta suvel Porhovi-Ostrovi all, ning suure hulga Eesti Laskurkorpuse meeste üleminek 1942. aasta jõulude ajal Velikie-Luki all. Kõik see süvendas Punaarmee juhtkonna usaldamatust eestlaste vastu, seda enam, et valdav osa ületulnuist sõdis hiljem Punaarmee vastu.

Sakslaste jaoks olid eestlased need, kes pidid nende jaoks „kastaneid tulest välja tooma.” Olgu see pataljon Narva Ižjumi ja Dnepri ääres, Rebase ja Soodeni pataljonid Novgorodi ja Luuga lähistel,  20. Eesti relvagrenaderide diviisi üksused Meerpalu ja Auvere lahingutes,  või siis  „soomepoisid” ja politseipataljonid Kärevere sillapea likvideerimisel Emajõe ääres.

Kõige reetlikumalt käitus aga Saksa väejuhatus saksa üksuste väljatõmbamisel Eestist 1944. aasta septembris. Narva rinde juhtkonnal oli täpselt teada Emajõe rinde kokkuvarisemine ning vastase taktikalised plaanid kogu Narva rindelõigus olnud eesti ja saksa väeosade kottivõtmiseks. Ometi ei võetud mitte midagi ette vastase rindekiilude suunal olevate sõlmpunkide (Võtikvere, Pärniku, Jõgeva j.t.) kaitse organiseerimiseks.

Eesti väeosade väljatõmbamine rinnetelt algas ligi poolteist päeva sakslaste omadest hiljem. Eelnevalt anti eesti üksustel käsk - tulistada raskerelvadel välja kogu väeosa taandumisel enesekaitseks vajalikud laskemoonavarud. Ilmselt tehti seda kartuses, et eestlased ei kasuta laskemoona mitte üksi Punaarmee vastu, vaid ka lahkuvate saksa üksuste vastu.

Samal ajal kasutasid sakslased oma vägede evakueerimiseks suuri ja vabu maanteid läbi Rakvere, Paide ja Pärnu, kuna eesti väeosad suunati sihilikult neist magistraalides eemal olevatele kitsastele külavaheteedele, kus kümnete kilomeetrite pikkused sõjaväe ja põgenikevoorid olid sunnitud tunglema venelaste lennukite ja tankirünnakute all.

Punaarmee  Narva rindelõigu ja Eesti Laskurkorpuse kõrgem juhtkond teadis täpselt, millised väeüksused nende vastu sõdivad. Et reavõitlejate eest seda vennatappu varjata, nimetati kõiki nende vastu sõdivaid võitlejaid hitlerlasteks ja fašistideks ja seda isegi aastakümneid hiljem avaldatud memuaarides.

Pole kahtlust, et näiteks reetur Trankmanni määramine Avinurme eelsalga ülemaks polnud juhus. Põhiliselt Venemaa eestlastest koosnev korpuse juhtkond oli veendunud, et selle mehe käsi - tappes oma rahvuskaaslasi, et teenida au ja kuulsust - ei värise.

Nii eesti sõjameeste kui eesti rahva lootuste – hoida ära Eesti taasokupeerimine - purunemise põhjuseks neil saatuslikel 1944. aasta septembripäevadel oli  asjaolu, et tol otsustaval hetkel ei leidunud Eestis otsustusvõimelisi poliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi, nii nagu see oli Vabadussõja algpäevadel 1918. aasta novembris.  Nii viimasel hetkel moodustatud Tiefi valitsusel kui kõrgemal sõjaväejuhtkonnal eesotsas kolonel J. Soodlaga puudus kava juba aegsasti etteaimatavast kriisisituatsioonis tegutsemiseks. Samuti puudus neil omavaheline side, kui ka side rindel olevate väeosade kõrgemate ohvitseridega. Oli küll aatemees, hallipäine admiral Pitka, kuid tema aeg oli möödas ja üldsituatsioon ning võitlustaktika hoopis teine, kui see oli olnud Eesti Vabadussõja ajal.

1944. aasta traagilised sündmused andsid eesti rahvale ja tema tulevikule väga ränga hoobi. Ligi 80 tuhat eestlast põgenes punase terrori eest läände ja jätkasid seal võitlus Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Ehkki nende juured on valdaval osal küll Eestis, on nende järeltulijad assimileerunud kahjuks sealsesse heaoluühiskonda ja ei oma eesti rahva tulevikupüüdlustes ega Eesti riigi arengule kaasaaitamisel  enam märkimisväärset tähtsust.

Kodumaale jäänud meestel ja nende peredel tuli aga väga paljudel läbi teha ränkrasked Siberi teekonnad, kust vaid saatuse poolt soositumad tagasi tulid.

 

 Vaino Kallas

 


1)  kone - automaatpüstol

1)  s.k. „Tung itta” mis  sõja käigus muudeti loosungiks „Võitlus kommunismi vastu