SÕJAVANGID VENEMAAL

 :

SÕJAVANGID N.LIIDUS

  • Vangiešeloniga Siberisse
  • Nõukogude vangilaagrid
  • Unustatud põlvkond?
  • Filterlaagrid.

    Sakslaste taandumine Eestist 1944. aasta septembris ja Saksamaa kapituleerumine ning sõja lõpp 1945. aasta mais põhjustasid tuhandetele eesti sõjameestele, sealhulgas ka eesti lennuväepoistele ränki katsumusi, mis hiljem said määravaks nende edasise elusaatuse kujunemisel. Ees ootasid Venemaa sõjavangi- ja filterlaagrid. Paljudel aga vanglad ja karistuse kandmine sunnitöölaagrites. Õnn sai osaks vaid neile, kellel avanes võimalus end Saksamaal lääneliitlaste kätte vangi anda. Kuid ka see võimalus oli seotud ohuga, saada lääneliitlaste poolt N. Liidule välja antud.

    Ja nii ka sündis. Pärast sõda nõudis Stalin lääneliitlastelt, et need annaksid välja ka kõik need N. Liidu poolt okupeeritud maade kodanikud, kes ei taha oma kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Mitte ei andnud, vaid sundis jõuga... Briti sõdurid andsid kõik, kes ei tahtnud N. Liidu surmalaagritesse minna Stalinile hävitamiseks välja jõuga. Alles nüüd, aastakümneid hiljem on see teatavaks saanud.
    Eriti raskeks kujunes saatus neil eesti sõjameestel, kes sattusid tšehhi punaste kätte. Tšehhid tapsid üle 500 eestlase. Saksamaal, Kuramaa "kotis" ja mujal väljaspool Eestit peale sõja lõppu Punaarmee kätte sattunud sõjamehed anti üle kurikuulsale Punaarmee vastuluure organisatsioonile SMERTŠ. Et välja selgitada iga nõukogude korra vastu astunu sõjamehe "süü" suurus, pidid need esmalt läbima ülekuulamiste kadalipu, kus ülekuulajaiks olid punaarmee vastuluure SMERTŠ töötajad. Peale sõja lõppu Punaarmee kätte vangi langenud balti rahvustest sõjamehi ei käsitletud mitte sõjavangidena, vaid kui repatrieerunuid, kes olid nõukogude kodanikena Saksa relvajõududest N. Liitu repatreerunud (!). Peale SMERTŠi poolt ülekuulamisi anti need "repatreerunud" üle NKVD-le, kes need siis Siberisse mõnda NKVD-le allunud laagrisse saatis. Seal algas ülekuulamiste teine voor, kusjuures NKVD tegi antud isiku kohta järelpärimisi ka tema endisest elukohast, et välja selgitada, kas seal ei ole antud isiku kohta kompromiteerivaid materjale. Nii toimus see kõigi Kuramaa "kotis" Punaarmee kätte jäänud eestlaste, lätlaste ja leedulastega.

    Rahvusvaheline Genfi IV konventsioon keelab okupeeritud maa kodanike arreteerimise, jälitamise või karistamise selle eest, mida nad olid teinud, kirjutanud või öelnud enne maa okupeerimist. Samuti keelab see konventsioon süüdistatavat või süüdimõistetut okupeeritud maalt välja viia. Sõjavange ei seo neid kinnipidava riigiga mitte ükski kohustus ega truudusevanne.

    Kohtumine Torgaus
    Saksa sõjavangide kolonn
    Peale sõja lõppu loodi N. Liidus sõjavangide ja interneeritute kinnipidamiseks 267 laagrit 2112 osakonnaga ja 392 tööpataljoni. Kuna sõjavangide laagrid ei kuulunud GULAG-i koosseisu, ei saadetud sinna sakslaste poolel võidelnud ja interneeritud nõukogude kodanikke. Viimased saadeti kõik NKVD-le allunud GULAG-i. Eesti sõjamehi võis kohata nii üksikult kui ka väiksemates ja suuremates gruppides peaaegu kõigis neis vangilaagrites üle terve N. Liidu. Põhiliselt saadeti Balti rahvastest sõjavange neisse Venemaa piirkondadesse, kus nõuti ränkrasket füüsilist tööd või kus töötingimused olid tervistkahjustavad. Samal ajal olid eestlastest (aga ka läti ja leedu) sõjavangid oma osavate töökäte ja laialdaste teadmiste poolest nõutud tööorjad nii kaevandustes, ehitustel, tehastes kui ka metsatööl ja mujal. Kuhu üks või teine vang konkreetselt sattus, olenes täielikult juhusest ja sageli ka sellest, kus ja millistel asjaoludel ta vangi sattus.

    N. Liidu karistuspoliitika nägi ette vähemusrahvustest sõjavangide saatmise võimalikult kaugele oma alalisest elukohast ja rahvusterritooriumist. See kehtis ka kõigi Saksa poolel võidelnud eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohta, kuna teenimist Saksa sõjaväes võrdsustati "kodumaa" reetmisega. Relvaga "töörahva võimu" vastu võidelnud "fašiste" karistati karmilt ja sageli pidid selle eest karistust kandma ka nende perekonnaliikmed.

    Nagu nüüd avanenud arhiividokumentidest nähtub, oli pärast sõda Eestis asunud vangilaagrites eestlastest sõjavange väga vähe. Nii näiteks oli Narva vangilaagris nr. 206 seisuga 1. juuli 1945 kokku 4759 vangi. Nende hulgas oli aga ainult kolm leedulast, kaks lätlast ja ainult üks eestlane.

    Ühes Eesti suurimas - Ahtme sõjavangide laagris nr. 135 - oli seisuga 31. juuli 1945 kokku 6251 sõjavangi. Nende hulgas 4013 sakslast, 987 poolakat, 283 austerlast, 277 tšehhi, 251 prantslast ja 149 ungarlast. Väiksemal arvul oli selles laagris veel rumeenlasi, jugoslaavlasi, hispaanlasi, taanlasi, inglasi ja teisi rahvusi. Kuid samal ajal oli seal vaid kolm leedulast, üks lätlane ja mitte ühtegi eestlast.

    Vangiešelonid Siberisse. tagasi

    Üheks rängemaks ja raskemaks etapiks kõigi nõukogude vangide, sealhulgas ka sõjavangide elus oli nende transportimine kaugetesse Siberi, Kesk-, või Lõuna-Venemaa vangilaagritesse. Vange veeti viimase võimaluseni täis topitud trellitatud ja umbsetes loomavagunites või pimedates laevatrümmides, kus kuumadel suvepäevadel ei jätkunud õhku, rääkimata juba pidevalt piinavast janust ja äärmiselt viletsast toidust.

    Trellitatud loomavagunitesse, kuhu oli sisse ehitatud kolmekordsed narid, topiti reeglina 50-60 vangi, kus igale jagus naril vaid 40-50 sm lamamisruumi. Tavaliselt paigutati koos poliitiliste- ja sõjavangidega samasse loomavagunisse ka grupp platnoisid (kriminaalkurjategijaid), kes seal võimu enda kätte võtsid, röövides teistelt vangidelt jõuga ära nii toidu kui ka nende paremad riided. Viimased andsid röövijad tavaliselt konvoi soldatitele, kelle soosimisel platnoid vagunites tegutsesid.

    Kohtumine Torgaus
    Sõit Siberisse toimus loomavagunites
    Kuna rongiešelonid vangidega liikusid raudteedel väga aeglaselt, tehes jaamades sageli pikki peatusi, kulus nende sihtpunkti jõudmiseks sageli nädalaid või isegi kuid. Vangiešelonides valitsenud ebainim- likele tingimustele ei pidanud vastu nõrga tervisega ja haiged mehed, kellest paljud surid juba enne sihtpunkti jõudmist. On täheldatud, et vastupidamisvõime oli väiksem just hästi toidetud ja suurtel ning tugevatel meestel, kelle organism ei leppinud viletsa vangitoiduga. Põhja-Siberi talvetingimustes külmusid vangid kütmata vagunites sageli ära või haigestusid viletsa riietuse tõttu raketesse haigustesse.
    Esines ka teisi vangide jaoks traagilisi situatsioone. Nii on mitmed eestlastest sõjavangid, nende hulgas ka lennuväepoisid, jutustanud, kuidas nende jaamas seisnud vangiešeloni pihta avasid sõjaväerongilt käsirelvadest tule punaväelased. Sellistel juhtudel päästis vange vaid raudteelaste poolt rongi kiire väljaviimine jaamast.

    Üsna tavaline oli, et vene linnade elanikud jaamades seisvaid, sõjavangidega täidetud vaguneid kividega loopisid. Nõukogude inimestele olid ka röövmõrtsukad ja vargad naši (omad), sõjavangid aga "prokljätõje fašistõ" (neetud fašistid). Laagrites võimutsesid blatnoid. (Platnoi - tõlkimatu väljend, mis tähistas kriminaalkurjategija seisust laagris.) Neile, sotsiaalse redeli kõige madalamal pulgal olevaile inimjätistele, oli laagris antud täielik voli. Kõik need, kellele ei meeldinud nõukogude võim, olid nende meelest fašistid. Fašist aga polnud laagris inimene. Küll oli seda aga blatnoi, sest ta oli oma. Kriminaalvangid, ehk nn. bõtoviki, kes istusid laagrites tapmiste, röövimiste ja teiste inimsusevastaste kuritegude eest, olid nõukogude korrale "omad poisid". Oktoobrirevolutsiooni ajal olid neil olnud suured teened nõukogude korra kehtestamisel. Kogu süsteem oli rajatud sellele, et poliitilised ja sõjavangid oleksid pidevalt kriminaalkurjategijate silma all. Need võisid teisi vange röövida ja mõnitada ning isegi tapmise puhul pitsitas laagri juhtkond silma kinni.

    Vene rahvasse oli pidevalt sisendatud, et kõik need, kes on võidelnud Punaarmee vastu, on fašistid, keda on vaja hävitada. Selline teadmine oli jõudnud isegi kaugel Põhja-Siberis ning kaug-idas asunud vangilaagritesse ja sellest lähtuvalt käitusid nii konvoisoldatid kui ka kriminaalvangid.

    Nõukogude vangilaagrid. tagasi

    Valge mere ääres asunud Molotovski (nüüd Severodvinsk) laagris olid konvoisoldatiteks noored vene tüdrukud, kes olid oma jõhkruse kui vangide rafineeritud mõnitamise poolest ees isegi oma meeskolleegidest. Meesvangid, nende hulgas ka meie, noored lennuväepoisid, olime nende jaoks "tundetud loomad", keda võis ropult sõimata, mõnitada ja peksta, või mida iganes. Jõhkralt käitusid sõjavangidega ka Norilski laagrite konvoisoldatid, kes kohtlesid vange äärmiselt toorelt ja peksid neid igal võimalikul juhul. Konvoisoldatitest võtsid eeskuju ka laagri "platnoid". Samasugune olukord valitses tegelikult kõigis tollastes Venemaa sunnitöölaagrites.

    Töö- ja filterlaagrites olnud sõjavange, kes olid sinna viidud ilma kohtuotsuseta, olid lindpriid ja neid koheldi kui orje. Sõjavange kasutati põhiliselt tervistkahjustavatel ja rasketes kliimatingimustes tehtavatel välitöödel. Tööpäeva pikkuseks Põhja-Siberi laagrites oli tavaliselt 10 -12 tundi. Kuna sõja järel oli kogu Venemaal puudus toiduainetest, mistõttu laagrites anti vangidele süüa vaid kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, kusjuures toitu oli vähe ja see oli äärmiselt vilets. Nii toideti Molotovski laagris sõjavange nõgestest keedetud rokaga, kus tuhande mehe kohta oli ette nähtud 7 kg tursakala. Leiba, mis oli känkjas ja veega pooleks, anti 300 gr päevas. Oli üsna tavaline, et vangikolonnis liikudes või töökohal mehed nõrkuse tõttu minestunult maha langesid...

    Bufaika
    Vangilaager Siberis. Nõukogude Liidus oli üle tuhande sunnitöö- ja erilaagri.
    Ka olid vangide olmetingimused äärmiselt viletsad. Barikis, kus vangid vaid ööbisid, kulges kogu elu narilaudadel. Ühe vangi kasutada oli narilaudu vaid umbes 60 sm laiuselt. Magada tuli paljastel laudadel, kuna madratseid ja magamisriideid polnud ette nähtud. Nende aset täitsid igapäevased, tööl kantavad seljariided, mis olid määrdunud ja välitöödelt tulles sageli läbimärjad. Eriti halb oli olukord seljariietega suurt kasvu meestel, kuna nende jaoks polnud vajaliku suurusega riided, mitõttu nad olid sunnitud ise toidu vastu vahetatud vanadest riidetükkidest oma riideid suuremaks tegema. Samal ajal aga võeti iga nädal laagribarakkides toimunud läbiotsimistel ära igasugused terariistad ning isegi õmblusnõelad...

    Kaugel polaarvöötme taga valitses talvel tugev pakane, kus külmakraadid ulatusid kuni 50 - 55 [Norilskis isegi 63 - 65] miinuskraadini. Tavaliselt oli kogu laagri territooriumil vaid üks lahtine välikäimla, mis laagri äärmistest barakkidest asus kuni 300-400 meetri kaugusel. Seetõttu pidid kõhuhaigusesse haigestunud või seederikkega vangid öö jooksul palju kordi oma küljealuseks olnud üliriided selga panema, et läbi siberpakase käimlasse minna.
    Põhja-Siberisse ja polaarjoone taha viidud vangidele sai sageli saatuslikuks liigne vee ja soola tarbimine. Pideva näljatunde all kannatavad vangid lisasid juba niigi lahjale supiveele juurde vett, et niiviisi oma tühja kõhtu "petta". Saadud leivaviilu sisse tikiti soolateri, et kõhus "tugevamat tunnet" saada. See aga suurendas omakorda veevajadust ja tulemuseks oli üleüldine paistetus, mis lõppes paremal juhul invaliidistumisega, sageli aga surmaga. Norilski laagrites, kus siinkirjutaja viibis, esines 1945.-1946. aastal väga palju lahtist tuberkuloosi, millest laagri tingimustes polnud paranemist loota. Teadmata põhjusel haigestusid seal tuberkuloosi väga paljud Kuramaa kotist toodud läti sõjamehed. Lõuna-Venemaa laagrites esines sageli düsenteeriat, mis viis hauda palju vange, nende hulgas ka mitu eesti lennuväepoissi. Üsna sageli põdesid vangid vitamiinipuuduse tõttu skorbuuti ja jäid kanapimedaks.

    Kuramaa "kotis" Punaarmee kätte vangi sattunud eesti lennuväepoisid saadeti põhiliselt Kesk-Venemaa, Vorkuta, Norilski, Leningradi oblasti ja Taga-Kaukaasia vangilaagritesse, kust neid 1946./47. aastal vabastama hakati ja Eestis asunud NKVD tööpataljonidesse teenima suunati. Laagrist vabanedes õnnestus paljudel siiski vältida tööpataljonidesse saatmist ja pääsesid kohe koju. Kuid enamus kojujõudnuist ja ka need, kes olid juba 1944. aasta septembris, Sakslaste suure taandumise ajal oma väeosast lahkunud ja koju läinud, arreteeriti hiljem ja mõisteti aastateks sunnitöölaagritesse.

    Tuleb märkida, et sõjavangidena mööda Venemaa laagreid laiali pillutatud eesti lennuväepoisid viidi sinna väikeste gruppidena, tavaliselt 2 kuni 6 poissi grupis, kus nad segati teistest rahvustest vangidega. Seetõttu pole teada, kuipalju eesti lennuväepoisse sõjavangidena Venemaale viidi, aga ka seda, kui palju neist NKVD vangilaagrites hukkus.

    Bufaika
    Kümme käru täit - üks kuupmeeter,, kümme kuupmeetrit _ päeva norm

    N. Liidu sõjavangide olukorda, kohtlemist ja elutingimusi arvestades, esines vangilaagrites, kus neid kinni peeti, eranditult kõigi Genfi konventsiooni sätete jämedat rikkumist. Kuid vaatamata sellele, et N. Liit polnud siis veel 1929. aasta sõjavangide konventsioonile alla kirjutanud (tegi seda 1949. aastal), pidi ta kuigivõrd järele andma sõja järel tugevnenud rahvusvaheliste organisatsioonide survele, mis nõudsid N. Liidult kõigi sõjavangide inimlikku kohtlemist. Teatavasti ei tunnistanud Lääneriigid Baltimaade sunniviisilist ühendamist N. Liiduga ja seepärast huvitasid rahvusvahelist kontrolli teostavaid organisatsioone eriti Balti riikidest pärit sõjavangide elutingimused ja nende olukord Nõukogude vangilaagrites. Kuna aga N. Liidus oli sõjavangide (ka teiste vangide) näol tegemist üliodava tööjõuga, mida kasutati paljude strateegiliste objektide rajamisel, siis põhjustanuks sõjavangide kiire vabastamine vaakumi odava ja mis kõige tähtsam - kvalifitseeritud tööjõu saamisel. Oli ju sõjavangide hulgas kõige erinevamate erialade esindajaid, kellest Venemaal oli suur puudus.

    Sellise tööjõu säilitamiseks tegid NKVD vastavad "organid", kelle kompetentsi kuulus N. Liidus rajatavatele strateegilistele objektidele odava tööjõu muretsemine", 1946. aasta kevadel ootamatu "ratsukäigu", vabastades laagritest 1922.-1927. aastakäigu balti rahvusest sõjavangid, mobiliseerides need sellest hetkest NKVD-le alluvatesse tööpataljonidesse. Vastavasisuline Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkiri nr. 00336 anti Moskvas välja 19. aprillil 1946. Otsekohe alustati üle Venemaa asunud vangilaagritest nende aastakäikude eestlaste, lätlaste ja leedulaste tagasitoomist kodumaale. Loomulikult ei teadnud sõjavangid ise nende "mobiliseerimisest" tööpataljonidesse midagi ja nende üleandmine toimus laagrirežiimi tingimustes.

    Tegelikult oli ka muutus vaid vormiline, kuna sisuliselt jätkus selle odava tööjõu sunniviisiline ja tasuta kasutamine mitmesugustel rasketel ja tervistkahjustatavatel töödel strateegilistel ehitistel ja objektidel, kuigi nüüd juba tihti punaväelase vormi riietatuna. Paremaks läks baltlastest sõjavangide olukord aga selles osas, et nüüd oldi oma kodumaa pinnal ning taastusid kontaktid kodudega.

    Kas unustatud põlvkond?. tagasi

    Nõukogude sõjavangis olnud eestlaste kohta on seni leitud vähe dokumentaalseid andmeid. Põhiline teave pärineb vangide endi avaldatud mälestustest ja kirjutistest. Kus ja kuipalju eestlastest sõjavange üldse peale sõja lõppu nõukogude vangi(filter)laagrites oli, seda on uurinud ajaloolane Erich Kaup, kelle andmetel viidi 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta jooksul Siberisse ja Kaug-Itta umbes 3000-3500, Komi ANSV-sse umbes 2000-2500, Karjala-Soome umbes 2000-2500 ja mujale N. Liidu vangilaagritesse 2000-3000 eesti sõjameest, Eestis oli umbes 1000-2000 meest.

    Kuid E. Kaup’i arvates on need arvud siiski liiga tagasihoidlikud, kuid säilinud materjalidest pole paraku võimalik täpsemat pilti saada.

    Venemaa lõpututel väljadel ja Siberi kaugetel lagendikel on palju vangilaagrites hukkunud eesti sõjameeste nimetuid haudu, millel ei ole ei hauatähist ega kalmukohta, kuhu saaks asetada lilleõie. Möödunud nõukogude aastatel tohtis Eestimaa vabaduse nimel hukkunud eesti sõjameest ja rindekaaslasat vaid mõttes meenutada. Ometi usuti kogu südamest, et kunagi saabub aeg, mil üle kogu meie väikese kodumaa süüdatakse küünlad ja langetatakse pead nende mälestuseks, keda pole enam meie hulgas, et kunagi kirjutatakse kuldsete tähtedega Eestimaa ajaloo lehekülgedele nende nimed, kes ränkrasketel sõjapäevadel üritasid elu hinnaga kaitsta oma kodumaad sissetungijate eest.

    Teise maailmasõja sündmused on taandunud kaugele minevikku. Toonaseid raskeid sõjapäevi ning langenud lahingukaaslasi meenutavad oma suvistel kokkutulekutel, kuhu vaid haruharva ka mõni meie juhtpoliitik satub, nüüd vaid nende hallipäised sõjakaaslased. Meenutavad need, kes kodumaale raskel hetkel kutset ootamata relva järele haarasid ja oma sünnimaad taasokupeerimisega ähvardava vaenlase vastu läksid.

    Nüüd, mil Eesti on taas vaba ja iseseisev, püüavad Eestile vaenulikud jõud puhuda lõkkele laimukampaaniat, süüdistades oma kodumaa vabastamise nimel võidelnud sõjamehi fašistidele kaasaaitamises ja kuritegelikku SS-organisatsiooni kuulumises. Neile sekundeerib jõudu mööda ka mõni endine punaväelane. Nii ränka süüdistust ei tihanud eesti sõjamehele välja mõelda isegi KGB, karistades paljusid nende hulgast § 58-1 alusel, see tähendab "nõukogude isamaa" reetmise eest ehk teisisõnu - oma tõelise isamaa vabastamise nimel peetud võitluse eest.

    On kurb fakt, et neid paljukannatanud mehi, kelle read nüüdseks on üsna hõredaks jäänud ja kes eesti rahvale kriitilisel hetkel astusid relvaga käes vastu idast lähenevale taasokupeerimise ohule ja kellest hiljem paljud olid meie maa "vabastajate" vastu võitlemise pärast nõukogude režiimi poolt represseeritud, nüüd Eestile vaenulike ringkondade survel ja lääne demokraatia mõistmatuse pärast süüdistatakse selles, milles nad kunagi süüdi pole olnud.

    Rohkem kui 50 aastat tegid nõukogude okupandid Eesti vabaduse nimel võidelnud sõjameestest sõjakuritegude ohvrid. Siit järeldus: tänased katsed endisi vabadusvõitlejaid fašistideks tembeldada on omaaegsete N. Liidu funktsionääride abitu katse end vassimiste abil eesti rahvale tehtud ülekohtu süüst puhtaks pesta.

    Eesti sõjameeste süüdistamine fašismis on proovikiviks ka meie tänase poliitilise juhtkonna õigusalaste teadmiste ja isamaalisuse selgitamisel. Aeg näitab, kas nad lähevad provokatsioonide liimile, või jätkub neil julgust ja tahet avaldada Eesti taasokupeerinud punavägede vastu võidelnud eesti sõjameestele austust ja lugupidamist ning tänada neid mehi oma kodanikukohuse täitmise ning Eesti riigi ja rahva heaks toodud ohvrite eest.

    Vaino Kallas

     :