EESTI OKUPEERIMINE

EESTI OKUPEERIMINE


  • Moskva ultimaatum
  • Narva diktaat
  • 21. juuni riigipööre
  • Varese nukuvalitsus
  • Eesti riigikorra lammutamine
  • Valimiste farss
  • Eesti "palub" end võtta N. Liitu
  • Eesti riigikaitse häving
  • Okupatsioonivõimu valed
  • Lääneriikide suhtumisest

  • Pravda süüdistab...

    Eesti Vabadussõjale järgnenud aastatel oli Nõukogude Liidu poolt Eestit ähvardav oht kord rohkem kord vähem tajutav. On päris kindel, et Tartu rahulepingu allakirjutamine oli Moskva valitsusele paratamatus. Vaatamata oma rahuarmastuse demonstreerimisele kogu maailmale, ei loobunud Nõukogude Liit Eesti ja teiste Balti riikide Venemaaga liitmise kavatsustest.

    Õige aja selleks arvas Stalin olevat saabunud 1940. aasta esimesel poolel, kui Hitler, sõdides Läänes, saavutas seal peadpööritavat edu. Aprillist juunini langesid üksteise järel fašistliku Saksamaa kanna alla Taani, Belgia, Holland, Norra ja Luksemburg.

    28. mail 1940 ilmus Nõukogude ajalehes Pravda, ajalehe väitel Tallinna korrespondendilt saadud, üsnagi imeliku sisuga kirjutis. Imelik seepärast, et Nõukogude ajalehtedel polnud Tallinnas ühtegi, ei alalist ega ajutist esindajat. Pravda anonüümne korrespondent süüdistas eestlasi, eeskätt aga eesti inteligentsi ja kultuuritegelasi ei milleski muus kui... liigses saksavaenulikkuses. See saksavaenulik hoiak olevat koguni demonstratiivne, kus põlastatavat kõike, mis tuleb Berliinist. Eestlased suhtuvat natsionaalsotsialistlikku ideoloogiasse trotsivalt. Eesti ajakirjanduse informatsioon sõjasündmustest olevat saksavaenulik. Kõige sellega kahjustavat eestlased N.Liidu ja Saksamaa suhteid. Sellist eestlaste tegevust ei saavat hinnata teisiti kui katset taguda kiilu Nõukogude - Saksamaa suhetesse.

    Üldjoontes iseloomustas Pravda artikkel Eestis valitsevaid meeleolusid päris õigesti. Natsionaalsotsialistlik ideoloogia ja Saksamaa ohjeldamatu sõjapoliitika olid eestlaste silmis tõepoolest taunitavad.

    Eesti Välisministeeriumi järelpärimistele N. Liidu väliskomis- sariaadist seletati aga, et puuduvat põhjus Pravda artiklile erilist tähelepanu osutada ja see artikkel olevat "kogemata" lehte sattunud. Kuid rahustavale seletusele lisati hoiatavalt, et eestlased peaksid oma saksavaenulike artiklite avaldamisega tagasihoidlikumad olema... Kuna ajalehte Pravda ei saanud mitte ükski Nõukogude välispoliitikat puudutav artikkel sattuda "kogemata", siis oli sellise artikli avaldamise eesmärgiks soov Berliinile ees epateerida ja kinnitada oma lojaalsust Ribbentropi-Molotovi paktile. Eestlaste süüdistamisega näidati, et Kremli võimumehed Saksamaa poliitilisel joonel püsivad, seda toetavad ja oma väikestelt naabritelt - Balti riikidelt sedasama nõuavad.

    5. juunil alustas Hitler pealetungi teist etappi Prantsusmaa vastu. Järgnenud nädala jooksul said prantslased rängalt lüüa ja 14. juunil sisenesid Wehrmachti üksused Pariisi. Samal päeval esitas V. Molotov ultimaatumi Leedu välisministrile, nõudes Punaarmee sisselaskmist Leedu territooriumile ja nõukogudesõbraliku valitsuse moodustamist. Selleks ajaks oli Eesti nii maalt, merelt kui ka õhust Punaarmee poolt täielikult ümber piiratud ja blokeeritud.

    Moskva ultimaatum tagasi

    16. juunil 1940 teatas Nõukogude telegraafiagentuur TASS, et Eesti ja Läti olevat sõlminud N. Liidu vastu sõjalise liidu. Selle valeteate lükkas Eesti valitsus otsekohe ümber. Samal päeval kell 14.30 anti Eesti saadik A. Reile Moskvas üle ultimaatum, milles esitati rida alusetuid süüdistusi Eesti valitsusele ja nõuti "N. Liidule ebasõbraliku" valitsuse tagasiastumist ning Punaarmee lubamist takistamatult Eestisse. See kõik pidi kindlustama vastastikuse abistamise pakti täitmise. Ultimaatumi üleandmisel teatas V. Molotov, et kui Eesti sama päeva kella 24-ks nõustuvalt ei vasta, antakse Eesti idapiirile koondatud vägedele käsk Eestisse tungida, murdes relvadega igasuguse vastupanu.

    Kohe pärast saadik Reilt Moskvast saadud informatsiooni ultimaatumi kohta kutsus Vabariigi President kell 15 kokku Vabariigi valitsuse. Toimunud lühikesel nõupidamisel võeti vastu otsus Eesti alistumisest ultimaatumile.

    Ultimaatumi esitamisele oli eelnenud hulk ähvardavaid sündmusi. 5. juunil käis Eestis ja Lätis paiknenud Nõukogude baasides N. Liidu sõjakomissari abi Loktinov, kes kontrollis Punaarmee valmisolekut kolme Balti riigi okupeerimiseks. 9. juunil andis NSV Liidu kaitsekomissar välja direktiivi nr. 02622 , mis kohustas Punalipulist Balti Laevastikku olema valmis sissetungiks Eestisse Merel hakkasid nõukogude sõjalaevad kinni pidama Eesti kaubalaevu, mis pukseeriti Paldiski sadamasse. Üks kaubalaev lasti põhja. 14. juunil tulistasid Nõukogude lennukid Keri tuletorni juures alla Eestist Soome lennanud AERO reisilennuki KALEVA, mille pardal oli Eesti kuller diplomaatilise postiga. Samal päeval tõmbusid Tallinna reidil olnud Punalaevastiku laevad Eesti rannakaitse patareide laskeulatusest välja. Päev hiljem võtsid vene sõjalaevad kinni Eesti Vabariigi presidendile kuulunud mootorpaadi ja viisid selle koos meeskonnaga Kroonlinna.

    Eesti Sõjavägede staapi hakkas saabuma teateid suurearvuliste Punaarmee üksuste koondamisest Eesti idapiirile ning Eesti täielikust ümberpiiramisest.

    Nõukogude allvee- ja sõjalaevad olid sulgenud Riia lahe ja blokeerinud kõik Soome lahel ja Läänemerel olevad laevateed. Suurküla lahes Suursaarel oli valmis laskurpataljon, mis pidi tegema dessandi Kunda lahte. Paldiskis oli mitu laskurroodu, motoriseeritud laskurpataljoni ja üks koondpataljon paigutatud laevadele ja valmis dessandiks Tallinna, kus nad pidid vallutama sadama ning hõivama kõik kauba- ja sõjalaevad. Selleks toodi Koivistost laevadega Paldiskisse veel üks merejalaväebrigaad. Üldse oli Balti riikide hõivamise operatsiooniks Läänemerel ja Soome lahes valmis 120 laeva, nende hulgas üks liinilaev, üks ristleja, 2 liidrit, 7 hävitajat, 5 vahilaeva, 18 rasketraalerit, 17 allveelaeva, 10 torpeedokaatrit ja veel suurel hulgal väiksemaid laevu.

     

    Lahingukäsk  Punaarmee 8. armeele  Eesti vallutamiseks

                                                                                                                         13. juuni 1940 

             Kapten Maksimov

             Täiesti salajane

              Erilise tähtsusega 

    LAHINGUKÄSK Nr (?)  STAAP PIHKVA linnas

    13.6.40.a. 23.30

    Kaart 1:100.000 1:200.000

     

    1. 8. armee ületab erikäsuga määratud päeval Eesti riigipiiri ja tungib peale üldsuunas VÕRU, VALGA peaülesandega:  lõigata Eesti sõjavägi ära Läti sõjaväest ja hävitada.

     

    2. Paremal – 11.laskurdiviis koostöös Punalipulise Balti Laevastikuga tungib RAKVERE peale. Piir sellega – SAMRO järv, PEIPSI järve põhjakallas.

     

    3. Mobiilne väegrupp:

    a) Mehhaniseeritud korpus – koosseisus: 1.tankibrigaad, 13.tankibrigaad, 35.tankibrigaad ja 15.laskur-kuulipildujabrigaad, 128.laskurdiviis (autotranspordil). Pealetungi lähtealus – STANKI, ZARETÐJE, LJUBJAT, VASSILJEVO.

    Ülesanne – esimese päeva lõpuks väegrupil koosseisus 35.tankibrigaad ja 15.laskur-kuulipildujabrigaad vallutada TARTU linn ja piirkond ning kõik EMAJÕE ülepääsukohad, pidades silmas, et see grupp teotseb edasi TAPA suunas.

    Kõigi jõududega (korpuse kõik ülejäänud väeosad ja 28.laskurdiviis) vallutada esimese päeva lõpuks TÕRVA, VALGA piirkond, pidades silmas edasitungimist VILJANDI, PAIDE, TALLINNA peale ning osa jõududega vallutada PÄRNU. Riigipiir ületada korpusel raudteelõigus PIHKVA, PETSERI, MIHHALOVA.

    Korpusele antakse juurde 55.lennuväebrigaad (44. ja 58.sööstpommitajate polk).

    b) 25.ratsaväedivisjon – pealetungi lähtealus MOGILNOJE, LÕSSAJA MUHHA, SIMONOVA. Ülesanne – esimese päeva lõpuks vallutada VIITINA mõisa, KELLOMÄE, LUUTSNIKU mõisa piirkond, Edasi tungida VALGA peale. Riigipiir ületada lõigus MOGILNOJE järv, KUDEBI jõgi.

    Väljumiseks LAURA mõisa piirkonda lubatakse kasutada teid RAJA, BABINA (3 km MOGILNOJE järvest loodes), LOKNO, ÐILOVA, LUGI, BABINA, KÕRGESILLA.

     

    4. Esimese eðeloni väed:

    a)1.laskurkorpus – koosseisus 24 .laskurdiviis, 56. laskurdiviis, 311.ülemjuhataja reservi kahuripolk. Pealetungi lähtejoon KORLÕ, MURZINO, ÐAHNITSÕ; korpuse staap – DUBJAGI. Ülesanne – purustada vastase väed PIUSA (PIMŽA) jõe, PETSERI, IRBOSKA piirkonnas ja esimese päeva lõpuks jõuda peajõududega joonele VÄRSKA, ORAVA jaam, TÄHNA, IGNASE, JÕKSI ning eelväeosadega VÕHANDU jõele. Edasi pidada silmas pealetungi TARTULE.

    Piir paremal 8. piirivalvesalgaga PIHKVA järve lõuna- ja läänekallas, PEIPSI järv. Piir vasakul – SOLOVJI, BABJAKOVA, VJAZMOVA, välja arvatud ALAOTSA, KAPERA, VÕRU jaam.

     

    b) 19. laskurkorpus – koosseisus 90. ja 49.laskurdiviis, 40.tankibrigaad, 301. ülemjuhataja reservi haubitsapolk; pealetungi lähtejoon – MÕLOVO, KUVAKINO, välja arvatud MOGILNOJE järv. Korpuse staap – ZAPRUDJE.

    Ülesanne – purustada vastane metsades IRBOSKAST edelas ning jõuda esimese päeva lõpuks peajõududega välja joonele MÖLDRI, KIRIKUMÄE järv, HINO järv ning eelväeosadega joonele UUE-SAALUSE mõis, LUUTSNIKU mõis; edasi pidada silmas pealetungi VALGALE.

     

    Piir vasakul – Eesti-Läti riigipiir.

    c) 28. laskurkorpus – koosseisus 75. ja 42.laskurdiviis; 75.laskurdiviisi lähtealus riigipiiril KUDEBI jõest KUHVA jõeni; 42.laskurdiviis – mööda riigipiiri KUHVA jõest GILEVONI (2868). Korpuse staap – GRIBULI.

    Ülesanne – kindlustada ja tagada armee vägede löögirühma tegutsemine Läti poolt küljest.

    Piir vasakul – piir erikorpusega.

    d) Oudova dessant – 274.laskurpolgul (ilma ühegi pataljonita) 8. ja 9.piirivalvesalga ujuvvahenditel ületada PEIPSI järv OUDOVA piirkonnast lähtudes, maandada dessant KRUNDIKÜLA piirkonnas ja vallutada see piirkond. Järgnevalt, tungides TARTU peale, tõmmata kõrvale enda peale TARTU garnisoni väeosad, kindlustades sellega TARTU linna vallutamine mehhaniseeritud grupi poolt.

     

    5. Lennuvägi – koosseisus 15.lennuväebrigaad (2., 24.sööstpommitajate polk), 55. lennuväebrigaad (44., 58.sööstpommitajate polk), 14.lennuväebrigaad (49. hävituslennuväe polk, 9.ründelennuväepolk) ülesandega:

    a) Koostöö maavägedega (kaasa arvatud Oudova dessant) lahinguväljal vastase purustamisel IRBOSKA, PETSERI, TARTU, VALGA piirkonnas.

    B Hävitada vastase lennuvägi lennuväljadel TARTUS, VÕRUS, PETSERIS, IRBOSKAS ning PIHKVA ja PEIPSI järve flotillid.

    c) Purustada vastase garnisonid IRBOSKAS, PETSERIS, VÕRUS, TARTUS ning VOROBJOVKA, TROSTJANKA laager ja tema kolonnid, ning samuti staabid, sidesõlmed ning vägede koondised.

    d) Katta õhust PIHKVA suuna maavägede tegutsemine ning samuti Oudova dessandi väljasaatmine ja maabumine.

     

    6. Teise eðeloni väed:

    a) 163. laskurdiviis – koonduda 14.06 päeva lõpuks ALABAÐEVO, SNIGIREVO, SOROKINO, BOROVITÐI piirkonnas, olles valmis alustama pealetungi 1. laskurkorpuse vööndis üldsuunal SENNO, PETSERI, VÕRU.

    b) 17. laskurdiviis – koonduda 14.6.40 päeva lõpuks BARANOVO, ÐTÐERBOVA, RÕTÐKOVO, PALKINO piirkonnas, olles valmis alustama pealetungi üldsuunal MOGILNOJE järv, LAURA mõis, PULLI järv.

     

    7. Piirivalveväed:   

    a) 8. piirivalvesalk – julgestada PEIPSI järve idakallast ning takistada vastase dessandi maabumist ja väikeste gruppide tungimist meie territooriumile. Paisata Oudova dessant Peipsi ja Pihkva flotilli alustel vastase territooriumile ning tagada dessandi side armee staabiga Oudova kaudu ning toidumoona, lahingumoona, kütteaine juurdevedu dessandi ning TARTU peale suunatud mehhaniseeritud korpuse väeosade tarbeks.

     

    b) 9. piirivalvesalk – julgestada PIHKVA järve kagu- ja idakallast vastase väikeste gruppide tungimise eest meie territooriumile. PIHKVA järvest Läti piirini paiknevatel väeosadel saada ülesanded 1. ja 19.laskurkorpuse komandörilt.

    c) 10. piirivalvesalk – saab ülesanded 28. laskurkorpuse komandörilt.

    8. Riigipiiri ületamise aeg – erikäsu põhjal.

    9. Armee staabi komandopunkt pealetungi algul – ARESTOVA GORA.

     

    8. ARMEE KOMANDÖR        

    BRIGAADIKOMISSAR

    /ÐABALOV/

    /allkiri/

    STAABIÜLEM

     SÕJANÕUKOGU LIIGE

    KINDRALLEITNANT

    /PJADÕÐEV/

    /allkiri/

    KINDRALMAJOR

    /PONEDELIN/

    /allkiri/

    RGVA, f. 32578, n. I, s. 24, I 9-11. Tõlge vene keelest

     

    Narva diktaat tagasi

    Laidoner
    Kindral Johan Laidoner

    16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armee- komandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00.

    Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, Sõjavägede staabi opreatiivosakonna ülem kolonel- leitnant A.Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjudant kapten E. Õunapuu.

    Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl. Jõudnu Jõhvi, nägid nad seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud vene soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed punaarmee jalaväe üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Siit edasi liikus rong juba N. Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil.

    Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud juba kell 5. hommikul, seega kolm tundi enne Joh. Laidoner Narva saabumist ja vastava kokkuleppele allakirjutamist. Samal päeval kell 6 hommikul vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kell 6.30 hõivas punaüksuste dessant Aegna saare. Kell 7 hommikul vallutati Naissaar.

    Kaart
    Nõukogude vägede sissetung 1940. aasta 17. juuni varahommikul Balti riikidesse

    Kuna Punaarmee oli tunginud Eesti territooriumile oli J. Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi ja kirjutas 17. juunil kell 15 alla diktaat-kokkuleppele Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse. Sõlmitud diktaat-kokkuleppe alusel kohustus Eesti pool:

  • võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;

  • hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;
  • mitte lubama nende liikumist ja ümberpaigutusi;
  • sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

  • Punavägi käitus nii, just nagu oleksid nad Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma. Piiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Läbi Eesti liikusid Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväerügemendid.

    Kokku toodi Eestisse lisaks siinsetes sõjaväebaasides asunud 25le tuhandele punaväelasele veel üle 70 tuhande mehe. Neile lisandus umbes 10 tuhat Balti merelaevastiku mereväelast. Seega oli enne nn. "juunipööret" Eesti territooriumil umbes 110 tuhat punaväelast, kes võtsid otsese või kaudse kontrolli alla kõik siinsed raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised riigi funktsioneerimiseks vajalikud asutused ja objektid. Siitpeale ei arvestanud N. Liidu okupatsiooniväed enam sõjaväeliste instantsidega ja talitasid täielikult oma tahtmise ja äranägemise järgi. Eesti okupeerimises osalenud Punaarmeeüksuste arvust annab ülevaate Baltimere punalaevastiku juhataja, viitseadmiral Tribut'i aruanne. Eesti valitsusaparaadi ja presidendi suhtes aga jätkati veel mõnda aega komöödiat, tunnustades neid näiliselt.

    18. juunil ilmus valitsuse määrus eraisikutelt relvade ärakorjamise kohta. Keelati alkoholi müük, rahvakogunemised ja igasugused koosolekud. Suleti kõik lõbustusasutused ja eraisikutel oli kella 23st kuni kella 5ni hommikul keelatud väljas liikuda.

    Samal päeval andis peaminister Jüri Uluots Vabariigi Presidendile üle valitsuse lahkumispalve, mille president K.Päts oli sunnitud rahuldama. Õhtul kõneles peaminister Jüri Uluots raadios, manitsedes rahvast säilitama rahu ja korda.

    Neil päevil jälgis eesti rahvas suure ärevusega sündmuste arengut, suutmata nende mõjutamiseks midagi ette võtta. Rahvuslikult meelestatud ringkondades oodati käsku sissetungijale vastu astumiseks, kuid seda ei tulnud. Eriti raske oli toimuvat pealt vaadata isamaaliselt kasvatatud ja rahvuslikult meelestatud eesti noortel.

    Juuni riigipööre tagasi

    Zdanov
    Andrei Zdanov

    Kohalike kommunistide juhid ootasid aga sündmuste pearežissööri Stalini erisaadiku, bolševike partei keskkomitee liikme Andrei Ždanovi saabumist, kes jõudis Tallinna 19. juunil erirongiga, mille koosseisus oli üks soomustatud vagun ja saatjaiks suur hulk relvastatud ihukaitsjaid. Enne erirongi saabumist Narva võeti kogu raudtee kuni Tallinnani punaväe tugeva valve alla. N. Liidu saatkonna nõudmisel keelati igasugune liiklus Balti vaksali ja Pika tänava vahel , kus asus N. Liidu saatkond. Kogu see piirkond hoiti rangelt inimtühjana.

    1940. aastal oli Eestis kommunistliku partei liikmeid 140 ringis. Umbes pooled neist olid Tallinnas. See oli kaduvväike arv ja moodustas vaid sajandiku protsendi eesti rahva üldarvust. Nõukogude baaside tulekuga Eestisse olid kodukommunistid ja idanaabriga tihedat suhtlemist pooldavad töölisliikumiste juhid saanud "vabamad käed" ning asunud aegsasti eelseisvateks sündmusteks valmistuma. Palju selleks Moskvast direktiive saadi, pole teada. Kõik vasakpoolse mõttelaadiga kirjanikud olid neil päevil koondunud August Jakobsoni ümber, kellel oli tihe side hilisema Varese valitsuse sisekaitseülema H. Habermaniga. Eesti Valitsuse amnestia alusel vanglast vabastatud kommunistide Lauristini, Keerdo, Sepre, Veimeri, Telmani ja teiste ümber koondusid kommunistliku mõttelaadiga inimesed. Eelorganiseerimiseks võib pidada ka arsti ja kirjaniku Johannes Vares-Barbaruse [loe lähemalt] ümberasumist Pärnust Tallinna. Ehkki eesti kommunistide arv oli väike, mindi lähenevaile juunisündmustele vastu üsnagi organiseeritult. Üks tolle aja punategelasi on hiljem öelnud, et ridade koondamise signaaliks oli baaside leping.

    Mõningast elavnemist saabuvate sündmuste eel oli märgata ka Eesti piirialadel, eriti vene rahvusest elanikega piirkondades. Vasknarva Poliitilise Politsei assistent kirjutas oma ettekandes:

    "Piiriäärne vene element, kelle vaenulik hoiak juba iseseisvuse päevil pärisrahva suhtes märgatav oli, esines täiesti varjamatult siis, kui punavägi baasidest väljus ja vene sõjavägi sisse marssis. Vaenulikkust ei näidanud üles mitte ainult kohalikud kommunistid, vaid ka teised venelased. Neile kõigile olid piiritagused Eesti okupeerijad ikkagi našhi (omad)".

    20. juunil organiseerisid punaväelased, kelle hulgas oli ka eest keele valdajaid, mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus töölisi kutsuti üles valitsust kukutama. Tänavaile kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Kui Eesti siseminister avaldas punaväe omavoli vastu protesti ja teatas Venemaa saadikule, et tema poolt on erakorralise olukorra tõttu kõik rahvakoosolekud ja meeleavaldused keelatud, vastas viimane:

    "Teie korraldus on punaväele null. Müürilehed jäävad püsima ja koosolek peetakse igal juhul. Kui teie teete politseile korralduse müürilehed maha võtta, siis tuleb verevalamine. Punaväelased tulistavad igaüht, kes end nende tegevusse segab."

    21.juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi kommunistide agendid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Kõikides Eesti suuremates linnades korraldati sel päeval miitingud, mis toimusid ühe skeemi järgi. Neil "kõrgemalt poolt" organiseeritud kõnekoosolekutel, esitasid kihutuskõnelejad käputäiele kuulajaile esinedes kõikjal sarnaste loosungitega nõudmisi. Kohapealsed või siis pealinnast kohale saadetud oraatorid nõudsid "rahvavaenuliku valitsuse" kukutamist ja N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist.

    Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelast ja Petseri venelast. See paljasjalgsete kari moodustas hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul klakööride koori. Neile lisaks toodi Paldiski, Klooga ja teistest punavägede baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk "proletaarseid eesti kodanikke". 1940. aasta märtsis oli Moskva nõudnud Eesti valitsuselt luba 10 000 töölise Venemaalt Eestisse toomiseks, põhjendades seda vajadusega kiirendada sõjaväebaaside ja lennuväljade ehitust. Nüüd sõidutati need "töölised" Tallinna kohalike meeleavaldajate hõredaid ridu tihendama. Sealjuures aga unustati, et Eestis räägitakse eesti keelt ja nii rõkkas Tallinna tänavail uljalt venekeelne laul.

    Tallinnas oli Vabaduse väljakule kogunenud veidi üle paari tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli nõukogude soomusmasinatest ümber piiratud. Tanke väljakul ei olnud, need seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid vene lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse.

    Jaani kiriku juures, tookordse kino "Gloria" vastas seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi. Kõnelejad autokastis, kelleks olid kaks eestlast, kes seni polnud töölililiikumises tuntud ja kaks punaväe ohvitseri, nõudsid tööd ja leiba, vangide vabastamist ning valitsuse vahetamist N. Liidule sõbraliku valitsuse vastu.

    Kui vihased kõned olid peetud, hakkas demonstrantide kolonn, mille eesotsas olid selle organiseerinud ninamehed, kes käitusid juba üsnagi peremehelikult, mööda Harju tänavat Pika tänava poole liikuma. Vene saatkonna hoone ees rebisid riigipöörajad demonstratiivselt puruks eesti sini-must-valge lipu. Saatkonna rõdul tervitasid demonstrante eesti tolleaegsed tippkommunistid Johannes Lauristin, Karl Säre, Neeme Ruus ja mitmed teised eesotsas riigipöörde peadirigendi A.Þdanoviga. Edasi liikus meeleavaldajate kolonn Internatsionaali lauldes Mere puiesteele ja sealt mööda Narva maanteed Kadriorgu presidendi lossi ette.

    Kadrioru lossi juures oli palju relvastatud punaväelasi. Demonstrandid hakkasid karjudes presidenti välja kutsuma. Konstantin Päts tuli lossi rõdule ja tahtis pöörduda sõnavõtuga meeleavaldajate poole, kuid ta sai ainult öelda:

    "Nelikümmend aastat olen ma rahva kasuks töötanud, ega ole kunagi teinud vahet kapitalisti ja töölise vahel...
    Rohkem ei lastud tal rääkida ja demonstrandid hakkasid presidendi aadressil rõvedusi karjuma, ilmselt nautides võimalust riigijuhti avalikult sõimata.

    See oli valus vaatepilt, kus auväärne ja vana riigimees pidi kaitsetult ära kuulama märatsejate sõimu, püüdes neid tagajärjetult vaigistada. Lõpuks lõi president väsinult käega, vajus kühmu ja ütles: "Mina olen Eesti riigi üles ehitanud mitte millestki ja mina võin ta ka lõhkuda." Need nördimusega öeldud sõnad jäid presidendi viimaseks avalikuks esinemiseks.

    Siitpeale arenesid sündmused ettearvamatus suunas. Meeleavaldajaist moodustati punaväelaste eestvedamisel salgad, millist igaühele anti julgestuseks kaasa üks soomusauto. Need ründasid politsei prefektuuri ja jaoskondi, keskvanglat, siseministeeriumi, parlamendi hoonet ja teisi riiklikke asutusi. Tänavapolitseinikelt võeti käest relvad. Punaväe ajutises staabis jagati hommikul rongiga saabunud venelastele püsse ja laskemoona.

    Ühe tunni jooksul muudeti linn korralageduse pesaks, kus paukusid püssid, klirisesis purunevad aknaklaasid ja ragisesid sissemurtavad uksed. Siseministeeriumi hoones vahistati kõik valvekorra ametnikud ja purustati mööbel. Sama tehti ka poliitilise politsei hoones. Samas jätsid aga märatsejad puutumata kõik ruumides olnud dokumendid ja aktid, mis näitab seda, et löökrühmlased olid eelseisva ülesande jaoks GPU poolt põhjalikult instrueeritud.

    Kella kuue paiku jõudis meeleavaldajate kolonn Toompeale, kus Pika Hermani torni heisati punane lipp. Seejärel mindi soomusauto toetusel keskvangla juurde, kus nõuti poliitvangide vabastamist. Kuna sel ajal Eestis poliitvange peaaegu polnudki, siis vabastati umbropsu kõik kriminaalvangid, kes olid taibanud vabastajaid elaguhüüetega ja Internatsionaali laulmisega vastu võtta. Vabastatute hulgas olid ka Nikolai Trankmann, kes oli venelastele maha müünud Narva piirikindlustuse plaanid, ja Saaremaa kommunist Meri. 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse eest vangi mõistetud kommunistid oli Pätsi valitsus juba varem amnesteerinud. Kommunistide arreteerimise kohta liikus rahva hulgas must huumor: president Päts olevat eesti kommuniste hästi kaitsnud, pannes nad Eestis istuma. Venemaal oleks Stalin nad kohe seina äärde pannud, nagu seda tehti eesti tuntud kommunistide Anvelti, Pöögelmanni, Tammeltau, Korgi ja teistega.

    Tuleb märkida, et rünnakud asutuste hoonetele toimus ilma verevalamiseta, kuna antud tingimustes, kus linn oli punavägede poolt täielikult hõivatud, osutunuks relvastatud vastupanu mõttetuks. Küll aga toimus tulevahetus ühe algkooli hoone juures, kuhu olid majutatud peale Sõjakooli hõivamist punavägede poolt sõjakooli kursandid. Seal kestis tulevahetus ligi kolm tundi.

    Varese nukuvalitsus tagasi

    Ajutiselt võttis võimu üle "Kesktäitevkomitee" koosseisus: sotsialistide juht Neeme Ruus, ametiühingute sekretärid Otto Paevere ja E. Piirson ning advokaat Leonid Kahkra. Ždanovi nõudmisel moodustatud uue nukuvalitsuse etteotsa sai Johannes Vares-Barbarus. President K. Pätsi soovitatud August Rei, Mihkel Punga ja Anton Palvadre kandidaadid lükkas Ždanov kategooriliselt tagasi

    Zdanov
    Metsavennad

    19. juuni õhtupoolikul ilmus J. Vares Kadrioru lossi ja esitas presidendile oma valitsuse nimekirja, mis oli talle antud N. Liidu saatkonnas. Kes oli selle nimekirja koostaja, ei ole tänaseni teada. Mingit kauplemist Moskva poolt dikteeritud uue kabineti koosseisu üle ei saanud tulla kõne alla. Omalt poolt oli Vares saanud peaministri asetäitjana valitsusse tuua vaid Hans Kruusi.

    Hilisemates mälestustes on saadik A. Rei meenutanud, et pärast Ždanovi käiku president K. Pätsi juurde, olevat presidendi juures toimunud nõupidamine, millest peale Rei olevat osa võtnud veel peaminister Jüri Uluots ja Johan Laidoner. J. Uluots, kes tundis J. Varest juba gümnaasiumi päevilt, iseloomustanud teda, kui edevavõitu ja käremeelset tegelast. Teda ei võivat kunagi tõsiselt võtta. Kui aga see puudus välja arvata, olevat J. Vares Uluotsa arvates üsna korralik inimene ja lojaalne kodanik. Seepärast olevat kujutlematu, et ta võiks teadlikult või tahtlikult kaasa aidata eesti rahva suveräänsete õiguste ja rahvusliku vabaduse hävitamisele. Kuid samas polevat J. Uluots osanud leida ühtki seletust, miks just J. Vares Moskva poolt välja valiti ja selle nn. "nõukogudesõbraliku" valitsuse etteotsa pandi?

    Uus nukuvalitsus, mis sellel punavägede rüüstamise ööl moodustati, nimetati küll veel Eesti Vabariigi Valitsuseks, kuid sisuliselt oli selle moodustamisega Eesti Vabariigil lõpp...

    Niipea, kui Stalini usaldusmees Ždanov oli Kadrioru lossist lahkunud, andsid punavõimud korralduse - taastada linnas rahu ja kord. Soomusautod ja tankid viidi tänavatelt minema. Needsamad punaväelaste patrullid, mis seni olid märatsejate salku juhtinud, asusid nüüd oma käealuseid laiali saatma. Sõjakooli kursantidega lahingut pidanud punaväelaste pihta avati ilma hoiatamata tuli, mis näitab ilmekalt punavägede juhtkonna moraalitust ja nende inimväärikuse puudumist.

    21. juuni õhtul esines eesti rahvale raadiokõnega Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner, kes palus säilitada rahu ja kindlat meelt. Samal õhtul kell 22 andis uue moskvameelse valitsuse juht J. Vares presidendile ametivande.

    Rahva meeleolu oli rusuv. Inimeste nägudel peegeldus mure, hirm ja meeleheide. Eriti masendav oli kogu toimunu isamaaliselt kasvanud noortele. Paljud järgmisel päeval oma töökohta tulnud inimesed lausa nutsid, öeldes, et nüüd on kõik läbi. Paljud vastutavatel kohtadel töötanud ametnikud ei julgenud tööle minna. Nad teadsid, milline saatus ootab neid GPU terrori tingimustes, kuna juba samal ööl olid mitmed nimekad inimesed arreteeritud. Üldises ahastuses tõstsid mitmed tuntud seltskonnategelased enda vastu käe, pidades paremaks võtta mürki, kui astuda vastu GPU piinamistele. Nii lahkusid sellel ööl elust siseministri abi koos naisega, tuntud advokaat Th. Rõuk ja mitmed teised. Rahvas tajus, et Eesti riigi iseseisvusel ja rahva vabadusel on selleks korraks lõpp.

    Seega oli 22 aastat kestnud Eesti Vabariik, mis andis eesti rahvale iseseisvuse, rahvusliku iseteadvuse, oma kultuuri, kirjanduse ja eestikeelse ülikooli, ning viis eestlased kultuurrahvana teiste Euroopa rahvaste perre, suure idanaabri juhtimisel ja eesti kommunistide osavõtul hävitatud.

    On küsitud ja küsitakse veel praegugi, kas K. Pätsi valitsuse alistumisotsus oli ikka õige? Sõjavägi ja Kaitseliit olid valmis ju meie iseseisvuse eest relv käes võitlema.

    Kuid enam kui kindel on see, et mitmekümnekordset ülekaalu omava vaenlase vastu oleks Eesti selle sõja kaotanud, sest abi polnud kusagilt loota. Kas ohvrid oleksid sel juhul olnud väiksemad või suuremad, ei oska keegi vastata. Ja kuigi võibolla sõjaliselt oleksime me suutnud mõne nädala vastu panna, kuid samal ajal oleks nõukogude lugematud pommitajad teinud maatasa kõik eesti linnad ja asulad, millele oleks kaasnenud tohutud inim- ja materjaalsed kaotused. Ilmselt ei tahtnud president K. Päts sellist vastutust enda peale võtta. Samuti teame nüüd hästi, mis juhtus N. Liidus palju suuremate rahvastega, kes polnud lojaalsed Stalini poliitikale. Krimmi tatarlased, Volga sakslased, tšetšeenid, ingušid, kalmõkid ja veel mitmed teised väikerahvad küüditati mööda Venemaad laiali või viidi Siberisse.

    Milliseks kujunes Andrei Ždanovi poolt ametisse seatud "rahvavalitsuse" hilisem saatus?

    Peaminister J. Vares laskis ennast 1946. a. novembri lõpul maha. Peaministri asetäitja H. Kruus ja välisminister N. Andresen represseeriti 1950. a. kui kodanlikud natsionalistid. Siseminister. M. Unt hukati 31. juulil 1941 teenimise eest Kodusõja ajal Krasnovi ja Vrangeli valgekaartlaste üksustes. Sõjaminister T. Rotberg langes sakslaste kätte vangi, tuli Eestisse ja vangistati 1944. a. NKVD poolt. Kohtuminister B. Sepp tagandati mõne nädala pärast ja seejärel arreteeriti. Tema edasine saatus on teadmata. Haridusminister J. Semper langes 1950. a. põlu alla. Sotsiaalministri N. Ruusi tapsid 2. juunis 1942 gestaapolased. Teedeminstri O. Kärmi mõrvasid Saksa okupatsioonivõimud. Sõjavägede juhataja G. Jonson komandeeriti 1941. a. Moskvasse "kursustele", kust saadeti Siberi vangilaagrisse ja kadus seejärel jäljetult.

    Mööda ei saa minna ka ühest 1940. a. võtmekujust, Kominterni operatiivvolinikust ja EKP Keskkomitee esimesest sekretärist Karl Särest. Paraku on Säre tegevusest esimesel nõukogude aastal vähe teada. 1941. aasta augusti lõpul, kui sakslased olid vallutanud kogu Eesti, jäi Säre põrandaaluse parteikeskuse juhina Tallinna. Edasisest on teada, et ta hakkas vabatahtlikult sakslaste agendiks.

    Särel oli Tallinnas ette valmistatud kaks salakorterit. Üks Kadriorus Mäekalda tänaval, teine kesklinnas. Peale sakslaste tulekut varjas Säre end paar nädalt kesklinna korteris. Kuna olukorra stabiliseerumise järel hakkasid sakslased maju läbi otsima, palus korteriomanik teda sealt lahkuda. Pärast siirdumist Kadrioru konspiratiivkorterisse, hakkas Säre avalikult väljas jalutama. Ta tunti ära ja toimetati Omakaitse poolt politseijaoskonda. Kui Saksa Julgeolekupolitseist saabus kohale SS-obersturmführer Wassermann ja arreteeritut nägi, hüüdis see: " Guten Tag, Herr Säre! Um Gottes willen, was machen Sie hier?" [Tere päevast härra Säre! Jumala pärast, mida teie siin teete?]. Omakaitselaste suureks hämminguks lahkusid mõlemad sõbralikult politseijaoskonnast ja sõitsid minema.

    Väliseestlaste vanema põlvkonna hulgas teati rääkida, et palju aastaid pärast sõda oli Säret nähtud Lääneriikides elavate kirjas.

    Eesti riigi lammutamine tagasi

    Uus valitsus alustas kohe pärast moodustamist seniste riiklike struktuuride lammutamist ja ümberkorralduste tegemist. Vallandati kõik senised maavanemad, ministrid, politseiülemad ja teiste riiklike asutuste juhid. Nende asemele määrati kohalikud kommunistid või kommunismimeelsed tegelased. Eesti Kommunistlik Partei alustas taas oma tegevust.

    Uue valitsuse üheks esimeseks sammuks oli Kaitsepolitsei ja Kaitseliidu likvideerimine. Kaitsepolitsei ülem Edesalu arreteeriti juba sama päeva õhtul ja tema laip leiti hiljem Scheeli suvila aiast. Kaitseliidu ees tundsid venelased erilist hirmu. Rahva käest korjati ära kõik relvad. Sel ajal oli Euroopas vaid kaks riiki, kus rahval olid relvad kodus. Need olid Eesti ja Šveits. Eestis oli umbes 60 tuhat kaitseliitlast, kellel kõigil oli kodus vintpüss ja 45 lahingpadrunit.

    Kõik seni Eestis tegutsenud poliitilised ja teised organisatsioonid, nagu Isamaaliit, Haridusliit, Spordiliit, Kalanduskoda, Lauljate Liit ja paljud teised suleti. See puudutas ka kõiki Eestis tegutsenud noorteorganisatsioone ja ühinguid. Kõik ajalehed nimetati ümber ja neile määrati uued toimetajad. Kõikidest raamatukogudest ja lugemissaalidest konfiskeeriti ning hävitati sadu tuhandeid eksemplare "rahvavaenulikku" eesti kirjandust.

    Samal ajal oli uus valitsus saanud Kremlist juhtnöörid – rõhutada Eesti iseseisvustahet ja leevendada rahva kartusi. Peaminister Vares kinnitas rahvale, et Eesti ühiskondlik struktuur jääb puutumatuks, kuigi sise- ja välispoliitikas toimus mõningaid muudatusi. Kuid neid tehakse põhiseaduse alusel.

    Peaministri asetäitja prof. H. Kruus juhtis 25. juunil antud intervjuus tähelepanu sellele, et “kellelgi ei ole vaja kahelda eraomandi puutumatuses, kuigi seda ei olnud mainitud valitsuse teadaandes, sest teadaande koostamine toimus liiga kiiresti. Igal juhul peab valitsus seda iseenesestmõistetavaks.”

    29. juunil kinnitas põllutööminister Jõeäär, et mitte kellegi ausalt teenitud omandit ei puudutata. Ta ründas ägedalt neid “laimajaid”, kes olid julgenud väita, et põllumehed kaotavad oma maad:

    “Kas kardaks veel mõni inimene nüüd, kus valitsuses on mehed, kes kogu elu on võidelnud selle eest, et maa kuuluks selle harijale, et keegi tuleks ja võtaks neilt maa ja vara? See on meeletu mõte: Kellele see vara siis läheks?”, sõnas ta ägedalt.

    Kuid Kremlil oli vastus valmis: riigile. Kuid rääkida sellest rahvale põllutööminister ei tohtinud. Võibolla ei uskunud ta isegi, et talumeeste maad  natsionaliseeritakse. On võimalik, et teisedki ministrid tegutsesid heas usus ja kujutlesid tulevikku ilusates värvides? Kui nii, siis olid nemad küll ainsad, kes uskusid taolisse tulevikku. Rahvas aga kuulas neid kahtluse ja kartusega.

    Kõik see, mida uue valitsuse ministrid lubasid, tundus olevat lausa muinasjutuline: tsivilisatsiooni ja õpetuse taseme tõus, kodaniku-õiguste laienemine seninägematule tasemele, rahva heaolu tõus tänu kaubanduse suurenemisele Nõukogude Liiduga, kulutuste vähendamine riigiaparaadi ülalpidamiseks, vähemusrahvuste olukorra parandamine [kuigi nende õigused olid juba Eestis tunduvalt paremini kaitstud, kui kusagil mujal maailmas]. Edasi lubati parandada ja arendada sotsialistlikku seadusandlust, teha märgatavaid soodustusi põlluharijaile, suurendada rekordiliselt eksporti ja importi ning laiendada tööstust. Kõike seda olevat võimalik saavutada tänu “vennalikele” suhetele Nõukogude Liiduga.

    9. juulil küüditati Venemaale kindral Johann Laidoner. 18. juulil toimus Kadrioru staadionil Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus, millest kujunes rahva spontaanne nõukogudevastane meeleavaldus. Rahvuslikult meelestatud inimeste kolonn siirdus presidendi lossi ette, kus nõukogude soomusmasinad ja Rahvaomakaitse nad laiali ajas. Algasid massilised arreteerimised.

    23. juulil võttis "riigivolikogu" vastu otsuse maa võõrandamisest riigile. Põllumehe kasutada jäeti maksimaalselt 30 ha maad. Selle seadusega algas sajanditepikkuste maaelutraditsioonide lammutamine. Otsustati ka kõigi pankade, kindlustuskompaniide, vabrikute ja tehaste, ekspordifirmade ja laevaseltside natsionaliseerimine.

    Üheks "uuenduseks" paljude teiste hulgas oli seniste viisakustiitlite härra, proua ja preili kasutamise keelamine. Siseministri korraldusega lubati nende asemel kasutada nüüd väljendeid "kodanik" ja "seltsimees". Eesti krooni, mida heameelega vahetati isegi Kesk-Aasia ja Aafrika riikides, hakati vahetama rubla vastu kursiga 1 kroon = 1,25 rubla. Rubla aga ei tunnistanud rahana ükski riik. Trükitehniliselt oli see nii halva kvaliteediga, et vene naised kasutasid punaseid tðervoonetseid oma põskedele ja huultele puna panemiseks.

    Eesti Vabariigis olid kodu ja kool kandnud hoolt selle eest, et Eesti kodanikud kasvaksid ausad, kõrge moraaliga ja sõnapidajad. Nüüd oli kõik pea peale pööratud. Ausus ja avaliolek olid asendunud silmakirjalikkusega. Vale ja omavoli olid tehtud elunormiks. Imestama pani, kui kiiresti õppisid inimesed valetama. Nad tõmbusid endasse ja muutusid kinnisteks. Enesealalhoiu tungi tõttu muutusid paljud "redisteks", olles pealtnäha punased, kuid tegelikult seest valged. Endistest riigiametnikest, politseinikest ja sõjaväelastest aga said üleöö "rahvavaenlased".

    Ajalehtedes ilmuv nõukogulik propaganda oli väga madalal tasemel. Kirjutati, kuidas Eesti Vabariigis olid töölised pidanud prügikastides tuhnima ja nälgima ja kuidas "töörahva kurnajad" olid neid mõnitatud. Sellised paskvillid panid inimesi nördima, kuid neid ümber lükata polnud võimalik.

    Valimiste farss tagasi

    5. juulil 1940 toimus valitsuse istung, millest oli sunnitud viimast korda osa võtma ka Eesti president Konstantin Päts. Sellel istungil vastu võetud otsusega saadeti laialai parlamendi mõlemad kojad. Kõik varasemad valimised tembeldati võltsituiks, kuna need olevat läbi viidud “reaksionääride ja plutokraatide kliki juhitud julma terrori ja surve abil”.

    Uued valimised otsustati läbi viia 14. ja 15. juulil. Samal päeval pidid toimuma valimised ka Lätis ja Leedus. Nagu teada, toimus nende korraldamine põhiseaduse vastaselt, mis nägi ette, et valimised võivad toimuda nende väljakuulutamisest 32 ööpäeva hiljem.

    Kandidaatide esitamise tähtajaks oli 10. juuli, seega vaid kolm ja pool päeva. Samal ajal tühistati ka mõned Eesti valimisseaduses olevad punktid, mis samuti oli täielikus vastuolus Eesti põhiseadusega.

    Valimiste eel kinnitasid kommunistide funktsionääri, et toimuvad valimised on vabad ja peale Töötava Rahva Liidu kandidaatide lubatakse neil kandideerida ka kõigi teiste erakondade kandidaatidel. 10. juuli hommikul sai aga teatavaks, et kõik kandidaadid peavad 10. juulil kella kaheks päeval esitama oma valimisprogrammi.

    Kuid juba järgmisel hommikul luges kogu maa ajalehtedest, et "rahvavaenlased" ei saa kandideerida ja kõigi vastaserakondade kandidaatide nimed  on nimekirjast kustutatud. Öeldi, et väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud kaheksakümnest kandidaadist on seitseteist “vabatahtlikult” loobunud. Üks on arreteeritud ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt kõlbmatuiks…

    Riigivolikogu "valimiste" võltsitud tulemuseks teatati 18. juulil, et valimistest võttis osa 84,1% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 92,9% hääletas Töötava Rahva Liidu poolt. Selle protsendi teatas Moskva raadio veel enne valimiste lõppemist.

    Valimisi kommenteerides kirjutas ajaleht “Pravda”: "...tõeliselt vabade valimiste läbiviimine Eestis sai võimalikuks ainult Punaarmee abiga." Samas “Pravda” numbris öeldi, et eestlaste sõltumatud kandidaadid olid osutunud vaid “räpasteks kodanlikeks spekulantideks”, kes vahendeid valimata olid üritanud pääseda rahvavalitsusse. “Pravda” väitis, et selle ohu hoidis ära keskvalimiskomisjon, kes lömastas “kodanlike seiklejate” intriigid ja tühistas nende kandidaadid.

    Tegelikult võttis valimistest osa alla 50% valijaist. Nagu hiljem mitmed mittekommunismimeelsed valimisjaoskondade liikmed on rääkinud, olevat paljudele valimissedelitele peale tõmmatud ristid või kirjutatud sinna vihaseid ähvardusi. Paljud valijad olid asendanud valimissedelid valgete paberilehtedega. Mõnedes ümbrikkudes olevat olnud isegi Pätsi, Jaan Tõnissoni, Churchilli, Roosevelti ja teiste riigimeeste pildid, keda rahvas tundis kommunismivastaste poliitikutena.

    Kuid kui valimistest osavõtt oleks olnud ka ainult 10%, oleksid valimistulemused olnud samad. Kuigi Eesti Kommunistlik Partei sai Moskva käest valimiste puuduliku ettevalmistamise pärast tugevasti nahutada, teeseldi avalikkuse ees võidujoovastust.

    Me saavutasime juulikuul suure Stalini targal juhtimisel hiilgava võidu. Suure Stalini lähedaselt kaastööliselt, Leningradi bolševike juhilt sm. Ždanovilt tulnud abi oli äärmiselt suur. Töötava Rahva Liidu kandidaadid said 92,8% kõikidest häältest. Kunagi varem pole Eesti valimistel olnud säärast innustunud osavõttu ega kunagi varem pole ükski poliitiline partei saanud sellist ülivõimsat enamust. Valituks said kõik Töötava Rahva Liidu kandidaadid”, teatas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre partei IV kongressil.

    Selline oli 1941. aasta juulis toimunud valimiste ametlik versioon, millest Moskva pidas ja peab kinni tänaseni.

    Eesti "palub" end võtta N. Liitu tagasi

    Paar päeva hiljem otsustas äsjavalitud "rahvaesindus" muuta Eesti Vabariigi Eesti NSV-ks ja paluda Moskvat: võtta Eesti NSV vastu N. Liidu rahvaste perre. Eesti Vabariigi presidendilt nõuti oma volitustest loobumise kirja.

    Ootamatult avaldus nüüd Varese poliitiline seisukoht. Kuna tema liitumine riigipöörajatega ja astumine valitsusse oli tagasivõtmatu samm, oli ta siitpeale range valve all ja tal ei võimaldatud avaldada oma isiklikku seisukohta ja arvamust. Ta oli peaaegu samasugune vang kui president Päts, kellel, olles suletuna Kadrioru lossi, oli jäänud veel vaid mõned päevad Eesti pinnal viibida.

    Vares tegi nüüd lootusetu katse – taotledes Eestile samasugust omavalitsust, kui  see oli Mongoolial. Selle nõudmise esitas ta Ždanovile üsna ranges toonis. Viimane olevat haaranud revolvri ja ähvardanud Varese, kui see oma nõudmisest ei tagane, maha lasta. 21. juulil toimunud nn. “parlamendi” esimene istung katkestati ja lükati järgmisele päevale.

    Valvurid

    Hääletamine Toompeal toimus punasõdurite valvsa pilgu all

    22. juulil kogunesid saadikud, kelle vastasseis oli murtud, uuesti ja hääletasid lihtsa käetõstmisega deklaratsiooni poolt, milles Eesti Vabariik “palus” end võtta Nõukogude Liidu liikmeks. Selle vastu polnud keegi. Samal ajal oli parlamendihoone nii seest- kui väljaspoolt punaarmeelaste ja NKVD agentide poolt ümber piiratud.  

    30. juulil küüditati Venemaale Eesti Vabariigi president Konstantin Päts. Jätkusid eesti poliitikute, riigiametnike ja teiste edumeelsete inimeste arreteerimised ja küüditamised.

    Eesti rahva "palvet" läks Moskvale üle andma 21-liimeline delegatsioon eesotsas Johannes Varesega. Moskvas ilmutas Vares veelkord julgust ja avaldas soovi tema enda poolt kirjutatud kõne ise Kremlis ette lugeda. Kuid sellest keelduti ja nõuti, et ta esitaks Moskva poolt valmis kirjutatud kõne. Seepeale keeldus Vares üldse esinemast.

    6. augustil 1940 luges Kremlis koostatud kõne teksti Ülemnõukogu liikmetele ette Johannes Lauristin, milles paluti Eesti Vabariik NSV Liitu vastu võtta. Otto Kuusineni ettepanekul võeti Eesti N. Liidu koosseisu vastu. Otsuses oli öeldud, et Eesti Vabariigist on tema oma vabal tahtel saanud Nõukogude Liidu liitriik.

    Eesti riigikaitse häving tagasi

    N. Liidu 10. armee sissetungiga Eestisse hävitati sisuliselt ka Eesti riigikaitse. Juuni ja juuli kuu jooksul saabus Eestisse umbes 300 punavägede komissari ja sama palju ohvitsere korpusekomissari Bagnjuki juhtimisel, kelle ülesandeks oli võtta kõik Eesti sõjaväeasutused oma järelevalve alla. Kohe pärast Eesti liitmist N. Liiduga anti kõik eesti üksused Balti Sõjaväeringkonna alluvusse ja 10. augustil muudeti need 22. Laskurkorpuseks, mille ülemaks määrati kindralleitnant G.Jonson. Korpuse ohvitserkonna moodustasid esialgu eesti ohvitserid.

    Eesti lennuvägi, merevägi, sõjaministeerium ja sõjavägede staabid likvideeriti. Eesti sõjaväelastelt nõuti Punaarmee vandetõotuse andmist. 1941. aasta juunis aga saabus Moskvast salajane korraldus endiste Eesti sõjaväe vanemohvitseride likvideerimiseks. Suur osa nendest koguti valeettekäändel Värska laagrisse, kus nad arreteeriti ja Venemaale viidi.

    Iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast. Ujutades algul kogu Eestimaa üle punavägedega ning kõrvaldades seejärel võimult Eesti seadusliku valitsuse, hävitas Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti iseseisvuse. See oli hävingu algus. Eesti rahva senise elukorralduse, kultuuri-, majanduse- ja maaelu lammutamine jätkus.

    Nõukogude okupatsioonirežiimi aktiivsete toetajate ja kaasajooksjate arv oli 1940.-1941. aastal hämmastavalt väike. Ajaloolaste hinnangul moodustas kompartei, repressiivorganite töötajate ja nõukogude bürokraatia aktivistide arv kokku vaid 1% elanikkonnast. Kui siia lisada veel kõik "parteitud bolðevikud", pahempoolsed idealistid ja muidu saamamehed, moodustab see umbes 11% elanikkonnast. Suurem osa iseseisvas Eesti riigis kasvanud ja elanud eestlastest olid võimelised tekkinud olukorda analüüsima.

    Okupatsioonivõimu valed  tagasi

    Okupeeritud Eestis kohandati aja nõuetele vastavalt ümber ka Eesti ajalugu. Okupatsioonivõimud püüdsid sihilikult varjata tõde pealekasvava noore põlvkonna ees. Kauplustest ja raamatukogudest kõrvaldati ja hävitati kõik nende ideoloogiale mittevastuvõetav kirjandus ja materjalid. Selliste materjalide eraviisiline levitamine või laenutamine oli rangelt keelatud. Keelatud oli kirjutada või avalikult rääkida Eesti Vabadussõjast ja iseseisvusaegsest elust ning saavutustest Eestist. Pealekasvaval põlvkonnal oli ainsaks allikaks tõe teadasaamiseks suulised pärimused vanemalt põlvkonnalt, mida ka ohtralt kasutati.

    Nõukogude aegsetes ajalooõpikutes, ajalehtedes ja väljaspool Nõukogude Liitu levitatavates materjalides kirjutati:

    Eesti Vabadussõda kui sellist polevat üldsegi olnud. Aastatel 1918 - 1920 olevat Eestis toimunud kodusõda eesti töörahva ja välismaiste imperialistide käsilaste ning eesti kapitalistide vahel, kellel olevat Nõukogude Venemaa vastaste - Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide materjaalse toetuse ning Rootsi, Soome ja Taani palgasõdurite kaasabil õnnestunud sõjast võitjana välja tulla ja kehtestada Eestis fašistlik diktatuur.

    Eestis valitsenud fašistliku diktatuuri ajal olevat kapitalistid armutult ekspluateerinud töölisi, valitsenud tööpuudus ja töölistele makstud näljapalka. Töörahva vabadused olevat olnud piiratud ja neid kiusatud taga. Töörahva õiguste eest võidelnud klassiteadlikud töölised heidetud vanglasse või hukatud.

    Eestis olevat valitsenud korruptsioon. Fašistlikud diktaatorid Päts, Laidoner, Selter ja teised kõrged riigiametnikud olevat hoolitsenud ainult oma isikluku heaolu eest, hankides lisaks oma ametile kõrgepalgalisi ametikohti kapitalistlike ettevõtete juhatustes ja nõukogudes.

    Välispoliitikas olevat valitsenud räige nõukogudevastane suund ja Eesti loovutatud hitlerlikule Saksamaale Nõukogude Liidule kallaletungi lähtebaasiks. Selline fašistliku valitsuse tegevus nii sise- kui välispoliitikas olevat põhjustanud kogu töörahva viha ja üleüldise rahulolematuse kehtiva riigikorra vastu.

    21. juuni 1940. a. toimunud eesti töörahva revolutsiooniline väljaastumine ja nõukogude võimu kehtestamine ning senise kapitalistliku majandussüsteemi asendamine sotsialistliku süsteemiga olevat kindlustanud eesti töörahvale poliitilised vabadused ja seniolematu materjaalse heaolu. Eesti kogutoodang võrreldes 1939. aastaga olevat mitmekordistunud ja rahva elatustase olevat tunduvalt tõusnud.

    Lääneriikide suhtumisest  tagasi

    23. juulil 1940 andis Eesti saadik A. Torma Londonis isiklikult Inglise valitsusele üle protestimärgukirja, milles ta juhtis tähelepanu 14.-15. juulil N. Liidu surve all Eestis toimunud valimistele, lükates ümber väited, nagu oleks eesti rahvas omal vabal tahtel otsustanud ühineda N. Liiduga. Saadik Torma palus Briti valitsust keelduda tunnustamast Eesti inkorporeerimist N. Liidu koosseisu, kuna see toimub välise surve all, täielikus vastuolus Eesti põhiseadusliku korra ja rahvusvahelise õigusega. Märgukirjale oli lisatud memorandum, mis sisaldas toimunud sündmuste pikemat analüüsi. Analoogilised märgukirjad esitasid Briti valitsusele ka Läti ja Leedu saadikud Londonis.

    Balti riikide saadikute protestid leidsid küll laialdast kajastamist inglise ajalehtedes, kuid vähe oli neid, kes uskusid, et Balti riikide anneksiooni ei tunnustata. Ajaleht "Birmingham Post" avaldas arvamust, et Balti riikide vallutamine N. Liidu poolt ilma sõjata annab võib olla võimaluse Inglismaa ja Venemaa vahekorda parandada. Poolale antud tagatise tulemusena ei olnud see just eriti sõbralik. Samal ajal püüdis N. Liit teha kõik, et saavutada anneksiooni tunnustamine, Balti riikide saatkondade sulgemine ja Balti keskpanga poolt Londonis deponeeritud kulla ning Briti sadamates kinni peetud Eesti ja Läti laevade üleandmine N. Liidule.

    Briti valitsus kaldus 1940. aasta juunis-juulis Nõukogude Liidu agressiooni Balti riikides hindama üksnes sõjalistest kaalutlustest lähtudes. Välisminister lord Halifax reageeris neile sündmustele sõnadega: "See jätab mind külmaks!"

    Olles sõjajalal Saksamaaga, püüdis Briti valitsus igati hoiduda kõigest, mis võiks N. Liitu kui Saksamaa liitlast ärritada. Sellegipoolest teatas Londoni ajaleht "Evening Standard", et Briti Välisministeerium jättis N. Liidu suursaadiku esitatud kirjalikele nõudmistele Balti riikide kulla ja teiste materjaalsete väärtuste üleandmise kohta N. Liidule vastamata. Oktoobri lõpul aga otsustas Briti valitsus Inglise sadamates seisvad Eesti ja Läti laevad rekvireerida. Need läksid nüüd inglise lipu ja Briti võimude kaitse alla. See otsus põhjustas küll mõnede majandusringkondade teravat arvustust, kuid tehtud otsust ei muudetud.

    Londonis ei kavatsetudki NSV Liidu agressiooni Balti riikide suhtes avalikult hukka mõista. Sealsed valitsusringkonnad vaatasid Eestile, Lätile ja Leedule kui võimalikule vahetuskaubale. N. Liiduga suhete parandamist peeti nii tähtsaks, et selleks oldi valmis tehinguks Balti riikide ja rahvaste arvel. Londonis vilistati moraalsetele kaalutlustele ja pigistati silmad N. Liidu agressiooni kui vaieldamatu fakti ees kinni. Oldi isegi de jure tunnistama Balti riikide lülitamist N. Liidu koosseisu. Hiljem, sõja vältel, kalduti üha enam Moskva nõudmisi aktsepteerima, kuni jõuti lõpuks paradoksaalse olukorrani, kus tunnustati NSV Liidu läänepiiri, kuid mitte Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.

    Kahjuks on suurriigid eetilistest ja moraalsetest printsiipidest kinni pidanud vaid siis, kui see neile kasulikuks osutub. Kõneldes moraalist, väärinuks Moskva anastuslik poliitika vaid ühest hinnangut - resuluutset hukkamõistu.

    Hiljem kirjutas tuntud Inglise poliitik ja riigimees Winston S.Churchill oma mälestustes:

    "Nõukogude poole õigustuseks peab ütlema, et nende elulised huvid nõudsid Saksa armee lähtepositsioonide nihutamist nii kaugele läände kui võimalik, et anda venelastele rohkem aega jõudude koondamiseks oma tohutu impeeriumi kõigist osadest./.../ Nad pidid väevõimu või pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki nende poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."

    Samal ajal näitas Põhja-Ameerika Ühendriikide valitsus resuluutselt oma suhtumist toimunusse. USA riigisekretär Sumner Wellesi avalduses 23. juulil 1940 nimetab ta Balti riikides toimunut Eesti, Läti ja Leedu poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse ühtsuse ettekavatsetud hävitamiseks ja deklareeris, et Ühendriikide rahvas on sellise röövelliku tegevuse vastu, ükskõik, kas seda viiakse läbi jõu abil või ähvardustega. Kuigi paar aastat hiljem valitsesid ka Washingtonis Balti riikide inkorporeerimise suhtes hoopis teistsugused meeleolud.

    * * *

    Kogu eelneval on otsene seos meie tänase Eesti-Vene poliitikaga ja suhete normaliseerimise protsessiga. Eelkõige seda aga piiriküsimustes. Paljud tänase Venemaa juhtivad poliitikud ja diplomaadid on välja öelnud argumendi: "Kui me tunnistame Tartu rahulepingut, tähendaks see, et Venemaa, kui N. Liidu õigusjärglane, tunnistab Eesti okupeerimist 1940. aastal." Kuigi kõik ajaloolised dokumendid seda kinnitavad, ei ole Venemaa suurriiklik uhkus lubanud seda tunnistada. Pidades end pärast N. Liidu kokkuvarisemist demokraatlikuks riigiks, ei ole Venemaa tänaseni suutnud vabaneda oma stalinliku mineviku pärandist.

    Vaino Kallas