SAKSA OKUPTSIOON EESTIS

SAKSA OKUPATSIOON EESTIS


Vabanemine nõukogude okupatsioonist  tagasi

Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Saksa armee kiire edasiliikumine, kes juba kolmandal päeval vallutas Kaunase ja Vilno, äratas inimestes lootusi peatsest vabanemisest vihatud nõukogude võimu alt. Paljud olid arvamusel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik.

Samal ajal suurenesid punavõimude poolt kohaldatavad repressioonid elanike vastu nii linnades kui ka maal. Iga päev tõi kaasa uusi arreteerimisi ja inimeste kadumisi. Äsjase massiküüditamise eest metsadesse põgenenuile saabus nüüd iga päev lisa.

26. juunil kuulutas N. Liidule sõja Soome. Ungari oli seda teinud 24. juunil. 28. juunil 1941 toimus Eestis mobilisatsioon ja Venemaale viidi kümneid tuhandeid eesti mehi. 2. juulil saabusid Saksa väed Riiga. 3. juulil pidas N. Liidu riikliku kaitsekomitee esimees Stalin Moskva raadios oma kurikuulsa kõne, milles ta kutsus tööliste ja talupoegade maakaitseväge (s.t. hävituspataljoni) järgima kogu maal põletatud maa üleskutset. Siitpeale anti äsja moodustatud hävituspataljonidele seniste sõjaliste ülesannete kõrval hoopis laiemad tegutsemispiirid. Hävituspataljonidele tehti ülesandeks vilja, kariloomade ja igasuguste kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine, telefoni- ja telegraafiside rikkumine ning partisanisõja pidamine.

Stalini hävitamiskäsuga olid kõik sõjategevuse piirkonnas asunud kodanikud antud lindpriideks, keda võis kohtuotsuseta vaenlase salakuulaja või diversandi pähe maha lasta.

Neil päevil tegid Saksa lennukid juba sageli luurelende Eesti linnade kohal. Lahti ja Königsbergi raadiod aga teatasid Eesti peatsest vabanemisest nõukogude okupatsiooni alt. Selle tulemusel vallandusid Eestis sündmused, mida nüüd võib nimetada rahva ülestõusuks. Kiiresti organiseerunud metsavennad kukutasid paljudes maakondades nõukogude võimu ja taastasid põhiseadusliku kohalike omavalitsus- organite võimu. Endise Kaitseliidu baasil loodi Omakaitseorganisatsioon, mille üksused osalesid hiljem koos sakslastega Eesti vabastuslahingutes.

Saksa relvajõud Eestis tagasi

22. juuni 1941 alustasid sakslased pealetungi N. Liidu läänepiirile koondunud Punaarmee vastu. 26. juunil tegi seda Soome. Baltikumi suunas tungis peale Saksa armeegrupp "Nord" (kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb) 20 jalaväe-, kolme mootoriseeritud- ja kolme soomusdiviisiga. Punaarmeel oli okupeeritud Balti riikides Balti väegrupil (marssal Klement Vorošilov) 19 jalaväe- ja seitse ratsa diviisi ning viis soomusbrigaadi. Pärast Riia vallutamist liikus "Nordi" 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. kuni 9. juulini laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindral-major Ljubovtsev ) riismed taandusid paaniliselt kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu - Emajõe joonel.

Saksa üksuste kiiret edasiliikumist Lõuna-Eestis soodustas asjaolu, et Lõuna-Pärnumaa, Valga– ja Lõuna-Tartumaa vallad olid metsavendade Omakaitse üksuste poolt nõukogude võimu alt vabastatud.

Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased oma edasimarsi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste plaan õnnestus täielikult. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

Esimesi Eesti piiri ületanud Saksa armeeüksusi võttis rahvas vastu juubelduste ja lilledega. Esmakohtumistel saksa sõduritega märgati suurt erinevust punaväelaste ja sakslaste käitumise vahel. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis saksa soldat jättis majja sisenemisel oma relva välisukse taha või aiavärava külge ja maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga. Kõik see kinnitas eestlaste lootusi, et sakslaste näol on meil tegemist tsiviliseeritud armeega ja nõukogude okupatsioonist vabastajaga, kelle abiga taastatakse Eesti iseseisvus.

Kohe esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks.

Pärnu vallutas üks väiksearvuline Saksa eelüksus. Ka siin sai sakslaste kiire edasiliikumine võimalikuks vaid seetõttu, et Pärnumaa metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud.

Kuna tõsised relvastatud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel olid alates 3. juulist kuni Saksa relvajõudude tulekuni toimunud ka Tõstamaal, Saugas, Vändras, Toris ja teistes Põhja-Pärnumaa valdades, tegi see kõik punaste olukorra ebakindlaks ja kergendas esialgu sakslaste edasitungi.

Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. Kuid siitpeale tõi vastane juurde täiendavaid jõude ja sakslaste väikesed eelüksused, keda toetas Pärnumaa Omakaitse, olid sunnitud taanduma.

19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna - Sauga mõisa – Nurme silla joonele, jäädes seega vaid 6 – 12 km Pärnu südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste lennutegevus. See oli seda saatuslikum, et vahepeal olid sakslased linnast ära viinud oma raske õhutõrjeüksuse. 29 ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut, mida saksa kerge õhutõrje ei suutnud tõrjuda. Hukkunuid oli umbes poolesaja ringis. Purustused olid suhteliselt väikesed. Elanikele, kelle kohalolek polnud vajalik, anti käsk linnast lahkuda. Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Vene pommitajad, mis asusid Saaremaal, tulid tavaliselt pärast lõunat, kui päike oli loodes ja nende lähenemist raskem avastada. Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.

Juuli lõpul hakkasid sakslased värbama eesti vabatahtlikke, kes abistasid saksa üksusi kuni Tallinna vabastamiseni. Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi. 28. augustil vabanes Tallinn.

Põhja suunas liikunud sakslaste rünnakukiil vallutas Tapa ja jõudis 6. augustil Kunda juures Soome laheni. Vene 8. armee oli pooleks raiutud. Seejärel pöördus üks Saksa korpus itta ja vabastas 17. augustil Narva, võttes selle operatsiooni käigus ligi 6000 vangi. Sakslaste teine korpus koos Pärnu poolt tulnud väeosadega võtsid piiramisrõngasse Tallinna.
Bufaika
Rahvas võttis sakslasi vastu juubeldustega

Kuna nõukogude 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Tributsile. Koos mereväelastega oli Tallinnas umbes 70 000 punaväelast. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit.

Sakslaste käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse. Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena. 28.augustil 1941 tungis esimesena Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati rüütliristiga. Neis lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi üle 90 soomusmasina ning ligi 300 suurtükki ja miinipildujat.

Osa punaüksusi põgenes Tallinnast laevadel Leningradi suunas, kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele. Toimus ajaloo suurim konvoilahing, kus sakslased uputasid 200st teele läinud laevast umbes 60. Koos laevadega hukkus ligi 16 000 inimest, nende hulgas ka palju mobiliseeritud eestlasi. Saksa miinilaevastiku juhti korvetikapten Friedrich Brilli autasustati Eesti vetes toimunud lahingutes teisena rüütliristiga.

14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig ja Emden. Punaarmee ohvitserid ja komissarid põgenesid viimasel hetkel oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.

Oma väeosad maha jätnud ja Mõntu sadamast kaatritel põgenenud punakomandörid ja komissarid lasid saksa sööstpommitajad merel põhja.

Saksa relvajõude peeti vabastajaiks tagasi

Zemitâns
Sakslasi peeti kui vabastajaid

Kuna Eesti ja Saksamaa vahel oli 1939. aastal sõlmitud rahuleping, siis võeti Saksa relvajõudude nüüd kõikjal rahva poolt vastu kui nõukogude terrorirežiimist vabastajaid. Paljud metsavendade üksused, mis olid võidelnud hävituspataljoni ja punavägede vastu, liitusid vabatahtlikult saksa üksus- tega, et jätkata võitlust Eesti vabastamisel punarežiimist. Valdav enamus rahvast lootis, et sakslaste abiga õnnestub taastada Eesti Vabariik.

Mis sundis nüüd eestlasi unustama sajanditepikkuse vaenu sakslaste vastu, mida oli kultiveerinud ka Eesti Vabariigi ametlik propaganda? On päris kindel, et sakslaste juubelduste ja lilledega vastuvõtmist ning eesti meeste nende sõjaväega liitumist ei põhjustanud hoopiski mitte äkki tärganud suur armastus sakslaste vastu, veel vähem aga Saksamaal valitsenud rahvussotsialistliku riigikorra vastu.

Eelkõige põhjustas eestlaste suhtumise muutuse ühe nõukogude võimuaastaga omandatud ajalooline kogemus, mille kõrval ununesid solvumised ja antipaatia. Teiseks oli selle põhjuseks kas teadlik või intuitiivne arusaam, et tegemist on poliitilise dilemmaga, kus tegemist on sundvalikuga halva ja väga halva vahel.

1940. ja 1941. aastal Eestis valitsenud nõukogude režiim oli oma tegeliku terrorliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud. Hävitanud Eesti omariikluse, arreteerinud ja küüditanud enamuse riigijuhte ja poliitikuid ning rakendanud siin võõrmaise totalitaarse diktatuuri, ei haavanud nõukogude okupatsioonirežiim mitte ainult rängalt eestlaste õiglustunnet, vaid toimunud repressioonid viisid eestlaste teadvusse arusaama, et suures ohus pole mitte ainult üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva ellujäämine. Suurel osal eestlastest oli bolševismi kogemus olemas juba Eesti Vabadussõja ajast.

Pole kahtlust, et nii eestlaste kui ka teiste balti rahvaste psüühika paiskas segamini Punaarmee püssitääkide najal kehtestatud nõukogude režiim ja sellega kaasnenud repressioonid ja küüditamine. Kaotas ju Eesti ühe nõukogude võimu aastaga kaugelt rohkem elanikke kui kogu eelnenud saja aasta jooksul Eestimaal aset leidnud segaduste ja rahutuste ajal kokku. Sealjuures ei toimunud nõukogude okupatsiooni ajal Eestis mitte ühtegi avalikku vastuhakku või midagi taolist, mis nõukogude okupante võinuks pahandada.

Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast olid aga eestlaste teadmised siis veel väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti ja eesti rahva suhtes tundmatud. Tänased etteheited endistele eesti sõjameestele, et miks te võitlesite koos natsidega, kes olid loonud getod, ehitanud gaasikambrid ja kavatsenud eestlased Narva jõe taha asustada [kuigi viimane kavatsus eksisteeris esialgu veel vaid idaalade ministri Rosenbergi kavades], on nüüd vaid tagant järel tarkus. Antud hetkel tuli valik teha olukorras, kus positiivne valikuvariant puudus.

Kuid eestlaste kibedaks pettumuseks selgus juba 1941. aasta sügisel, et nende soov, taastada iseseisev Eesti Vabariik, on Saksa juhtkonnale vastuvõetamatu. Samuti keelasid sakslased eestlastel oma väeosade moodustamise. 19. juulil saatis Tartu välikomandant Tartu vabastamisel osalenud eesti üksused laiali.

Üks okupatsioon oli asendunud teisega. Samal ajal võisid Saksa okupatsioonivõimud veel mõnda aega kasutada 1941. aasta suvel eestlastelt saadud usalduskrediiti, sest võrdlus okupatsioonirežiimide vahel oli suuresti Nõukogude okupatsiooni kahjuks.

Katsed taastada Eesti iseseisvus tagasi

Lietzman
n
Kolonel Koern
Nagu teada, jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal põranda all oma tegevust Eesti õiguslikud organid, kelle suhtumine ja üleskutsed olid eesti rahvale poliitiliseks ja moraalseks tegevusjuhendiks. Punasest terrorist pääsenute hulgas oli Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots, kellel oli rahva suur toetus.

Kohe pärast Tartu vabanemist nõukogude okupatsioonist 1941. aasta juulis, koostas prof. Jüri Uluots koos tema ümber koondunud mitmete poliitiliste ringkondade esindajatega, nagu O. Tief (VR-II/1. ja II/3.), P. Kles-ment, J. Lattik jt. memorandumi Eesti riigi staatuse ja Eesti oma relvajõudude moodustamise kohta. 29. juulil anti see üle Saksa 18. armee juhatajale.

Eesti poliitikute motivatsioon seisnes soovis: taastada Eesti omariikluse ühe sammuna Saksa relvajõudude koosseisus Eesti sõjavägi. Jüri Uluotsa ja tema mõttekaaslaste kavandatu järgi oleksid Eesti oma sõjaväe tuumiku moodustanud juba olemasolevad Omakaitseüksused ning Lõuna-Eesti ja Tartu vabastuslahingutest osa võtnud metsavendade üksused.

Ametlikku vastust sakslaste poolt sellele memorandumile ei tulnud. Küll aga sai peagi ühe saksa ametiisikute kaudu teatavaks Hitleri seisukoht selles küsimuses.

Hitler ei sallivat okupeeritud aladel mitte mingisuguseid rahvuslikke valitsusi ega soovivat Saksa relvajõudude koosseisus näha teistest rahvustest sõjaväge. Viimased olevat Wehrmachtile takistuseks tema ulatuslike plaanide elluviimisel ja võivat põhjustada soovimatuid ning ohtlikke olukordi mõlemale poolele.

Veelgi ülbema vastuse andis Tallinna linna komandant 30. augustil 1941 ühele Eesti ohvitseride delegatsioonile, kes palus luba võidelda eestlastel punaste vastu väljaspool Eestit. Komandandi vastus kõlas:

"Vere au kuulub ainult saksa rahvale. Eestlastel on lubatud töötada võidu kasuks vaid tagalas ja nad on kohustatud seda tegema."

Märkimist väärib ka fakt, et varsti pärast prof. J. Uluotsa memorandumi üleandmist Saksa 18. armee juhtkonnale asusid need Omakaitseüksustelt relvi ära korjama.

Ehkki sakslased suhtusid J. Uluotsa memorandumisse eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu. 13. septembril 1941 ilmus kõikides eesti ajalehtede üleskutse "Eesti mehed ja eesti naised", millele olid alla kirjutanud peaminister Jüri Uluots ja mitmed juhtivad ühiskonnategelased.

Võib kindlalt väita, et Eesti seadusliku võimu esindajad nägid antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust Nõukogude Liidu vastu koos sakslastega. See otsus oli tingitud ajaloolisest paratamatusest, kuna eestlastel ei olnud jäänud võimalust teha teisi valikuid, kui valida kahe totalitaarse suurriigi - stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Neis riikidest polnud eesti rahvale kumbki sümpaatne. Samal ajal aga oli demokraatlike lääneriikide suur sõber ja nende liitlane stalinlik Venemaa jõudnud end sõjale eelnenud okupatsiooniaasta jooksul eestlastele sellisel viisil tutvustada, et antud ajalooepohhil oli saanud temast eestlaste surmavaenlane, kelle eest tuli end iga hinna eest kaitsta.

Saksa võimude eitavat suhtumist eestlaste iseseisvustaotlusse näitas ilmekalt ka 1941. aasta suvel Pärnus aset leidnud sündmused.

Kohe peale saksa üksuste jõudmist Pärnu, alustas kolonel Viktor Koern (VR II/1. VR II/3.) 1) Pärnumaa Omakaitse loomist. Võttes Omakaitse ülemana ja kohapealse kõrgema eesti sõjaväelasena enda peale kogu üldjuhtimise, markeeris kolonel Viktor Koern oma positsiooni nimetusega “Eesti Vabariigi volinik”.

Eesti Vabariigis kehtinud seaduste järgi kuulus sõjategevuse piirkonnas riigi kõrgem võim [seda ka tsiviilküsimustes] piirkonnas olevale kõrgemale sõjaväelasele. Seda võimu oli viimane kohustatud kandma seni, kuni temast kõrgem võim polnud andnud teist korraldust.

Kolonel Koerni esimeseks sammuks pärast Pärnu vabastamist oli politseiülema ametisse määramine ja ajutise maavalitsuse moodustamine. Viimase korraldusel seati kohtadel ametisse linna- ja vallavanemad. Nii oli Pärnu vabastamisest möödunud vaevalt 24 tundi, kui Pärnumaa vabastatud valdades ja linnades asusid kõrgemat riigivõimu teostama kohalikud omavalitsused. Nende üle seisis kõrgema sõjaväelase näol Eesti Vabariigi volinik, kes riigivõimu esindajana pidi teostama kõrgemat võimu seni, kuni Vabariigi Presidendi asetäitja prof. Jüri Uluots, kes asus sel ajal Tartus, moodustab uue valitsuse.

Saksa sõjaväe saabumisel Eestisse tõlgendasid eesti poliitikud tollal tekkinud poliitilis-õiguslikku situatsiooni järgmiselt:

Eesti oli 1940. aastal N. Liidu poolt okupeeritud. Saksamaaga Eesti Vabariik sõjas ei olnud, vastupidi - Saksamaaga oli Eesti 1939. aastal sõlminud mittekallaletungi lepingu ja seetõttu suhtuti esimestel päevadel Eesti pinnal olevaisse Saksa relvajõududesse kui sõbraliku lepingupartneri sõjaväesse, kes tegutses siin meie ühise vaenlase vastu.

19. juulil kutsus Saksa sõjaväekomandant kapten dr Floto kolonel Koerni koos Pärnu linnapea A. Peetre ja politseiülema A. Marksoniga enda juurde ja teatas, et Lõuna-Eesti on Saksa relvajõudude tegevuspiirkond ja vastavalt Genfi konventsioonile kuulub kõrgem riigivõim seega ainult Wehrmachti juhtkonnale. Wehrmachti juhtkond ei saavat lubada, et tema kõrval on veel teine kõrgem võim, olgugi, et see on endise sõbraliku riigi esindaja.

Kolonel Koernile mõjus see teade šokeerivalt. Ta läks tagasi Omakaitse staapi, kutsus kapten Heinrich-August Kubu oma kabinetti, viskas mütsi ja vöörihma revolvriga põrandale ning lausus nördinult: ”Kõik on p….s!“

19. juuli hommikul kutsus Koern kõik kohal olnud omakaitsemehed staabiruumi, kus ta andis umbkaudse ülevaate olukorrast ja käskis kõigil olla häirevalmis ja ütles, et läheb isiklikult luurele. Seejärel sõidutas autojuht Hendrikson kolonel Koerni koos seersant M. Pärnpuu ja omakaitselase A. Alakuga Kuldlõvi kõrtsi juurde. Rindejoonel valitses vaikus, kumbki pool ei tulistanud, sõdurid lamasid maanteekraavides.

Umbes kella 9 - 10 vahel jõudis Audrusse 4. hävituspataljon. Sakslased avasid 20 mm õhutõjekahuritest tule ja hargnesid kahele poole maanteed ning asusid rünnakule Audru silla suunas. Kolonel Koern märkas, et lahingupaiga paremal tiival avanesid soodsad ümberhaa- ramise võimalused, kutsus kaasa oma saatjad ja nendega liitus veel paar Saksa sõdurit. Audru jõe paremal kaldal, jõepoolse kallakuga kesapõllul sõnnikuhunnikute vahel toimus vastastikune laskmine üle jõe. Seal said vaenlase kuulist tabamuse kolonel Koern ja üks saksa sõdur. Kolonel Koerni põrm maeti austusavaldustega Pärnu Alevi kalmistule. Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel 1941. aastal nõukogude okupatsioonist ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see hiljem kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. Rahva meelest ei läinud kaotatud iseseisvus.

Saksa tsiviilvalitsus ja Gestaapo tagasi

1941. a sügiseks, kui Saksa väed olid vallutanud kogu Eesti, jäi see kuni 5. detsembrini 1941 Saksa sõjaväevalitsuse alluvusse, mida teostas 207. julgestusdiviisi ja välikomandantuuride kaudu armeegrupi Nord tagala ülemjuhataja jalaväekindral Franz von Roques. Sõjaväevalitsusest sõltumatult tegutses Riigi Julgeoleku Peaametile ja SD-le allunud salapolitsei sõjaväeline eriüksus Einsatzkommando 1a dr. Martin Sandbergeri juhtimisel. Pärast Punaarmee lahkumist Eestist alustasid eestlased otsekohe Eesti riigi-, omavalitsuste- ja politseiinstitutsioonide taastamist lootuses, et Saksamaa juhtkond taastab Eesti iseseisvuse või annab Eestile autonoomia. Seda aga ei toimunud. 15. septembril andis kindral F. von Roques korralduse Eesti Omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli kohaliku võimu teostamine tema kontrolli all. Eesti Omavalitsuse – e. Direktooriumi eesotsas oli dr. Hjalmar Mäe, kelle võimupiirid olid väga piiratud. Selle liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid - ilma volikogudeta. Samal ajal puudus H. Mäe Omavalitsusel rahva usaldus ja toetus.
Lietzman
Kindralkomissar Lietzmann eesti talumeestega

29. novembri 1941 aasta Hitleri korraldusega anti Eesti alad alates 5. detsembrist Saksa tsiviilvalitsuse alla. Tsiviilvalitsust teostas Okupeeritud Idaalade Riigiminis- trile alluv Eestimaa kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann (hiljem Lietzmann), kellel oli oma büro- kraatiaaparaat. Alates 5. detsembrist 1941 allutati Eesti Omavalitsus kindralkomissarile.

Tsiviilvalitsuse kõrval tegutsesid Eestis Saksamaa poliitilised politseiasutused, mis allusid SSi riigifüürerile ja Saksa politsei ülemale Heinrich Himmlerile. Üldjuhiks oli siin SS- ja politseijuht Hinrich Möller, kes vastutas politsei töö ja kohalikest elanikest moodustatud üksuste värbamise eest. Talle allus korrapolitsei ülem kolonel von Thaden, kellele allusid omakorda Saksa kaitsepolitsei ja sandarmeeria ning eestlastest koosnevad välipolitsei ja Omakaitse struktuurid. Paralleelselt SSi- ja politseijuhiga tegutses siin veel Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger (alates septembrist 1943 Bernhard Baatz), kellele allusid saksa ja eesti kriminaal- ja poliitiline politsei, mis 1942. a ühendati saksa ja eesti harudega Julgeolekupolitseiks. Julgeolekupolitsei IV osakonna (endine poliitiline politsei, hiljem Gestaapo paralleelstruktuur Eestis) otseseks ülesandeks oli võitlus Saksamaa poliitiliste vastastega. Kuid nii julgestus- kui politseiaktsioonide läbiviimisel rakendati ka teisi politseiharusid ning Omakaitset.

Läheduse tõttu Leningradi rindele säilitas tsiviilvalitsuse alla antud Eesti kindralkomissariaat siiski oma sõjalise tähtsuse ja mistõttu tegutsesid siin edasi ka armeegrupi Nord tagalaüksused (207. julgestusdiviis ja sellele alluvad välikomandantuurid), mis tegelesid peamiselt sõjavangilaagrite valvamise ja haldamise, sõjaväe varustamise ja rindelt tagalasse toodud üksuste majutamise korraldamisega. 1943. a formeeriti Vaivaras Allgemeine SSile alluv koonduslaager (ülem Hans Aumeier), millele allusid laagri-punktid kogu Eestis - Kloogast Pankjavitsani.

Kuid samal ajal käitusid Saksa tsiviilvõimud nii kuidas heaks arvasid. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi.

Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid ei antud omanikele tagasi. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.

Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi – ringi hakkasid liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka tunnistada, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge.

Need kuuldused eestlasi eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub ka sakslaste poliitika Eesti suhtes. Ent hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta.

Hiljem esines konflikte ka rindel võitlevate eesti üksuste ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn. sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu "totter maarahvas", "eesti sead" jms.

Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eesti sõdur oma tublidusega võitis kõrgemate saksa väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi ida-ala töötajate kategooriasse. Neile ei antud saksa ega eesti sõjaväetunnuseid ega ka saksa autasusid. Eestlaste kangelaslikkuse eest autasustati neid selleks eraldi välja mõeldud aumärgi, nn. idamedaliga.

Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös nendega ei tule kõne allagi, ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Inimkaotused Saksa okupatsiooni ajal tagasi

Kohe Saksa okupatsiooni esimesel aastal pühendus saksa salapolitsei Gestaapo ebainimliku järjekindlusega juutide hävitamisele. 1941. aastal oli Eestisse jäänud umbes 2000 juuti, mis moodustas ligi poole nende endisest arvust. Siiajääjad uskusid, et nad on täiesti süütud, ei tundnud seetõttu hirmu ja ei põgenenud ära. Suuremalt osalt olid need vanemad inimesed, kelle juured olid juba sügavalt Eesti pinnas.

Neile kõigile sai osaks õudne šokk. Juba mõned nädalad peale sakslaste saabumist Eestisse polnud neist keegi enam vaba. Nad kas heideti endistesse NKVD keldritesse või selleks loodud koonduslaagritesse, kust nad läksid vastu oma lõpule. 1941. aasta sügisel ja talvel hukati SD Sonderko-mmando 1a korraldusel umbes veerand Eesti juudi kogukonnast. Päris täpne hukatute arv ei ole teada. Juutide saatust uurinud Eugenie Gurin-Loov on avaldanud 1994. aastal nimekirja, kus on 929 nime. Indrek Paavle poolt 2002. aastal avaldatud nimekirjas 1) on 948 nime. Einsatzgruppe A 1941. aasta aruandes nimetatakse aga arvu 963. Teadaolevalt hukati Tallinna Keskvanglas 207, Tartus 53, ja Pärnus 137 juuti. Osa juute hukati väljaspool Eestit. Pärast sõda tunnistas Eestis olnud Julgeolekupolitsei ja SD ülem Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi 1941./1942. a talvel Pihkvasse ja lasti seal maha. Peale juutide hukati sakslaste poolt veel ka 243 eesti mustlast. Nii juudid kui mustlased vangistati ja tapeti rahvusliku kuuluvuse põhjusel.

Saksamaa arhiivimaterjalide andmeil toodi 1942. a septembris Eestisse kaks rongiešeloni juudi vange, kus kokku oli 2100-2200 vangi. Esimene ešelon toodi Terezini (Thereisenstadt) getost, teises ešelonis olid põhiliselt Saksamaalt pärit juudid. Neist 1600–1700 hukati juba saabumise päeval Kalevi-Liiva laagris. Ülejäänute jaoks rajati Jägalasse koonduslaager, mis allus Eesti Julgeolekupolitseile (ülem Ain-Ervin Mere) ja rajati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis IV osakonna (ülem Heinz Bergmann) järelevalve all. Laagri ülemaks oli Aleksander Laak.

Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, s. o. enamik 1942. aastal Eestisse toodud juutidest. Lisaks hukati seal ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. a septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna Keskvanglasse.

Täna Kalevi-Liival oleval mälestusmärgil olev ohvrite arv 6000 on võetud oletatavasti 1960-te alguses Eesti NSV-s korraldatud nn Gerretzi-Laagi-Viigi-Mere protsessi materjalidest. Ehkki juurdluse käigus tuvastas kohus, et kokku hukati Eestis umbes 2 kuni 3 tuhat juuti, kirjutati kohtuotsusesse 1944. aastal tegutsenud niinimetatud ENSV Erakorralise Komisjoni poolt pakutud arv "üle 5000". 2)

Kui kohalikud juudid olid likvideeritud, hakati Eestisse tooma juute teistest sakslaste poolt okupeeritud aladelt. Vaivara koonduslaagris oli 1943.–1944. aastal kokku umbes 10 000 Kaunase ja Vilniuse getodest toodud juuti. Neist mitusada hukati 1944. a sügisel Vaivara koonduslaagri koosseisu kuulunud Ereda ja Lagedi laagrites. Hukatute täpne arv on teadmata. Ellu jäänud juudid viidi 1944. a sügisel Poola territooriumil asunud Stutthofi koonduslaagrisse.

Juutide saatus tuli ilmseks alles hiljem, kuna Gestaapo peitis hoolikalt oma teo jälgi. Selle avastas ja teatas liitlaste diplomaatidele välismaal Eesti põrandaalune liikumine.

Saksa okupatsiooni ajal arreteeritute kohta on vaid osalisi andmeid. Julgeolekupolitsei IV osakonna aastaaruande järgi arreteeriti juulist 1941 kuni 1942. aasta juunini kokku 18 893 isikut, neist 7485 hiljem vabastati, 5634 lasti maha ja 5627 saadeti koonduslaagrisse. Karistusajad varieerusid paarist nädalast kuni 5 aastani.

2002. aastal ilmunud uurimuse kohaselt hukkus või hukati ajavahemikus 1941. aasta juulist kuni 1944. aasta novembrini kokku 7800 Eesti Vabariigi kodanikku. Viimaste hulka on arvatud ka need kommunistid, nõukogude võimu tegelased ja hävituspataljonide liikmed, kes lasti maha „Suvesõja” ajal eestlaste endi poolt veel enne sakslaste jõudmist Eestisse. Pole tõenäoline, et Eestis hukkunuid võiks palju rohkem olla.

Suurem osa ohvritest hukati 1941. ja 1942. aastal, kusjuures enamust neist süüdistati nõukogude võimuorganite tegevusest osavõtmises või inimsusevastastes kuritegudes (roimades) või siis rahvusliku kuuluvuse (juudid, mustlased) pärast. Uurimustulemuste järgi oli enamus hukatuist eestlased (70%; venelasi oli 15%, juute 12% ). Kuid need andmed võivad sisaldada ka Eestiga mitteseotud isikuid.

Samal ajal ei sisalda avaldatud arv omakohtu korras hukatuid, kelle surm ei ole dokumenteeritud, aga ka osa 1941. ja 1944. aastal sõjakeerises hukkunud või kadunuks jäänud tsiviilelanikke. Saksamaa vangilaagritesse saadeti kokku umbes 4000 inimest, kelledest hukkus 1040. Aastatel 1942 kuni 1944, pärast esimese “puhastuse” lõppu, oli Gestaapo poolt arreteeritute arv Eesti kordi väiksem.

Paljud eestlased kaotasid süütult oma elu ka seetõttu, et sakslaste kätte sattusid NKVD poolt koostatud nimekirjad, mille bolševikud olid teadlikult maha jätnud, et vabaneda vihatud kodanlikest vaenlastes. Osa neist võltsingutest küll avastati, kuid tuhanded aeti saksa koonduslaagritesse, kus paljud hukkusid.

Palju inimesi vangistati sakslaste poolt nõukogude käsilaste või eestlaste omavahelisest vaenust ajendatud valesüüdistuste põhjal. Sageli olid pealekaebajaiks 1940. aastal nõukogude okupatsioonivõimu poolt kannatada saanud isikud ja maavaldajad, aga ka Saksamaale evakueerunud ja nüüd tagasi naasnud balti sakslased. Üks Saksamaalt tagasi tulnu, olles nüüd Gestaapo teenistuses, saanud teada, et venelased on liberaali Jaan Tõnissoni Siberisse küüditanud, hüüatanud:

“Seda parem! Selle töö on nad siis meie eest juba ära teinud!”

Eestlaste omavaheliste pealtkaebamiste kohta võttis 24. jaanuaril 1942 raadios sõna Sisedirektor O. Angelus, kes manitses rahvast kaebuste esitamisel kainelt järele mõtlema ja teatas, et kõik valekaebajad antakse kohtu alla.

Sakslaste terror toimus lainetena. Esimene laine, mis tuli samaaegselt saksa relvajõudude saabumisega Eestisse, oli suunatud kommunistide ja juutide vastu. Edasi toimusid need pikkade vaheaegade järel pursetena. Tavaliselt olid need seotud mõne Hitleri ägeda kõne või ebaõnnestumisega rindel. Teisalt aga pani iga Hitleri võidurõõmus kõne gestaapolaste südamed härduma ja siis tühistati kohtuotsuseid ja vabastati vange, vahel isegi suuremal hulgal.

Erinevus nõukogude NKVD ja Saksa Gestaapo tegevuses seisnes aga selles, et NKVD kätte sattunuil ei olnud enam mitte mingisugust lootust enda süütust tõestada ja nende küüsist vabaneda. Gestaapo aga võttis sageli tunnistajate ütlusi ja argumenteeritud süütuse tõendeid arvesse ja vabastas süüdistatava. Näitena võib siin tuua eesti rahvuslaste arreteerimise 1944 aastal.

Seoses kellegi poolt käiku lastud nimekirjade alusel arreteeris Gestaapo 1944. aasta juulis ligi 300 Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega seotud isikut, kellest suurem osa aga peagi vabastati. Kuu hiljem oli vangis veel vaid 63 isikut ning enne sakslaste lahkumist Eestist vabastati veel 54 arreteeritut ja ainult 7 neist viidi Saksamaale koonduslaagrisse.

Tähtis tegur, mis sageli osutus meile kasulikuks, olid Gestaapo ja Wehrmachti vahelised lahkhelid. Saksa sõjaväe (Wehrmachti) juhtkond pidas ennast auväärsemaks ning suhtus riigi poliitikasse ja selle juhtidesse sageli üleolevalt. Selle põhjuseks oli tekkinud vastasseis olukorras, kus neil tuli mängida teist viiulit sajandeid kestnud sõjaväe ülemvõimu järel. Seal kus olukord võimaldas – näiteks rindel või siis ka Eestis – ei varjanud saksa ohvitserid oma suhtumist riikliku politseivõimu ja Relva-SSi vastu ning tegid kõik, et heita kaikaid nende kodaraisse. Wehrmachti ja Relva-SSi vastastikused suhted ilmnesid eriti rindetegevuses, kus neis väeliikides langenuid maeti eraldi matmispaikadesse. Vahet tehti isegi surnute vahel…

Saksa sõjaväekomandant tundis end olevat kõrgemal Gestaapo juhist ja jättis viimase sageli tähele panemata. Isegi komandantuuri ametnikud ja allohvitserid jätsid harva kasutama juhust, kui oli võimalik avaldada oma vastumeelsust Gestaapole.

Vaatamata kõigile katsumustele ja kannatustele, mida Saksa okupatsioon eestlastele põhjustas, ei tapetud Eestis sakslasi, ega lastud õhku nende sõjaväeronge ega ladusid. Kõiges, mis puudutas võitlusse Punaarmeega, osutati neile igati kaasabi. Sakslaste rindetagalas võitles Omakaitse aktiivselt nõukogude langevarjurite vastu, tehes need kahjutuks enne, kui need jõudsid oma lahinguülesandeid siin täita.

Saksa sõjaväevõimu selline suhtumine polnud eesti poliitikuile uudiseks ja seepärast peeti tol hetkel vajalikuks kogu algatus enda käes hoida ja mitte minna sakslastelt küsima, mida kavatsevad nemad, vaid taastada kohtadel esimesel võimalusel seaduslik riigikord.

Samal ajal oldi veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse välismaa raadiosaadete põhjal teadlikud Leedus toimunust, kus kohe pärast Leedu hõivamist olid sakslased laiali saatnud Kaunases moodustatud Leedu valitsuse. Kuid sellegipärast loodeti, et Eestis ei pruugi see nii toimuda.

Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, olid väga paljud arvamusel, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtleva eestlase arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik?

Kui aga 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa N. Liidust jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Ja kui ka 1942. aastal Saksa relvajõudude ägedad rünnakud ei toonud neile edu, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud ja küsimus on vaid ajas.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.

Samal ajal aga püsisid lahkhelid saksa võimude ja eesti poliitiliste ringkondade vahel. Rahva suhtumine sakslastesse oli tunduvalt halvenenud. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et võõraid rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel - s.t. ennetada Punaarmee kallaletungi Saksamaale ja ära hoida punase teerulliga Saksamaa lömastamist. Kaudselt olid sõja alustamise üheks põhjusteks ka Hitleri kinnisideed – s.t. sakslaste eluruumi laiendamise ja Uue Euroopa rajamise eesmärke silmas pidades. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kasvõi väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

Eesti Omakaitseüksused ja eesti rahvusväeosad  tagasi

Eesti Vabastamise Komitee

1941. aasta mais moodustati Soome Vabariigis Saksa Abwehri toetusel Eesti Va-bastamise Komitee Hjalmar Mäega eesotsas. Komitee lõi eriülesannetega pataljo-ni „Erna“, mille koosseisu kuulus Soomes koolitatud 14 radisti ning 70 võitlejat. 10. juulil 1941 saabus osa pataljonist kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel meritsi Eestisse Põhjarannikule Salmistusse. 22. juulil tulid ülejäänud pataljoni mehed lennukitelt langevarjudega Tallinna lähistele. Baaslaager rajati Kautlasse.

Juuli lõpuks oli pataljonis 900 meest. 31. juulil avastati pataljon punaste hävitus-pataljoni poolt ning algas lahing, mille käigus eesti võitlejad hajutati. Kolonel Henn-Ants Kurg koos pataljoni põhituumikuga alustas kangelaslikku retke lii-tumiseks Saksa sõjajõududega. Pataljoni baasil loodi uus ühendus „Erna II“. Se-da ühendust kasutati Muhu- ja Saaremaa blokeerimisel ja punastest puhastami-sel. Oktoobris 1941 saadeti pataljon laiali ning tema isikkoosseis läks teenima kes politsei-, kes omakaitseüksustesse.

Eesti Omakaitse

Juba esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Septembri alguseks kuulus vastmoodustatud Omakaitsesse 25 000 vabatahtlikku, aasta lõpuks aga juba 42 800 meest.

Kohe pärast Saksa vägede saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ja üksikkompaniisid. Need teenisid peamiselt armeegrupi Nord tagalajulgestuses, võideldes Punaarmee taganemisel Saksa rinde tagalasse jäänud üksuste riismete ja punaste partisanidega. Eestlaste osa sõjategevuse käigus kasvas pidevalt.

Esimesed improviseeritud väeosad loodi Suvesõjas osalenud metsavendadest ja omakaitselastest, milledest üks suuremaid oli umbes 300 mehest koosnev major Hirvelaane pataljon, kapten Talpaku pataljon ca 300 mehega ning Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon, kus oli kokku umbes 400 meest.

Esimesed Omakaitse üksused tekkisid spontaanselt veel enne Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse. Venelastest lahti saamine tekitas patriotismi laine, mille tulemusel Omakaitse ridadesse astus pea iga enesest lugu pidav Eesti mees. Kohtadel hakkasid Omakaitset juhtima endised Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meestest puudust ei olnud. Peale kodudest kohal käivate meeste formeeriti ka Omakaitse kasarmeeritud kompaniid, kus mehed olid võitlusvalmina kohal ka öösiti. Omakaitse põhiliseks tegevuseks oli ühiskondlike objektide ja sildade valvamine ning metsades redutavate punaarmeelaste ja diversiooniaktide läbiviimiseks alla heidetud langevarjurite püüdmine.

6. juulil 1941 moodustas kapten V. Raid Tali valda kogunenud Lõuna-Pärnumaa metsa- vendadest Pärnumaa Omakaitse 1. pataljoni. Pataljoni isikkooseis oli 427 meest, mis jagunes kaheks kompaniiks ja need omakorda kaheks rühmaks, mõlemas 100 meest. Pataljoni juhtkond koosnes kolmest ohvitserist. Pataljoni ülemaks oli kapten Raid, ülema abi operatiivalal lipnik Eckbaum ja ülema abi administratiivalal lipnik Nirk. Samuti moodustati piirivalvureist ja Voltveti metsatehnikumi õpilastest 24-meheline lööksalk.

Mõned ajaloolased on väitnud ja kooli ajalooõpikutes kirjutatakse, et Omakaitse organisatsioon Eestis loodi 1941. aastal sakslaste käsul, mis pole tõsi. Esimesena võtsid “Omakaitse” nimetuse kasutusele Pärnumaa metsavennad. Kapten Raidi arvates oli selle põhjuseks mingi mõtteline analoogia 1918. aastal sakslaste okupatsiooni ajal loodud Eesti Oma Kaitsega. Metsavendade üksused teistes maakondades kandsid teisi nimetusi. Nii nimetasid Tartumaa metsavennad end partisanideks ja harjumaalased malevlasteks. Võrumaa metsavennad aga kandsid nimetust “Roheline Armee”. Üle-eestiliselt võeti Omakaitse nimetus kasutusele peale nende üksuste allutamist ühtsele juhtimisele.

Kohe pärast Tartu vabastamist toimus Tartu raekoja platsil metsavendadest omakaitseüksuste paraad, kus Saksa välikomandant Gosebruch teatas Omakaitse laialisaatmisest ja nende baasil abipolitsei üksuste moodustamisest. 29. juunil 1941 andis Eesti vabastatud maa-alade üldjuht major F. Kurg välja ka vastavasisulise käskkirja nr. 5. Kuid juba 2. augustil 1941 ilmus ajalehes Postimees Omakaitse üldjuhi major F. Kurg’i järgmise sisuga üleskutse:

“Eesmärgiga kaasa aidata kodumaa kiiremaks vabastamiseks kommunistlikest bandiitidest, kutsutakse hiljuti laialisaadetud partisaniorganisatsioonid uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kõigil partisanior- ganisatsioonides tegutsenud ohvitseridel viivitamatult kohale ilmuda. Minule vahetult allunud juhtidel luua minuga side korralduste saamiseks. Kõiki endisi partisane kutsun üles ilmuma oma endiste juhtide juurde registreerimiseks.”

Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada. Omakaitse üksuste juhtideks olid Eesti Vabariigi ohvitserid, kes kandsid Eesti Kaitseväe vormi. Reakoosseis kandis erariideid ja käesidet pealdisega „Omakaitse”. 1941. aasta septembri alguseks oli Omakaitse üksustes juba 25 000 vabatahtlikku. Sama aasta lõpuks aga juba 42 800 meest. Relvadeks olid põhiliselt trofee käsirelvad. Raskerelvi Omakaitse üksused ei omanud.

Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel 1941. a. sügistalvel sinna jäänud punaväe- lastest. Toimunud lahingutes hävitasid metsavennad ja Omakaitse üksused umbes 3000 punaväelast ning umbes tuhat NKVD töötajat, miilitsat ja hävituspataljonlast. (kinnitatud andmetel 2428). Kokku võtsid metsavennad ja Omakaitse üle 25 000 vangi . 1942. aastaks oli Eestis moodustatud järgmised Omakaitse malevad:

On loomulik, et Omakaitse üksused kandsid sõjategevuse käigus kaotusi. Kahjuks on aga andmed kaotuste kohta ebatäpsed. Mõnedel andmetel langes lahingutes ja metsade kammimisel umbes 600 meest.

Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada.

1943. aastaks olid olemas järgmised Omakaitse malevad:

Üksuse nimetus
Staabi asukoht
Üksuse ülem
1. Omakaitse peastaap
Tallinn, Pagari tän.
kol. A. Sinka
2. Tallinna malev
Tallinn
kolonel Paul
3. Harju malev
Tallinn
kapten Saidre
4. Järva malev
Paide
major Jaagund
5. Viru malev
Rakvere
kapten Vaska
6. Narva malev
Narva
major Lääne
7. Tartu malev
Tartu
kol. ltn. Jaanson
8. Petseri malev
Petseri
kol. ltn. Viilup
9. Võru malev
Võru
kapten Tiivel
10. Valga malev
Valga
major Sander
11. Sakala malev
Viljandi
major Pori
12. Pärnu malev
Pärnu
major Lilleleht
13. Lääne malev
Haapsalu
major Kõrgmaa
14. Saaremaa malev
Kuressaare
kapten Kangro
15. Omakaitse kool
Tallinn, Kehtna
major Karik

Idapataljonid tagasi

Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väejuhatusel puudusid julgestusüksused nende likvideerimiseks, andis 18. armee ülem kindralooberst Küchler 21. augustil 1941 välja käskkirja nr. 1236/41 - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenis- tuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati, vaatamata eestlaste vastuseisule ühepoolselt kuni sõja lõpuni. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, mida ta suuliselt väljendas ka armee tagala komandandile kindral Knuthile, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse taastamist.

Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli Eesti julgestusüksuste sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased.

Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile major August Vask'ele (VR II/2 ja II/3). Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantiteks ülendati. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Pataljoni adjudant oli lipnik Jürissaar

1. kompanii ülem kapten Piirsalu
2. kompanii ülem n.-leitnant Ubakivi
3. kompanii ülem leitnant Parts
5. kompanii ülem leitnant Liht

Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Julgestusüksus ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja oli allutatud tagalaülemale. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid samuti Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli nende sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased.

Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii asusid Tartus. Selle 6. ja 7. kompanii formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal. Kokku oli pataljonis 800 meest. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjudant leitnant H. Puusepp

käsundusohvitser leitnant Vahuri
5. kompanii ülem kapten J. Edur
6. kompanii ülem kapten H. Mölder
7. kompanii ülem kapten R. Mikumägi
8. kompanii ülem leitnant E. Paats

Pataljoni väljaõpe toimus alul formeerimispaigas, hiljem Põltsamaal ja Rakveres. Relvadeks olid vanad, roostes nõukogude trofeerelvad. Seejärel viidi pataljon Volosovo, kus see asus Narva - Gatðina raudtee- ja sildade kaitsele. Hiljem teostas julgestusteenistust Novgorodi piirkonnas, ning võttis osa Volhovi "koti" likvidee- rimisest.

Julgestusgrupp 183 formeeriti 1941. a. augustis Pärnus kol. leitnant H. Stokeby juhtimisel. Selle 9., 10. ja 11. kompanii formeeriti Pärnus, 12. kompanii Paides. Mõned päevad hiljem lahkus kol.ltn. Stokeby oma kohalt, mille põhjuseks oli saksa sideohvitseri ja selle staabi halvustav suhtumine eestlastesse. Tema asemele asus ülemleitnant Evald Ant. Hiljem asus Anti asemele major H. Elram. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjudant n. leitnant. T. Rae, n.leitnant. U. Põld

käsundusohvitser n. leitnant H. Kuldsepp, n. leitnant E. Reinas
9. kompanii ülem kaptenJ. Laas
10. kompanii ülemad leitnantid E. Ant, A. Tars ja J. Treial
11. kompanii ülem leitnant A. Paiso, leitnant V. Sihver
12. kompanii ülem kapten J. Lamp

Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ning saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi (Kingisepa) piirkonda, kus see rakendati Jamburg-Leningradi maantee ning Opolje-Kotly maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli Gatðina, Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest. 1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu.

Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) 1. formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni saap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Pataljoni ülemaks oli hiljem 14. kompanii ülem major Ellram. Pataljoni kompaniiülemateks olid:

13. kompanii ülem major Mäeste
14. kompanii ülem major Ellram
15. kompanii ülem ü. leitnant Rebane
16. kompanii ülem ü. leitnant Treial
17. kompanii ülem kapten Paas
18. kompanii ülem kapten Puusepp

Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisva üksusena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Patljon saadeti Kingisepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema.

Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel lendurkapten A. Asu. Kompanii- ülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega.

1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185. 1942. aasta jaanuaris saadeti pataljon Kingisepa, kus asus raudtee ja Luuga jõel olnud raudteesildade kaitsele. Sama aasta juulis asus pataljoni üks kompanii Leningradi rindele oodatava hiigelmörseri paigaldamiseks ette nähtud terri- tooriumi valvama. Hiigelmörser jäi aga tulemata, kuna see saadeti Stalingradi rindele. 1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti.

Politseipataljonid tagasi

Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augusti algul Lõuna-Eestis ja peale 28. augustit (peale Tallinna vabastamist) Põhja-Eestis. Mehi värvati vabatahtliku teenistuslepingu alusel üheks aastaks teenistusega väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingud automaatselt kuni sõja lõpuni. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks. Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitserides, kellele lisandus üks saksa sideohvitser ja mõned sakslastest majandusallohvitserid. Esialgu kandsid pataljonid mitmesuguseid erinevaid nimetusi nagu sadakond, Abteilung, Sicherungs Abteilung, Estnische Schutzmannschaft Batallion jne. Alates 1943. a. detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politsei Pataljon nr... (Estnische Politzei Batallion nr...). Samuti liigitati üksused veel ka tegevuse iseloomu ja ülesannete järgi, mis võisid olla - kas lahing- (F), vahi- (W), pioneer- (P), kaadri- (S) või abi- (E) üksused ja keda varustati erinevalt nii riietuse kui relvade poolest. Vastavalt üksuste numbrilisele järjekorrale olid formeeritud järgmised pataljonid:

Politseipataljon nr. 29 (F) formeeriti 5. novembril 1941 major J. Peikeri juhtimisel Tallinnas. Pataljoni ülesandeks pidi saama vahiteenistuse pidamine Tallinna linnas. 5. märtsil lähetati pataljon ilma varustuse ja relvadeta ootamatult Leningradi piiramisrõngasse, kus väljaõpetamata mehed otsekohe rindele saadeti. Jaanuaris 1943, olles kaotanud lahingutes ja Eesti Leegioni astujate näol suure osa oma koosseisust, toodi pataljon rindelt Tartusse puhkusele, kus see 29. politsei vahipataljoniks (W) ümber formeeriti. Pataljoni tugevuseks oli 530 meest ja selle ülemaks oli major Ant. Pataljon sai juurde neli täiskoosseisulist kasarmeeritud Omakaitse kompaniid, millised asusid Tallinnas, Haapsalus, Kuressaares ja Pärnus. Pataljoni staap koos ühe kompaniiga jäi Tallinna. Teised kompaniid jäid esialgu oma endistesse asukohta, kust nad 1943. aasta lõpul  Tallinna koondati.

Politseipataljon nr. 30 (W) moodustati 1942. aasta augustis Tallinnas. Selle tugevuseks oli esialgu 88 meest. Pataljoni juurde kuulus peale staabi ka veel puhkpilliorkester. 1943. märtsis liideti pataljoniga neli kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Tallinnas, Paides, Türil ja Tapal. Pataljoni tugevuseks oli 627 meest. Pataljoni ülemaks määrati major Ellandi (VR.II/3). Üksus rakendati Lüganusel, Purtse-Varje vahel rannakaitsele. 1943. a. detsembris lähetati pataljoni 1. kompanii Omuti-Permisküla kohal üle Narva jõe, kuhu 1944. a. veebruaris toodi ka teised pataljoni üksused. 1944. a. suvel pataljon likvideeriti Vigalas ja selle koosseis saadeti 40. Politseipataljoni täienduseks.

Politseipataljon nr. 31 (W) formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres. Pataljoni koosseisu kuulus ka orkester. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Rakvers, Kundas, Jõhvis ja Narvas. Pataljoni tugevuseks oli 519 meest ja selle ülemaks major Kask, hiljem  kapten Lanno. Pataljon rakendati Virumaal rannakaitseks. 1944. aasta suvel saadeti pataljon laiali ja selle isikukooseis saadeti 37., 38. ja 40. pataljoni täienduseks.

Politseipataljon nr. 32 (W) formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres tagavara pataljonina ja selle ülemaks oli major Plaado. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Tartus, Viljandis ja Põltsamaal. Pataljoni tugevuseks oli 456 meest. Pataljon jäi esialgu Rakveresse. 1944. aasta algul oli pataljon Tartus. Selle edasise tegevuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 33 (F) formeeriti 1941/42. a. talvel Tartus. Pataljoniülemaks oli kapten Pärlin, hiljem major Koort. Pataljoni tugevuseks oli 600 meest. Kohe formeerimise järel saadeti pataljon Leningradi rindele, kus oli kuni 1942. aasta detsembrini. 1942. aasta detsembris toodi üksus Pärnu puhkusele ja viidi peale puhkust Tartu. 1943. aasta algul pataljon likvideeriti. Osa koosseisust astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, ülejäänud jaotati 32., 35. ja 287. pataljoni täienduseks.

1943. märtsis formeeriti sama numbri all uus pataljon, mille ülemaks oli major R. Tammiste. Pataljon moodustati kasarmeeritud Omakaitse kompaniidest Valgas, Antslas, Võrus ja Petseris ja selle tugevuseks oli 381 meest. 1944. aasta jaanuaris saadeti pataljon Mehikoorma alla rindele. Pataljon likvideeriti 1944. a. suvel.

Politseipataljon nr. 34 (W) formeeriti 1942. a. Valgas ja Võrus. Pataljoni ülemaks oli major R. Martinson. Pataljon ei saanud iseseisvalt tegutseda, kuna selle koosseis anti kohe pärast formeerimist 36. pataljonile. Sama aasta mais pataljon likvideeriti. 1943. aasta märtsis formeeriti sama numbri all politsei rindepataljon ja saadeti Pihkva lähedale Luuga rajooni, kus oli ka veel 1944. aasta jaanuaris. Pataljon oli allutatud ehitusorganisatsioon Todt-ile ja selle tugevuseks oli 500 meest.

Politseipataljon nr. 35 (E) formeeriti 1942. aasta jaanuaris Pärnus. Selle tugevuseks oli 44 meest, kaasa arvatud orkester. 1943. aasta märtsis viidi pataljon Tallinna. Selle tugevuseks oli nüüd 100 meest ja ülemaks major Pärn. 1943. aasta mais nimetati pataljon ümber tagavarapataljoniks. Tallinnas olid pataljoniülemateks major Reitam, hiljem kapten E. Kivi ja kapten R. Mölder. Pataljoni ülesandeks oli vahi ja valveteenistus Tallinnas. Üksuse kooseisu kuulus ka politsei orkester. Taandus 1944. aastal koos sakslastega Saksamaale.

Politseipataljon nr. 36 (F) formeeriti 1941. aasta novembris Saaremaal, Haapsalus ja Tartus. Üksuse ülemaks oli major Renter ja pataljoni tugevuseks 600 meest. 2. augustil 1942 saadetakse pataljon Valgevenesse, kus võtab osa lahingutest partisanide vastu. Oktoobris viiakse pataljon Tšistjakovo töösusrajooni, kus võtab osa vangilaagrite rajamisest ja viib läbi valveteenistust. 19. novembril saadetakse pataljon Stalingradi rindele kuhu jõuab 23. novembril. Seoses major J. Renteri haigestumisega ja Eestisse saatmisega võtab pataljoni juhtimise üle ülemleitnant H. Riipalu. Tema adjudandiks saab n. leitnant P. Rinne. Algab rindeteenistus Stalino ja Stalingradi all, mis kestab kuni 6. jaanuarini 1943. 18. jaanuaril saabuvad üksuse riismed tagasi Eestisse, kus pataljon laiali saadetakse. Mehed saadetakse puhkusele. Ohvitserid aga teistesse väeosadesse. Kapten Riipalu lähetatakse Saksamaale Eesti Leegioni juurde. Peale puhkust saadetakse mehe Tallinnast Tartu, Näituse tänava koolimajja, kus major Koort on alustanud uue, 289. pataljoni formeerimist. Formeeritud pataljon viiakse Paidesse.

Politseipataljon nr. 37 (politseiüksus "Dorpat") formeeriti 1941. aasta augustis Tartus. Pataljoniülemateks olid major Bergmann, major F. Kurg, major K. Lindpere, major K. Saimre (langes), kapten Suude (suri) ja ülemleitnant F. Tamme. Patljoni tugevuseks oli 760 meest ja koosnes neljast kompaniist. Pataljon rakendati alul Pihkva-Ostrovi rajoonis. Selle 1. kompanii asus Ostrovis, 2. kompanii oli Pihkva lennuvälja käsutuses ja 3. kompanii Oudovas. Hiljem viidi pataljon Valgevenemaale. 1944. a. toodi pataljon tagasi Tartu rindele, kust septembris taandus Saksamaale. Oktoobris 1944 pataljon likvideeriti.

Politseipataljon nr. 38 (politseiüksus "Fellin") formeeriti 1941. aasta septembris Viljandis. Pataljoni tugevuseks oli 700 meest ja selle ülemateks olid kol. ltn. J. Raudmäe, major V. Mäeste, major Pärn ja major J. Ellandi. Pataljon rakendati tagala julgestuseks Luuga-Pihkva-Oudova rajoonis ning rindetegevusse Pljussa-Krasnaja Strugi joonel. 1944. a. juuli alul toodi pataljon Võrumaale rindepuhkusele. Seejärel liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist. Lätist tagasi jõudes saadeti Tartu rindele. Taandus Saksamaale, kus liideti Eesti Diviisiga.

Politseipataljon nr. 39 (politseiüksus "Põltsamaa") formeeriti 1941. aasta sügisel Põltsamaa. Pataljoni tugevuseks oli 700 meest ja ülemaks oli major Sobolev. Pataljoni kaks kompaniid rakendati Läti piirist ida poole rindetagala julgestuseks ning üks kompanii rühmadena lennuväljade käsutusse Dnos, Luugas ja Ostrovis. 1943. aasta aprillis toodi pataljon Eestisse ja likvideeriti. Selle kooseisust läks enamik mehi Eesti Leegioni täienduseks. Ülejäänud arvati 287. pataljoni koosseisu.

Politseipataljon nr. 40 formeeriti 1941. aasta augustis Saksa SD poolt Võrus, Valgas ja Petseris ja kandis algul nimetust Eesti politseiüksus “Pleskau”. Pataljoniülemateks olid major K. Hintpere, major Nortmaa, kapten R. Mölder ja major J. Ellandi. 40. politseipataljon oli üks esimesi eesti väeosi, mis koos Saksa üksustega 1941. aastal Venemaale läks. 2. oktoobril 1941 viidi pataljon Pihkvasse, kus teostas vahiteenistust ja tagalajulgestust. Alates 1942. a. sügisest oli tagalajulgestuseks Valge-Venes. 1943/44 talvel toodi tagasi Pihkva ümbrusse, kus teostas tagalajulgestust ning rindetegevust. 1944. aasta algul toodi pataljon Eestisse, kus see liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist. Pataljoni ülemaks oli nüüd major Nordmaa. Sama aasta sügisel pataljon likvideeriti ja liideti Eesti Diviisiga.

Politseipataljon nr. 41 (reserv) formeeriti 1941. aasta sügisel Tartus ja oli mõeldud täienduseks teistele pataljonidele. Pataljoni koosseisus oli 300 meest. Pataljoni ülemateks olid kol. ltn. Särev ja kol. ltn. Vermet. Alates 1943. a. läks see ülesanne Tallinnas asunud 35. pataljonile ja 41. pataljon likvideeriti.

Politseipataljon nr. 42 (ehitus) formeeriti 1941/42. aasta talvel Tallinnas ja Tartus. Pataljoniülemak määrati major Schiller. Pataljoni tugevuseks oli 560 meest. Pärast lühikest väljaõpet rakendati pataljon ehitusalal Eestis, seejärel Venemaal, kus tegi mitmesuguseid kindlustus- ja remonditöid. Võttis osa ka rindetegevusest. 1943. a. kevadel toodi pataljon tagasi Eestisse ja rakendati julgestuseks Mehikoorma ja Pihkva järve piirkonnas. 1944. a. kevadel saadeti rindele Veliki jõe joonel, kust sama aasta suvel toodi Võru-Petseri rindele ning hiljem Emajõe rindele. Pataljoni edasine saatus on teadmata.

Politseipataljon nr. 286 (F) formeeriti 1943. aasta maikuus Eesti väipolitseist Tallinnas, kusjuures politseiprefektuurid pidid andma kogu üksuse koosseisu, umbes 700 meest. Pataljoni ülemaks määrati major R. Martinsen, kes oli kogu väeosas ainuke mittepolitseinik. 8. augustil 1943 viidi pataljon Tallinnast Riia lähistele - Poldurisse, kus üksus sai hobuvoori, väliköögid ning laskemoona ja saadeti seejärel Ida-Poola ja Valge-Vene aladele partisanide vastu. 1944. aasta veebruaris saadeti pataljon Idritsa rindele, kust märtsis tuli Eestisse tagasi vaid veidi üle 200 mehe. Üksus likvideeriti meeste lähetamisega nende endistele töökohtadele.

Politseipataljon nr. 287 (W) formeeriti 1943. aasta kevadel Tartus laiali saadetud pataljonide 33, 36 ja 39 ning Velikie-Luki juures Eesti Laskurkorpusest üle tulnud meestest. Pataljonis oli neli kompaniid. Pataljoniülemaks oli major J. Koort. Teostas valveteenistust Kiviõlis, Viivikonnas, Kloogal ja Lagedil. Taandus 1944. a. septembris Saksamaale, kus see likvideeriti, andes 842 meest Eesti Diviisile.

Politseipataljon nr. 288 (F) formeeriti 1943. aastal likvideeritud pataljonide ja mobilisatsiooniga võetud meestest. Pataljoniülemaks oli kapten Kommusaar, hiljem kapten Lannu. Pataljon saadeti Venemaale nn. "Roosna partisanide vabariiki" likvideerima. Eestisse tagasi saabudes määrati 1. Eesti Politseirügemendi koosseisus Narva rindel rannakaitsesse, kus sattus piiramisrõngasse.

Politseipataljoni nr. 289 (F) kohta andmed puuduvad. Pataljoni ülemaks oli kapten E. Kivi ja see rakendati Narva rindel ja sattus arvatavasti Tartumaa-Virumaa piiril piiramisrõngasse.

Politseipataljon nr. 290 - pole teada, kas selle numbri all jõutigi pataljoni formeerida.

Politseipataljon nr. 291 - kuulus 1. Politseirügemendi koosseisu ning oli rakendatud Virumaal rannakaitseks. Pataljoni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 292 - kuulus samuti 1. Politseirügemendi koosseisu ning oli rakendatud Virumaal rannakaitseks ning Narva rindel varuks. Pataljoni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 293 - pole teada, kas seda pataljoni üldse jõuti formeerida.

Kas kollektiivne hullumine? tagasi

1942. aasta märtsiks oli Venemaal vahi-, julgestus- ja rindetegevuses 16 eesti pataljoni kokku umbes 10 000 mehega. Kodumaal oli mitmesugustes varuüksustes umbes 1500 meest. Üldse formeeriti eestlastest kokku 54 pataljoni, kellest korraga oli mitmesugustes teenistustes ja rindel kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid, kokku umbes 15 000 mehega.

Vabadussõjaga võrreldes oli 1941./42. aastal vabatahtlikult relva järele haaranud tunduvalt rohkem mehi, kui siis mobilisatsiooniga kokku saadi. Ei tohi aga unustada, nõukogude terror olid tapnud eesti kõige aktiivsema osa eesti ühiskonnast ja küüditanud Siberisse ning viinud kutsealustena ja arreteeritutena Venemaale ligi 50.000 eesti meest. Üle 600 metsavenna ja omakaitselase oli langenud Suvesõja ajal Eesti vabastuslahingutes, mistõttu relva haaranute arv oli nüüd 10.000 kuni 12.000 mehe võrra väiksem.

Sellist massilist liitumist Saksa relvajõududega kui Eestis, polnud mitte üheski sakslaste poolt okupeeritud riigis varem toimunud. Eestlaste selline käitumine oli üllatuseks ka sakslastele endile, kes olid väga hästi teadlikud varasemast eestlaste vaenulikust suhtumisest neisse. Mis oli siis ikkagi sellise nähtuse põhjuseks? Mis sundis eestlasi toetama relvajõude, kelle vastu sõdis kogu läänedemokraatia? Kas oli see kollektiivne hullumine?

Eestlaste selline käitumine põhjustas hämmeldust ka lääneriikides, eriti aga Ameerika avalikkuse hulgas, kellest nüüd oli saanud kommunistliku Venemaa liitlane. Mis ikkagi sundis eestlasi 1941. aasta suvel Saksa okupante juubelduste ja lilledega vastu võtma ning neid isegi abistama, küsisid ameeriklased. Tavalisele lääneriigi kodanikule oli eestlaste selline käitumine täiesti arusaamatu.

Pole kahtlust, et nii eestlaste kui ka teiste balti rahvaste psüühika paiskas segamini Punaarmee püssitääkide najal kehtestatud nõukogude reþiim ja sellega kaasnenud genotsiid. Kaotas ju Eesti ühe nõukogude võimu aastaga kaugelt rohkem elanikke kui kogu eelnenud saja aasta jooksul Eestimaal aset leidnud segaduste ja rahutuste ajal kokku. Sealjuures ei toimunud nõukogude okupatsiooni ajal Eestis mitte ühtegi avalikku vastuhakku või midagi taolist, mis nõukogude okupante võinuks pahandada.

On päris kindel, et sakslaste juubelduste ja lilledega vastuvõtmist ning nende sõjaväega liitumist ei põhjustanud hoopiski mitte äkki tärganud suur armastus sakslaste või nende rahvussotsialistliku riigikorra vastu. See oli sundvalik halva ja väga halva vahel. Nõukogude bolðevistlik reþiim oli oma tegeliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud, Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast olid aga meie, eestlaste, teadmised väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti suhtes tundmatud. Saksa armeega ühieti ja mindi Idarindele vaid selleks, et seista vastu kommunistliku reþiimi tagasitulekule.

Sakslased ei olnud eestlaste hulgas populaarsed ärkamisajal ega ka hiljem. Meenutagem E. Bornhöhe "Tasujat" või E. Vilde "Mahtra sõda". 1939. aasta suvel hoidusid Eesti kõrgemad väejuhid kramplikult eemale Tallinna ametliku külaskäigu teinud Saksa kindralstaabi ülemast Halderist. Eriti avaldus aga saksavastane meeleolu ristleja "Admiral Hipper" külaskäigu ajal Tallinna sadamasse, mil saksa madrused said pealinna tänavail mitmel pool eestlaste käest peksa, tekitades päris korraliku rahvusvahelise skandaali.

Need aastasadade jooksul väljakujunenud suhtumised ja hoiakud sakslastesse olid nüüd ainult ühe nõukogude võimu aastaga kardinaalselt muutunud. Selle põhjuseks olid omariikluse kaotus ning nõukogude reþiimi repressioonid ja massiküüditamine.

Rahvas ei leppinud saksa okupatsioobiga  tagasi

Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel nõukogude okupatsioonist 1941. aastal ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. Rahva meelest ja mõttest ei läinud kaotatud iseseisvus ja sõltumatus. Sakslaste korraldusel seati ametisse Eesti Omavalitsus - Direktoorium eesotsas dr. Hjalmar Mäega. Selle võimupiirid olid aga väga väikesed. Viimase liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid ilma volikogudeta.

Hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi äärmiselt üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi. Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid omanikele tagasi ei antud. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.

Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi - juba saksa okupatsiooni esimesel aastal hakkasid ringi liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka avalikult tunnistada, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge ja mitte kõik eestlased pole "väärt" kandma saksa kodaniku nime ning peavad seetõttu Eestist lahkuma.

Need kuuldused eestlasi eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub ka sakslaste poliitika Eesti suhtes.

Konflikte esines ka rindel võitlevate eesti pataljonide ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn. sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu "totter maarahvas", "eesti sead" jms. Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eesti sõdur oma tublidusega võitis kõrgemate saksa väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi ida-ala töötajate kategooriasse. Neile ei antud saksa ega eesti sõjaväetunnuseid ega ka saksa autasusid. Eestlasi autasustati kangelaslikkuse eest selleks 1941. aastal välja antud teenetemärgiga, ehk nn. "idamedaliga".

Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös nendega ei tule kõne allagi, ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Saksa okupatsiooni ajal ei tapetud Eestis sakslasi, ei lastud õhku nende sõjaväeronge ega ladusid. Omakaitse võitles aktiivselt nõukogude langevarjurite vastu, tehes need kahjutuks enne, kui need jõudsid oma lahinguülesandeid täita.

Eestlaste võitluse õiguslikud alused  tagasi

Uluots" border=0 hspace =6 >Eestlaste võitluses Nõukogude Liidu vastu ei saa mööda minna ka selle õiguslikest alustest. Nagu teada, jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal põranda all oma tegevust Eesti õiguslikud organid, kelle suhtumine ja üleskutsed olid eesti rahvale poliitiliseks ja moraalseks tegevusjuhendiks. Rahva hulgas oli hinnatud ja lugupeetud poliitikuks Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots, kellel oli rahva suur toetus. Kohe pärast Tartu vabanemist nõukogude okupatsioonist, koostas prof. Jüri Uluots koos tema ümber koondunud mitmete poliitiliste ringkondade esindajatega, nagu O. Tief (VR-II/1. ja II/3.), P. Klesment, J. Lattik jt. memorandumi Eesti riigi staatuse ja oma relvajõudude moodustamise kohta. 29. juulil anti see üle Saksa 18. armee juhatajale. Memorandumis oli muuhulgas öeldud:

"Eesti rahvas vabastatud piirkondades tahab edasi võidelda nii vaenlase poolt okupeeritud Eesti alade, kui kümnete tuhandete Venemaale deporteeritud eestlaste vabastamiseks, /.../ siis on eesti armee organiseerimine niisama tarvilik kui armeejuhatuse moodustamine.

Eesti riigi seaduspärase kodanliku valitsuse peaministrina ja Vene vangipõlves viibiva riigipea esindajana loen ma oma kohuseks juba nüüd astuda samme niisuguse valitsuse moodustamiseks, mis omaks Suur-Saksamaa kui eesti rahva täielikku usaldust."

Jüri Uluotsa ja tema mõttekaaslaste kavandatu järgi oleksid Eesti oma sõjaväe tuumiku moodustanud juba olemasolevad Omakaitseüksused ning Lõuna-Eesti ja Tartu vabastuslahingutest osa võtnud metsavendade üksused.

Ametlikku vastust sakslaste poolt sellele memorandumile ei tulnud. Küll aga sai saksa ametiisikute kaudu peagi teatavaks Hitleri seisukoht selles küsimuses:

Saksamaa ei sallivat okupeeritud aladel mitte mingisuguseid rahvuslikke valitsusi ega soovivat Saksa relvajõudude koosseisus näha teistest rahvustest sõjaväge. Viimased olevat Wehrmachtile takistuseks tema ulatuslike plaanide elluviimisel ja võivat põhjustada soovimatuid ning ohtlikke olukordi mõlemale poolele.

Veelgi ülbema vastuse andis Tallinna linna komandant 30. augustil 1941 ühele Eesti delegatsioonile, kes palus luba võidelda punaste vastu väljaspool Eestit. Komandandi vastus kõlas:

"Vere au kuulub ainult saksa rahvale. Eestlastel on aga lubatud töötada võidu kasuks tagalas ja on kohustatud seda tegema." Märkimist väärib ka fakt, et varsti pärast prof. J. Uluotsa memorandumi üleandmist Saksa 18. armee juhtkonnale asusid need Omakaitseüksustelt relvi ära korjama.

Ehkki sakslased suhtusid J. Uluotsa memurandumisse eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu. 13. septembril 1941 ilmus kõikides eesti ajalehtede üleskutse "Eesti mehed ja eesti naised", millele olid alla kirjutanud peaminister Jüri Uluots ja mitmed juhtivad ühiskonnategelased.

Võib päris kindlasti väita, et Eesti seadusliku võimu esindajad nägis antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust Nõukogude Liidu vastu koos sakslastega. See otsus oli tingitud ajaloolisest paratamatusest, kuna eestlastel ei olnud jäänud võimalust teha teisi valikuid, kui valida kahe totalitaarse suurriigi - stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Neis riikidest polnud eesti rahvale kumbki sümpaatne. Samal ajal aga oli demokraatlike lääneriikide suur sõber ja nende liitlane stalinlik Venemaa jõudnud end sõjale eelnenud okupatsiooniaasta jooksul eestlastele sellisel viisil tutvustada, et antud ajalooepohhil oli saanud temast eestalste surmavaenlane, kelle eest tuli end iga hinna eest kaitsta.

Saksa sõjaväevõimu suhtumine eestlaste taotlusse polnud eesti poliitikuile muidugi uudiseks. Sellegipoolest peeti tol hetkel vajalikuks kogu algatus enda käes hoida ja mitte minna sakslastelt küsima, mida nemad kavatsevad, vaid taastada kohtadel iga hinna eest seaduslik riigikord. Samal ajal oldi juba välismaa raadiosaadete põhjal teadlikud, et kohe pärast Leedu hõivamist olid sakslased laiali saatnud Kaunases moodustatud Leedu valitsuse. Ometi loodeti, et Eestis nii ei toimita.

Sündmustest Leedus  tagasi

Mis siis juhtus pärast sõja puhkemist Leedus?

Juba järgmisel päeval peale Saksamaa kallaletungi N. Liidule algas kogu Leedus nõukogude vastane ülestõus. Töölised, talupojad, inteligents ja koolinoored haarasid relvad. Vilnius, Kaunas ja kaks kolmandikku kogu Leedu territooriumist vabastati paari päevaga nõukogude võimu alt. Taastati Leedu iseseisvus ja kehtima pandi õiguslik kord. Ametisse astus Leedu Ajutine Valitsus, milles olid esindatud kõik parteid. Selle esimese korraldusega tühistati kõik nõukogude võimu poolt toimunud natsionaliseerimised. Pärast aasta pikkust õudusunenägu inimesed hingasid jälle vabalt.

Kuus nädalat peale Leedu Ajutise Valitsuse ametisse astumist saabus Kaunasesse Saksa Gauleiter Heinrich Lohse ning 9. augustil 1941 vabastati Leedu Valitsus ametist ja saadeti laiali. Osa valitsusliikmeid arreteeriti. Valitsushoonelt kisti maha Leedu rahvuslipp ja keelati ära rahvushümn. See oli sakslaste "tänu" leedu rahvale, kes ise oli vabastanud oma maa ja osutanud seega suurt kaasabi läbi Leedu tunginud Saksa armeele.

Pole imestada, et neis tingimustes muutus leedu rahva sõprus sakslaste vastu vihkamiseks. See väljendus hiljem mitmel viisil. Tugevnes rahvuslik vastupanuliikumine ja algas partisanisõda sakslaste vastu. Leedus ei moodustatud vabatahtlikest koosnevaid väeosi, ega loodud Leedu Leegioni, nagu see toimus Lätis ja Eestis.

Samal ajal hoolitses Saksa tsentsuur selle eest, et laiemad rahvahulgad Eestis ja Lätis ei saaks teada, mis juhtus Leedus juunis-augustis 1941.

Eestlased nõuavad oma sõjavägi  tagasi

<'Soodla" border=0 hspace =6 >Eestis aga jätkusid katsed Eesti oma suuremate väekoondiste moodustamiseks. Eesti poliitikute motivatsioon seisnes soovis ja lootuses taastada Eesti omariikluse ühe sammuna Saksa relvajõudude koosseisus Eesti sõjavägi. Iga hinna eest taotles eestlastest eliitüksuse moodustamist kolonel Soodla (VR-II/2. ja II/3.), kes tihti tuletas meelde kindral J. Laidoneri ütlust: "Oleks meil Vabadussõja algul olnud käepärast kasvõi üks korralik rügement, oleks kõik hoopis kergemini läinud."

Eesti ohvitserid, kes teenisid eesti üksustes, tegid suuri pingutusi, et valgustada Saksa kõrgemat väejuhatust Eesti tegelikust olukorrast ja rahva soovidest. Eriti julgelt ja avameelselt tegutsesid kolonel L. Jakobsen ja kapten Kurgvel. Kolonel Jakobsen, kellel meie sõjaväe esindajana Berliinis oli tutvusi Saksa ülemjuhataja staabis, saatis 14. juulil 1942 admiral Canarisel eesti üksuste küsimuses järgmise sisuga kirja.

14. juuli 1942, Salajane

Tema Exc. Härra Canaris.

Loen oma kohuseks esitada Teile vaatlusi eesti vabatahtlike küsimuses. Tänapäev võitlevad 20.000 eestlast sakslaste kõrval ida pool Peipsi järve, osalt lahingrindel ja osalt seljatagustes üksustes paraðütistide ja N. Vene partisanide vastu.

Eestlased on formeeritud üksustesse ja pataljonidesse ning on allutatud SD-le ja SS-le. Enamus vabatahtlikke on noored. Eesti pataljonid elasid üle raske talve. Eesti pataljonid on viletsalt riietatud. Hoolekanne nende eest on vilets. Tasu maksmine eesti vabatahtlikele n.n. Schutzmann- schaftspataljonides on täiesti korratu. Eesti ohvitsere ei arvestata neis pataljonides nende endiste aukraadide järgi. Mõnedes pataljonides on eesti ohvitseridele antud "Sonderführeri" tunnusmärgid ja nimetus. Toiduratsioonid neis pataljonides on väiksemad kui saksa sõjaväes. Pataljonide relvastus on äärmiselt puudulik. Kõige halvem on olukord aga selles, et puudub keskne, ühtne eesti üksuste juhtimine. Eesti üksuste tegelikeks käsutajateks on saksa leitnandid ja veltveeblid.

Eelpool mainitud asjaolud on tekitanud eesti üksustes halba meeleolu ja moraali langust. Esinevad distsipliini rikkumised, mis endises Eesti sõjaväes olid tundmata. Vabatahtlikud eesti pataljonides kaebavad, et lubadused, mis neile anti värbamisel, on murtud. Eesti vabatahtlikele on lubatud, et nende üksused jäävad Eesti piiride kaitseks, kuid eesti üksusi saadetakse mujale.

Mina pean toonitama, et eesti ohvitserid ja noored ei taha teenida "politseipataljonides", vaid nende soov on asuda võitlusse Eesti sõjaväe üksustena.

SD Eestis kavatseb nüüd koondada mõned "Schutzmannschafts- pataljonid" rügemendi suuruseks üksuseks. See ei paranda olukorda ja ei rahulda eestlasi. Ainus tee olukorra parandamiseks oleks: Eesti rahvusliku diviisi formeerimine. See peaks olema puhtakujuline eesti sõjaväeüksus.

Austusega L. Jakobsen,

kolonel endises Eesti sõjaväes.

< hspace =6 >Eesti suuremate väeüksuste moodustamise vajadusest räägib oma mälestustes ka tollane Eesti Omavalitsuse juht Dr. Hjalmar Mäe. Mäe kirjutab, et Saksa põhjarinde ülemjuhatajatest oli kõige eestisõbralikum kindralfeldmarssal Model, kellega ta leppis kokku eesti piirikaitse rügementidest kolme brigaadi moodustamise küsimuses. Kuid see võimalus jäi kahjuks kasutamata, kuna peale kolonel Jaan Maide (VR-II/3.) ei olnud mitte ükski meie kolonelidest nõus brigaadide jutimist endale võtma. "On kahju, et meil oma kindraleid polnud" - kirjutab Mäe.

Sõja käigus loodi küll mitmed eesti üksused, nende hulgas isegi eesti lenduritest koosnev lennuväeüks, mis oma lennukite arvu poolest oli suurem Eesti Vabariigi lennuväest. Kavatsus oli luua ka eesti tankiüksus. Kuid kõik need üksused said tegutseda vaid saksa väejuhatuse alluvuses.

Samal ajal oli suuri probleeme eesti üksustele varustuse ja relvade saamisega. Seni loodud eesti üksusi varustati vaid vene trofeerelvadega. Paremate relvade ja korraliku väljaõppe saamine oli võimalik vaid Relva-SS kaudu. Sellest tingituna esitati Saksa kõrgemale juhtkonnale taotlus Eesti Leegioni moodustamiseks.

Eestlaste hoiak   tagasi

1942. aastal, kui rinne oli Eestist kaugemale liikunud, vähenes ka otsene punase režiimi oht. Eestlased võisid hakata mõtlema oma vabariigi saatusele ja oma elu korraldamisele. Kuna sakslased olid meie ettepaneku - võidelda punaarmee vastu võrdõiguslike liitlastena - tagasi lükanud, siis ei leidnud eesti rahvas enam põhjust end ohverdada natsi Saksamaa eesmärkide eest ja hakkas käimasolevasse sõtta suhtuma kui kahe suurriigi omavahelisse konflikti.

Kuid sakslaste eesti iseseisvuse vastasest poliitikast hoolimata oli eestlaste poolehoid sakslaste poolel, kuna vaid nende relvajõuded toel oli võimalik ära hoida Eesti taassattumine punase režiimi alla. Selle põhjuseks oli ühe nõukogude võimuaastaga omandatud ajalooline kogemus, mille kõrval unustati seni sakslaste suhtes valitsenud antipaatia ja vihkamine. Teiseks selle põhjuseks oli kas teadlik või intuitiivne arusaam, et tegemist on poliitilise dilemmaga, kus tegemist on sundvalikuga halva ja väga halva vahel.

Ühe nõukogude võimu aastaga oli Venemaa bolševistlik režiim oma tegeliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud. Hävitanud Eesti omariikluse ja rakendanud siin võõramaise totalitaarse diktatuuri, ei haavanud nõukogude okupatsioonirežiim mitte ainult rängalt eestlaste õiglustunnet, vaid toimunud repressioonid viisid eestlaste teadvusse arusaama, et suures ohus pole mitte ainult üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva ellujäämine. Suurel osal eestlastest oli aga bolševismi kogemus olemas juba Eesti Vabadussõja ajast.

Samal ajal olid eestlaste teadmised Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast veel väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti ja eesti rahva suhtes tundmatud. Eestlste seisukoht oli, et kui kommunism on hävitatud, siis on aega vaadata, mis saab edasi. Neist seisukohtadest kinni pidades ei teinud eestlased midagi sellist, mis oleks kahjustanud Saksa relvajõudude tegevust. Eesti rahvas teadis, et sakslaste nõrgenemine toob kasu ainult punasele võimule, mis oli Hitleri režiimist võrreldamatult koletum.

Saksa okupatsiooni ajal ei tapetud Eestis sakslasi, ei lastud õhku nende laskemoonaronge ega ladusid. Eesti Omakaitse võitles aktiivselt nõukogude langevarjuritega ja tegi need kahjutuks enne, kui need jõudsid siin oma hävitusülesandeid täita. Sakslane Erich Kern kirjutab oma raamatus "Signale im Stumf":

"Vene langevarjuüksused olid varustatud rikkalikult lõhkeainega, käsirelvadega, saatejaamadega jne, et tekitada tagalas segadust. Eesti elanikond koostöös Omakaitsega tabas neist enamiku. [...] Õnneks oli eesti rahvas täiesti immuune kommunismi vastu."

Põllumehed andsid Saksa okupatsioonivõimdeule oma saadustest neile määratud normid. Töölised täitsid nurisemata oma tööülesandeid. Sakslastel polnud põhjust eestlaste üle kaevata. Kui 1941. aastal Eestisse tulles ei lubanud sakslased moodustada eestlastest koosnevaid üksusi, väites, et "vere au kuulub ainult sakslastele", siis 1942. - 1943. aastal eestlased seda "au" juba enam ei soovinud. Sakslaste üleoleva suhtumise tõttu eesti sõduritesse ja eesti rahvasse, polnud 1942. aastal enam vabatahtlikult sõjaväkke astujaid. Nüüd hakati eestlasi meelita mitmesuguste loosungitega. Eesti sõdureid kutsuti vabatahtlikult punaste vastu võitlema küll "Uue Euroopa" nimel, küll " Õhtumaa kultuuri päästmiseks". Kuid küsimusele - millal taastatakse Eesti vabariik - vastust ei antud.

Eestlased talusid kõik saksa okupatsiooni sõgedused ja meelevalla rahulikult ning suure enesevalitsemisega. Nii kirjutab Dr. P. Kleist oma raamatus "Mahamängitud võit":

"Olgu siin nimetatud, et saksa okupatsiooni seletamatud rumalused ei suutnud balti rahvaid tõugata vastupanu poliitikale".
Siinjuures pole sakslaste all mõeldud mitte kogu saksa rahvast, vaid neid natside võimu esindaiad, kes olid siin kuulekad Hitleri poliitika kandjad ja rakendajad. Neid, Eestis "kuldfaasaniteks" kutsutud ülbeid võimumehi, iseloomustab P. Kleist järgmiselt:
"Saksa põllumehed, kellel kodus jätkus mõistust vaevalt oma 10-20-hektariliste majapidamiste juhtimiseks, istusid siin kindrali auastmes valitsemisšeffidena suurte ülesanne juures, milleks neil ei jätkunud vajalikke teadmisi ega oskusi."

Eesti sõdurid, kes võitlesid idarindel, pälvisid aga kogu rahva erilise hoolitsuse ja poolehoiu. Nende vaeva püüti igati kergendada. Rahvas kogus ja saatis rindele pidevalt nimeta kingituspakke ja sooja riidevarustust. Kui nende toojatelt küsiti, miks ilma nimeta, kas neil siis tuttavaid rindel ei ole, oli vastuseks: "Mis vahet seal on. Kõik nad võitlevad ja kannatavad ju meie ja Eesti eest!".

Eesti Leegioni moodustamine   tagasi

Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodusta-da oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reischkomissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võide-tud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aidata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

Saksa SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger Eesti Leegioni formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942 tegi kindralkomissar Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud loa Eesti Leegioni formeerimiseks. Kuid see pidi koosnema ainult 17 kuni 30 aastastest vabatahtlikest, kusjuures teatati, et eesti ohvitsere sinna ei vajata. Kuigi hiljem lubati ka ohvitsridel Leegioni astuda, kuid oma auastet võisid eesti ohvitserid omada alles pärast pikemat väljaõpet. Leegioni tuumiku pidid moodustama Ida- ja politsei- pataljonides teeninud eestlased, kellele võimaldati takistusteta üleminek senisest väeosast Eesti Leegioni.

Moodustatav Eesti Leegion polnud rahva seas populaarne. Kuna see oli allutatud Relva-SS-ile, nähti selles allumist võõrale ideoloogiale ja Saksa "uue Euroopa" loomisele kaasa aitamist. Pealegi oli teada, et SS-üksused saadetakse eeskätt sinna, kus olukord oli kõige kriitilisem. Eestlased aga soovisid võidelda oma kodumaa eest. Rahvas pidas SS-i poliitiliseks väeosaks.

Samal ajal valitses Saksa relvajõududes põhimõte, et Wehrmachtis võisid ainsaks relvakandjaks olla vaid saksa kodakonsust omavad kodanikud. Seepärast arvati eestlased ja kõik teised mittesakslased Relva-SS koosseisu. Tegelikult ei saanud Eesti leegionis ega ka hiljem 20. Eesti SS-diviisis teeninud eesti sõduritest kunagi poliitilisi sõdureid. Kandes küll võõrast vormi, jäid nad lõpuni oma kodumaad palavalt armastavateks eesti sõduriteks.

Leegioni astumiseks tehti suurt kihutustööd, kuid vabatahtlikke sinna minejaid oli vähe. 1942. a. oktoobris said eesti politseiprefek- tuurid käsu, suunata ca 250 politseinikku Leegioni. Samasu- guse käsu said ka teised ametiasutused. 1943. a. märtsis mobiliseeriti Ida-alade Riigikomis- sari korraldusel 1919.-1924. a. sündinud mehed, kellel anti võimalus valida, kas astuda Leegioni, või minna Saksamaale tööteenistusse. Ka hakati Leegini värbama mehi Idapataljonidest. Paljud mobilisatsiooni kutse saanud põgenesid Soome.

Siinjuures on asjakohane teada lähemalt Saksa Relva-SS sünniloost. Teatavasti võeti Saksamaal Saksa sõjaväkke (Wehrmachti) ainult saksa kodanikke, kuna Hit-ler ei pooldanud mitte-sakslastest sõdureid saksa sõjaväes.. 1933. aastal moodustatud SS oli algselt 120-meheline relvastatud kaitseüksus, millest hiljem kujunesid välja SS-i sõjaväelised eliitüksused, tegutsedes enne sõda riiklike sisepolitsei üksustena. 1939. aastal viidi need üksused SS organisatsiooni alluvusest sõjaväe alluvusse, säilitades samal ajal SS-i nimetuse ja tunnused. 1940. aastal moodustati norra ja taani vabatahtlikest esimene Relva-SS 2) üksus SS Nordland ja seejärel hollandlastest ja belglastest koosnev SS Westland. Relva-SS sai ise-seisva staabi ja eraldus natsi SS organisatsioonist, kuid säilitas oma nimetuse SS ning sõjaväelised tunnused.

Alates 1942. aastat oli Relva-SS eliitüksus, mis allus Saksa sõjaväe ülemjuha-tusele (OKW-le). Relva-SSi oli lubatud võtta ka teistest rahvustest sõdureid, muutudes harilikeks sõjaväelisteks üksusteks. 1943. aastal oli Relva-SS kooseisus 200 000 meest, mis hiljem kasvas kuni 400 000 meheni.

Natsi SS, kui organisatsioon, oli Saksa sisepoliitiline politsei, kuhu kuulusid kohalik politsei, turvapolitsei (Gestapo) kui ka vastuluure (Sicherheits Dienst). 1935. aastal moodustati SS-ile (mitte Relva-SSile) alluv kontsentratsioonilaagrite valveüksus. Kuigi mõlemad organisatsioonid omavad SS nimetust, olid need peale 1943. aastat täiesti erinevad organisatsioonid.

Nii nõukogude ajal kui hiljem Eestis ilmunud teatmeteostes on samastatakse Relva-SSi Schuts-Staffeliga (SS-iga) ja teavitatakse, et need kuulutati Nürnbergi protsessil kuritegelikeks organisatsioonideks.

Nii see siiski ei olnud. Lääneliitlased ei tunnustanud Relva-SSi kuulunuid Eesti üksusi vaenulikeks. Endised Eesti Leegioni (20. Eesti relvagrenaderide diviisi) sõdurid teenisid peale sõja lõppu USA vahipataljonides ja valvasid Nürnbergi protsessi ajal natsikurjategijaid. Küll oli aga nende organisatsioonide nimetuse lähedane põimumine teadlikult samastatud NSV Liidus ja nüüd ka Venemaal. Paraku on seda mõistet juurutatud nüüd ka taasiseseisvunud Eestis.

Eesti Leegion koosnes algul kahest rügemendist, kus mõlemis oli kaks pataljoni. Leegioni ülemaks oli austerlane, kindral F. Augsberger. Rügemendi ülemateks olid kolonel A. Kurg (endine ERNA II pataljoniülem) ja kolonel J. Tuuling. Kolonel Kurg'i surma järel asus tema asemele kolonel P. Vent. Leegioni juurde loodud suurtükiväe rügemendi ülemaks oli kolonel Sobolev.

Suurte pingutuste tulemusena suudeti 1943. aasta kevadeks värvata vaid 1280 meest. Nende väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris, kellest formeeriti iseseisev pataljon "Narva" ja saadeti SS-Viking diviisi koosseisus Lõuna-Venemaale, kus ta lõi endale lahingutes surematu kuulsuse, näidates sakslastele, et eesti sõdur oskab surmapõlgliku sangarlikkusega võidelda.

Kui rääkida Eesti Leegioni koosseisu kuulunud 1. pataljonist (endine Ostland pataljon), siis vist mitte kunagi varem pole ükski eesti väeosa koosnenud nii valitud meestest, kui seda oli nimetatud pataljon (hiljem pataljon Narva). Kuna algul oli Leegioni vastuvõtu üheks tingimuseks, et sinna astuja peab olema vähemalt 176 cm pikk, siis koosnes väeosa eranditult pikkadest ja heade füüsiliste omadustega meestest, kes olid täiesti terved. Isegi vigaste hammastega mehed praagiti esialgul välja. Hiljem need nõuded küll kaotati ja ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% vabatahtlikult Leegioni astujaist olid 1941. aasta suvesõja päevil olnud metsavennad ja osalenud idapataljonide koosseisus 1941./42. aasta talvelahingutes. Enamusel meestest oli kas osaline või täielik gümnaasiumiharidus, mistõttu üksuse intelligentsitase oli kõrge. Saksa keele oskajate protsent oli tublisti kõrgem, kui hilisemates Leegioni pataljonides. Paljudel meestest olid kas vanemad või lähedased omaksed Nõukogude okupatsiooni ajal mõrvatud või küüditatud ja võitlejate hoiak seetõttu kommunismivaenulik. Sakslastega läbisaamine oli suhteliselt hea, kuid mitte alandlik ja lipitsev. Eesti Leegioni sõdurid jätsid oma käitumisega kõikjal mulje, et tegemist on suveräänse riigi eneseteadliku kodanikega, kes ei tunnita võõrast ideoloogiat.

26. oktoobril 1943. a. mobiliseeriti 1925. a. sündinud mehed, kokku umbes 7800 meest. Neist suunati Eesti Leegionu 3375 meest.

Katsed iseseisvuse taastamiseks  tagasi

Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, näis väga paljudele, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtlevat eestlast arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik? Kui aga 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa N. Liidust jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Kui ka 1942. aastal Saksa relvajõudude ägedad rünnakud neile edu ei toonud, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud, küsimus on vaid ajas.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.

Kuid nagu kirjutab tollane Eesti Omavalitsuse juht dr. J. Mäe oma mälestusteraamatus "Kuidas kõik teostus", tekkis sõja käigus reaalne võimalus Eesti iseseisvuse taastamisek. Dr. Mäe kirjutab, et tal oli usalduslik sõprusvahekord dr. Kleistiga, kes töötas Saksa välisministeeriumis ja pidas 1942. aastal Stokholmis salajasi rahuläbirääkimisi venelastega. Nagu dr. Mäe väidab, pakkusid venelased Hitlerile rahulepingut 1938. aasta riigipiiride alusel, mis tähendanuks Eesti vabanemist ja taastamist iseseisva riigina.

Edasi kirjutab Mäe, et on mõistmatu, miks Hitler venelaste ettepanekule ei reageerinud, kuigi neil sellist ettepanekut tehes oli tõsi taga. Teistkordselt tegi Stalin ettepaneku rahu sõlmimiseks 1914. aasta piiride alusel, mis raskendanuks Eesti iseseisvuse taastamist, kuid ka sellele Stalini ettepanekule ei olevat Hitler reageerinud.

Samal ajal aga püsisid lahkhelid saksa võimude ja eesti poliitiliste ringkondade vahel. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel - n.n. "Uue Euroopa" rajamiseks. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kasvõi väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

On täiesti loomulik, et neis tingimustes tekkisid mitmel pool Eestis, eriti haritlaste ja endiste poliitikute hulgas, grupid, kus arutleti ja analüüsiti sündmuste käiku ja püüti saada teavet Saksa okupatsioonivõimude tegevuse kohta. Võimaluse korral selgitati rahvale tegelikku olukorda. Et mitte sattuda Saksa SD valvsa pilgu alla, oldi sunnitud tegutsema salaja.

1943. aasta sügisel avanes ühel sellisel grupil, mille eesotsas oli Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots, tõstatada Saksa võimude ees veel kord küsimus Eesti iseseisvuse taastamisest. Nimelt tehti Saksa välisministri Ribbentropi ülesandel J. Uluotsale ettepanek moodustada Eesti parteide esindajatest komitee, kes toetaks kavatsetava mobilisatsiooni läbiviimist Eestis ja kiidaks heaks sakslaste sõjapoliitika. Vastutasuks lubati anda komiteele õigus esineda Saksa võimude nõuandjana kohalikes küsimustes.

Selle ettepaneku arutamiseks toimus 21.-23. oktoobril Jüri Uluotsa ettepanekul nõupidamine, millest võtsid osa eesti nelja poliitilise erakonna ning kirikute ja majandusringkondade esindajad. See esinduskogu tuli Saksa välisministri ettepaneku suhtes eitavale seisukohale, mida põhjendati memorandumis, milles nõuti Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel Eesti iseseisvuse taastamist.

Selle dokumendi viskas kindralkomissar Litzmann J. Uluotsa ja E. Kanti juuresolekul prügikorvi. Sellega tõestati veel kord, et sakslaste abiga ei tule Eesti Vabariigi taastamine kõne alla. Nüüd jäi loodetud eesmärgini jõudmiseks vaid üks võimalus – illegaalsel teel.

Marssal G.Mannerheim kirjutab oma mälestustes sakslaste suhtumise kohta Balti riikidesse järgmist:

"Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid, olid valmis osa võtma võitlustest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse..."

Nagu öeldud, tegutsesid illegaalsed vastupanuliikumise grupid mitmel pool Eestis. Üks selliseid gruppe, kes oli aidanud eesti vabatahtlikke Soome toimetada, oli tegutsenud siin juba Nõukogude okupatsiooni ajal. Väga populaarne oli nende gruppide hulgas Jüri Uluotsa ümber koondunud ringkond, kuhu kuulusid P. Klement, J. Lattik, O. Tief jt.

Nooremaid poliitikuid J.Uluotsa küllaltki legaalne tegevus aga ei rahuldanud. Ühe sellise noortegrupi eesotsas olid prof. K. Liidak, J. Kull, O. Mänd jt., kes otsisid kolmandat teed, orienteerudes lääneriikidele ja püüdes Rootsi kaudu luua kontakti Inglismaaga. Sama taotlesid ka Soomes 200. jalaväerügemendis ja ERNA salgas olnud noored sõjamehed.

Paraku olid need katsed tollase Briti sõjakabineti juhi W. Churchilli seisukohtade tõttu juba ette luhtumisele määratud. Lubades Hitleri-vastase võitluse huvides sõlmida liidu kasvõi vanakuradi endaga, pidas Churchill oma sõna ja jättis Balti rahvad abita.

Kõik see, mis toimus hiljem, oli neil aastatel veel olemata ja põrandaalustes vastupanugruppides loodeti sündmuste positiivsele arengule. Samal ajal valitses neis põrandaalustes gruppides seisukoht, et eesti mehed ei tohiks lasta end mobiliseerida enne, kui aeg selleks on meile soodne või vajalik kodumaa kaitsmiseks.

See aeg saabus 1944. aasta jaanuaris, kui Punaarmee sakslaste rinne Leningradi all purustas ja nõukogude väed Eesti piirialadele jõudsid. Nüüd oli selge - eesti meestel on aeg relva järele haarata ning teha kõik, et kaitsta Eesti piire Punaarmee sissetungi vastu. Olukord saksa rinnetel näitas, et sõja lõpp ei ole enam kaugel. Eesti põrandaalustes ringkondades oldi aga arvamusel, et pärast sõda toimuval rahukonverentsil tuleb kindlasti arutusele ka Balti riikide küsimus ja Eesti, Läti ning Leedu iseseisvus taastatakse. Lääneriigid ei olnud nende okupeerimist N. Liidu poolt tunnustanud. Pealegi olid Ameerika president ja Inglise peaminister andnud ristlejal "Augusta" toimunud kohtumisel oma allkirja Atlanti deklaratsioonile (hartale), milles tõotati pühalikult, et kõikide rahvaste iseseisvus, kes selle Teise Maailmasõja käigus kaotasid, taastatakse.

Ei teatud ju veel, et tegelikult oli Eesti ja teiste Balti riikide saatus kolme "vägeva" poolt 1943. aastal Teherani nõupidamisel, kus Stalinil lubati punase pliiatsiga tõmmata Euroopa riikide uued piirid ametlikele Ameerika maakaartidele, juba otsustatud. Kui seda oleks 1944. aastal teatud, oleksid sündmused Eestis arenenud hoopis teisiti. Nüüd aga oldi veendunud, et eesti meestel on aeg asuda oma maa piiride kaitsmisele, et Saksamaa kapitulatsiooni korral hoida ära Eesti taasokupeerimine. Ja Eestist sai relvakandev maa.

Vaino Kallas