VASTUPANULIIKUMINE 1944. AASTAL
Vaino Kallas


  • Kas prof. Uluots oli järjepidevuse kandja"

  •  

       Vastupanuliikumise kaks põhisuunda

     

     

    Nõukogude okupatsioonirežiimil oli õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Kümnest varasemast riigipeast arreteeriti ja lasti maha või hukkus hiljem vangilaagris üheksa. Ellu jäi vaid Rootsi  põgenenud A. Rei. Viimase valitsuse üheteistkümnest liikmest hukkus kümme, ellu jäi vaid peaminister J. Uluots, Viimase riigikogu 120st liikmest represseeriti üle 70 liikme ja viieteist riigikohtu liikmest seitse. Nõukogude repressioonidest pääsesid peamiselt poliitikute noorema põlvkonna ja osalt ka demokraatliku vastasrinna esindajad, kes Pätsi valitsemise ajal olid olnud kõrvale tõrjutud..

     

    Järele jäänud illegaalse rahvusliku liikumisega liitunud poliitikute hulgas valitses kaks põhisuunda, kus ühel pool oli rahvustervikluse ideel ja ainuparteil põhinev ning erakondade süsteemi eitav mõtteviis, mida esindasid viimase riigikogu enamuserakonna - Isamaaliidu alles jäänud poliitikud. Selle suuna toetajad uskusid Suur-Saksamaa võimsusesse ja lootsid, et kui eesti mehed truult koos sakslasega võitlevad, siis ehk annab Saksamaa Eestile mingisugusegi iseseisvuse. Nähes Saksamaa kaotuse möödapääsmatust, oldi arvamusel, et uue N. Liidu invasiooni korral hävib eesti rahvas niikuinii, mistõttu ei jää muud võimalust, kui toetada Saksa relvajõude kuni sakslaste kapituleerumiseni. Seejärel loodeti 1919. aasta situatsiooni kordumisele. Oldi veendunud, et Lääne demokraatiatelt,  kes nüüd olid N. Liidu liitlased, pole Eestil abi loota, vähemalt mitte enne sõja lõppu.

     

    Teisel pool olid poliitikud, kes toetasid paljuparteilist ning demokraatiat esindavat suunda. Selle suuna toetajad olid algusest peale veendunud lääneliitlaste võidus ja uskusid Atlandi hartas tõotatud kõigi rahvaste enesemääramise õiguse põhimõtetest kinnipidamist. Eriti tähtsaks pidasid viimased Läänes toetuse taotlemist Eesti riigi taastamisel. Selle eelduseks oli laial erakondlikel alustel seisva demokraatliku valitsuse loomine ja selle tegevuse viimine Eestist välismaale.

     

    Samal ajal oli neil kahel erineval poliitilisel voolul ka teatav ühisosa. Esimesed neist vältisid kritiseerimast lääneliitlaste tegevust, rõhutades niisuguse kriitika kahjulikkust Eestile. Teine - demokraatlik vool, tunnistades Eesti põhivaenlaseks N. Liidu, soovitas eesti rahval hoiduda kahjustamast Saksa relvajõudude võitlust N. Liidu vastu. Samal ajal  kogusid viimased süstemaatiliselt andmeid Nõukogude okupatsioonivõimu kuritegude kohta  Eestis ja saatsid need lääneriikidele.

     

    Demokraatlik-rahvuslikus vastasrinnas tegutses grupp noori energilisi demokraate, kes olid organiseerunud juba 1940. aastal toimunud valimistel rahvusliku vastukandideerimise käigus ja säilitanud omavahelised sidemed. Loonud kirjavahetuse teel kontakti saadik Warmaga Helsingis ja viimase kaudu saadik H. Lareteiga Rootsis, hakati Eesti  välisdelegatsioonile saatma ülevaateid olukorrast kodumaal. Vastu saadi poliitilisi analüüse ja väljalõikeid välislehtedest.

     

    Eesti välisdelegatsioon väljaspool Eestit oli sõnastanud oma põhiseisukohad 16. septembril 1941 koostatud protokollis, kus oli öeldud:

    1.   Eesti on ühe okupatsiooni alt teise alla läinud, mis juriidiliselt midagi ei muuda;

    2. Eesti Vabariigi tahe peaks väljenduse leidma valitsuse kujundamisega väljaspool okupatsiooni- võimu ulatust;

    3. Pole loota, et Hitleri Saksamaa tunnustaks eesti rahva iseseisvuspüüdeid;

    4.   See pole ka tähtis, sest Saksamaa ei suuda sõda võita;

    5.   Briti ja USA vastutavad riigimehed on korduvalt kuulutanud, et nad ei tunnusta vägivaldseid annekteerimisi ega juriidilise staatuse muudatusi, mis ei vasta rahvaste vabalt väljendatud tahtele.

     

    Võttes põhisuunaks ülaltoodu, asus demokraatlik tiib taotlema Eesti riikliku iseseisvuse taastamist Briti ja USA abiga. Seejuures jälgiti Briti ja USA saatkondade esindajate korduvat soovitust - luua riigi huvide kaitseks EV valitsus või komitee väljaspool okupatsiooni mõjupiirkonda. Sellekohaselt asus oma tegevust arendama ka vastasrind kodumaal.

     

    Välisdelegatsiooniga olid kontaktid loonud ka prof. Jüri Uluotsa lähikondlased, mida ei toetanud aga saadik Warma. Rootsis asunud  H. Ronimois ja J. Ots soovitasid hoopiski J. Uluotsaga suhte katkes- tamist ja pakkusid asemele välismaal asuvat Eesti päästekomiteed.

     

    Kas prof. Uluots oli järjepidevuse kandja?  Üles

     

    Uluots
    Prof. Jüri Uluots

    Samal ajal oli prof. Uluotsa presidendi kohustetäitjaks olemine vajalikul viisi vormistamata, sest puudus võimu üleandmise akt.  Samas polnud võimalik saada ka akti asendavat valitsuse tunnustust,  kuna  nõukogude okupatsioonirežiim oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud.  Seda fakti on hiljem sageli esitatud ühe põhjusena, miks Uluotsa ei saavat tunnistada järjepidevuse kandjaks.

     

    Kuid unustatakse, et võimu suhtes vägivalla kasutamine (vis maior) vabandab vormivigu. Pealegi nõudis võimu üleandmise akti või tunnustamist seadus, aga mitte põhiseadus.  Sellise nõude mõtteks oli ebaseadusliku võimuhaaramise tõkestamine. Põhiseadus kehtestas, et riik ei tohi olla hetkegi ilma presidendita.

     

    President vabastas küll valitsuse ja peaministri Jüri Uluotsa, kuid see akt oli õigustühine, kuna see toimus N. Liidu valitsuse ja selle relvajõudude otsese surve tingimustes. Seega Eesti Vabariigi presidendi 21. juunil 1940 antud käskkiri uue vabariigi valitsuse ametisse astumise kohta ei olnud põhiseadusjärgne akt, kuna see oli okupatsioonivõimude korraldatud ning vabariigi president oli selle täitmisel surveseisundis. Kuna selliselt moodustatud valitsus oli okupatsioonivõimu organ, siis tegelikult ei vabanenud Eesti Vabariigi seaduslik valitsus ametist, kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse paragraafide 3, 50 ja 51 alusel võis Vabariigi valitsust ametist vabastada ainult põhiseaduslikus korras uue valitsuse ametisse nimetamise puhul. Siit järeldub, et prof. Jüri Uluots oli ka 1944. aastal Eesti Vabariigi seaduslik, nüüd aga ka presidendi kohustes olev peaminister.

     

    Põhiseaduse paragraaf 1 järgi oli Eestis kõrgemaks võimukandjaks rahvas ja rahva üksmeelne kaasaminek J. Uluotsa poolt heakskiidetud [tegelikult ka väljakuulutatud] mobilisatsiooniga 1944. aasta veebruaris oli näidanud, et rahvas tunnustas teda kui presidendi kohusetäitjat. Põhiseaduse järgi võis mobilisatsiooni välja kuulutada ainult president ja kaudselt tunnustas seda ka Saksa okupatsioonivõim, kui see pöördus J. Uluotsa poole ettepanekuga, et viimane avaldaks oma seisukoha 1944. a. veebruaris toimunud mobilisatsiooni läbiviimise suhtes.

     

    Prof. Uluotsa ümber koondunud riigivolikogu esimees Otto Pukk ja riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer, 1938. a põhiseaduse koostaja Johannes Klesment,  riigikogu liige Johan Holberg, rektor Edgar Kant ning viimase välisministri abi Nikolai Kaasik, nimetasid end “kitsaks kolleegiumiks”. Oma legaalse tegevuse kattevarjuna kasutati H. Mäe “omavalitsuse” haridusdirektooriumi  Aktuaalse Ajaloo Komiteed. Grupp pidas tihedat sidet maakondade, linnade ja valdade juhtivate töötajatega ning asutustega, samuti ka “omavalitsuse” mõnede direktorite nagu O. Angeluse ja A. Wendtiga,  püüdes mõjutada nende kaadripoliitikat ja suuna neisse asutustesse, sealhulgas ka politseisse tööle iseseisvusmeelseid inimesi.

     

    Kui 28.augustil 1942 sai teatavaks, et Hitler on andnud nõusoleku Eesti Leegioni asutamiseks, loodi leegioni sõprade selts, mille esimeheks sai kolonel J. Soodla. Selle juhtivast tööst võttis osa ka Otto Pukk. Kui algasid mobilisatsioonid, tehti  Saksa võimudele kaudseid teid pidi teatavaks, et mobilisatsioon rikub rahvusvahelist õigust ja Eesti püsib kindlalt riikliku iseseisvuse taastamise nõudel, kuid oma iseseisvuse kindlustamise huvides tahetakse teha koostööd Saksa relvajõududega ja võidelda N. Liidu vastu. Otsest vastuastumist Saksa võimude korraldustele ei pidanud peaminister Uluots ega tema kaasosalised võimalikuks.

     

    Vastasrinna nooremad ja käremeelsemad liikmed nimetasid seda kõike kollaboratsionismiks. Saadik A. Warma aga nimetab seda oma mälestusraamatus vanemaile poliitikuile omaseks ettevaatlikkuseks ja väidab, et kollaboratsionismi nähti mõnikord seal, kus tegelikult oli küsimus eksisteerimises. See väide kehtib eriti J. Uluotsa kohta, keda presidendiseisund kohustas ennast hoidma.

     

    Kas enne 1944. aasta aprilli oli olemas Eesti valitsus, selle kohta on asjaosalised esitanud lahknevaid arvamusi. Otto Pukk on kirjutanud 1), et Eesti seaduslik riigivõim oli alates 17. juunist 1940 põranda all, aga ei lakanud hetkekski tegutsemast: vähemalt 4-liikmelises koosseisus püsis ta kogu aja (need liikmed võisid olla J. Klesment, J. Holberg, O. Tief (VR-II/1. ja II/3.) ja A. Rei) ja 1944. aastal moodustati O. Tiefi valitsus senise valitsuse täiendamise teel.

     

    Võib aga kindlalt väita, et juriidiliselt taastus Eesti valitsus aprillis 1944. Eelnevat vaheaega võib nimetada valitsuskriisiks, mille oli tekitanud võõrad võimud kahe suurriigi okupatsiooni näol. Siitpeale oodati sobivat momenti tegutsemiseks. Riigivõimu järjepidevus oli J. Uluotsa, kui presidendi kohusetäitja kaudu tagatud. Ta oli enda ümber koondanud inimesed, kes nähtavasti arvasid, et nad on valitsus, ja tegid enda meelest oma parima. Mida aga arvas J. Uluots, seda ei tea keegi. Pole olemas reegleid, kuidas peab tegutsema põrandaalune valitsus, mille kõik liikmed elavad legaalselt.

     

    Siiski on tollest ajast teada kaks J. Uluotsa kirjalikku presidendiakti. Septembri lõpus 1943 andis Uluots A. Warmale ülesande - saada A. Reilt nõusolek välisministri kohale asumiseks. Valitsuse loomist nähtavasti ei toimunud, sest A. Warma kooskõlastas Rei kandidatuuri inglastega üksnes juhuks, “…kui Briti peab Eesti Vabariigi valitsuse moodustamist ajakohaseks. 2]” Rei andis oma nõusoleku ja J. Klesment on nimetanud seda A. Rei määramiseks välisministri kohale. E. Nõu andmeil oli olemas veel ka teine J. Uluotsa presidendiakt, kus Uluots pani oma 1943. a. 1.detsembri käskkirjaga  sõjaminister Holbergi peale sõjavägede ülemjuhataja asetäitja ülesanded.

     

    Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee (EVR)  Üles

     

    Kuni 1944. aastani tegutsesid Eestis mitmed illegaalsed poliitilised ühendused, kellel puudusid omavahelised kontaktid ja isegi usaldus teineteise vastu. Mõnedel neist olid loodud sidemed Eesti välisesindustega. Viimased pidasid aga vajalikuks, et kodumaal tekiks teovõimeline poliitiline keskus, kuhu kuuluksid kõik siin tegutsenud poliitilised ringkonnad.

     

    Esimesed sammud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee (EVR) moodustamiseks tehti 1943. aastal, kui kerkis päevakorda Vabariigi Valitsuse moodustamise küsimus. Tekkinud oli vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks seni Eestis iseseisvalt tegutsenud väikesi põrandaaluseid gruppe ja annaks neile ühtseid juhiseid iseseisvuse taastamiseks. Sama aasta detsembris andis üks neist gruppidest välja lendlehe Vabadusvõitlus nr 1, milles prof. Moora sõnastas rahvalikul kujul koalitsiooni põhimõtted, eriti aga mobilisatsiooni küsimuses.

     

    Enne Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee ametliku asutamise koosolekut oli toimunud mitu ettevalmistavat nõupidamist. Kalanduskeskuse direktori Oskar Männa abiga loodi otsekontakt Tallinna suure vastupanurühma (ETK) juhtidega. See nn “tallinna” rühm ehk Vaba Eesti Võitlusrinne oli pikka aega avaldanud põrandaalust väljaannet Vaba Eesti ning pidanud Leo Talgre abil ühendust A. Warmaga Soomes.  Kontaktivõtu algatas ETK rühm jaanuari lõpus J. Sikkari kaasabil. EVR kui “pseudoparlamendi” asutamiskoosolekule E. Kulli korterisse Pärnu mnt 23 kutsuti senisesse lõdvalt organiseerunud EVRsse kuulunud esindajad: erapooletu Kaarel Liidak, põllumeeste kogudest Artur Ekbaum ja Juhan Kaarlimäe, “asunike” erakonnast Joh. Sikkar ja Helmut Maandi, rahvuslikust keskerakonnast E. Kull ja Oskar Mänd, sotsiaaldemokraatidest Oskar Gustavson ja Johannes Pikkov ja nn “tartu” organisatsioonist Harri Moora. Uutena lisandusid “tallinna” rühma esindus (Juhan Reigo ja Endel Inglist).

     

    Koosolek peeti veebruari keskel. Loodava institutsiooni nimeks kinnitati Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, liikmeiks eelmainitud isikud, kusjuures “tartu” organisatsiooni teine esindaja jäi lahtiseks. Otsustati saata delegatsioonid Helsingisse ja Riiga. EVR häälekandja nimetuseks sai Vaba Eesti. Samuti otsustati hakata siseinfo levitamiseks välja andma igakuist EVR Infobülletääni. Valiti toimkond EVR sihtide ja põhialuste sõnastamiseks ja otsustati uuesti kokku tulla mõne nädala pärast. Vahele tuli aga Tallinna suur pommitamine 9. märtsil ja teise koosolekuni jõuti alles 23. märtsil. Viivitus oli osalt tingitud ka Helsingi delegatsiooni väljasõidu edasilükkumisest ja seejärel ärajäämisest.

     

    23. märtsil 1944 toimus üldkoosolek, kus kokkuleppel presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsaga moodustati 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat (enne K. Pätsi poolt parteide laialisaatmist) tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit, mida ei tunnustatud, kuna see oli moodustatud sundkorras. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee (EVR). Koosolek kinnitas EVR  põhialused.

     

    Koosolek valis EVR-i etteotsa prof. Karl Liidaku, kelle prof. Uluots hiljem Otto Tiefi valitsuses põllutööministriks määras. Juhatuse liikmeteks olid E. Kull, O. Mänd, J. Sikkar, Gustavson, J. Reigo, H. Maandi ja J. Kaarlimäe. Kuus Rahvuskomitee liiget asusid välismaal. Neist minister A. Rei, saadikud H. Laretei ja R. Penno ning Tallinna laevaühisuse direktor Neuhaus Rootsis ja saadik A. Warma  ja mag. E. Laid Helsingis. Moodustati majandustoimkond ning side- ja infotoimkond. Viimase etteotsa sai J.Reigo. Sama aasta märtsis-aprillis korraldasid kõik erakonnad taastamiskoosolekud ja lähetasid EVR-i  oma esindajad.

     

    EVR-i moodustamisest on selle liige H. Maandi kirjutanud järgmist:

    "Kuulusin Eesti Rahvuskomitee koosseisu selle asutamisest kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Organisatsiooni ametlikuks nimetuseks oli Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee ning see asutati 1944. aasta märtsi lõpul Tallinnas, pärast suurt pommirünnakut Tallinnale. Sündmuste areng idafrondil oli kujunenud selliseks, mis lubas oletada uute olukordade tekkimist meie maal, mille pärast eesti poliitiliste ringkondade koondumist ühise keskuse ümber iseseisvuse taastamise huvides hädavajalikuks peeti.

    Eestisse saabus ka informatsioon, et lääneliitlastel on kavas teostada invasioon Balkani kaudu Poola suunas, millise operatsiooni teostamine oleks kahtlemata ka meie olukorra teistsuguseks kujundanud, nagu see on nüüd. Et see informatsioon oli ka õige, oleme nüüd võinud lugeda Churchilli mälestusest, kellel oli selline plaan, kuid mis Jaltas nurja aeti."

     

    Eesti Rahvuskomitee alustas kohe aktiivset tegevust. Hakati moodustama iseseisvusaegseid riigiorganeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega. Aprillis 1944 toimus Riias Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikumiste illegaalne nõupidamine, kus kooskõlastati liikumiste tegevus ja lepiti kokku ühtses taktikas. Eriti vajalikuks peeti rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abiga soodsal hetkel võim riigis enda kätte haarata.

     

    Olulist abi osutasid Rahvuskomiteele ametlikult sakslaste teenistuses olnud luurajad Leo Talgre ja Toomas Hellat, kes aitasid sisse seada regulaarse ühenduse välismaaga. Väljapoolt sai EVR informatsiooni põhiliselt Rootsist ja Soomest. Kahel korral saadeti selle järele Rootsi erikuller. Soomega oli olemas alaline side, milleks kasutati aktiivselt "Haukka" grupi meeste abi ja nende raadiojaama. Kavatsus oli luua side ka Londoniga, kuid seda ei jõutud korraldada.

     

    Nüüd, aastaid hiljem võib arvata, et kontaktide loomine EVR-i ja lääneliitlaste poliitiliste ringkondadega toonuks kaasa ettearvamatuid tagajärgi, kuna viimased edastasid kogu informatsiooni, mis puudutas Eestit ja teisi Balti riike, oma liitlasele N. Liidule. Saadud informatsiooni kasutas aga NKVD kohe pärast Eesti taasokupeerimist ära iseseisvusmeelsete isikute likvideerimiseks. Samal ajal tundis suur huvi rahvusliku vastupanuliikumise vastu nõukogude luure, aga samuti Eestis aktiviseerunud lääneliitlaste luure.

     

    Välist informatsiooni sai Eesti Rahvuskomitee põhiliselt Rootsist ja Soomest. Kahel korral saadeti Rootsi erikuller, kuna Soomega oli olemas alaline side. EVR-i asutamisest ja selle tegevuse eesmärkidest informeeriti rahvast elanike hulgas levitatud trükiste kaudu. Kokku ilmus EVR-i tegutsemisajal kolm dokumenti. Esimeseks selliseks dokumendiks oli 1. augustil 1944. a. avaldatud üleskutse [manifest], mille tekst koostati Stokholmis ning redigeeriti ja trükiti Tallinnas. Üleskutses teatati EVR-i asutamisest, selle sihist tegutseda iseseisvuse taastamise nimel senikaua, kuni avaneb võimalus alustada tegevust Eesti põhiseaduslikel organitel. 30. juulil loeti manifest avalikul koosolekul ette Rootsis, kus kohal olid ka poolsada rootsi ja teiste maade ajakirjanikku. Rootsi ajalehtedelt jõudis manifesti tekst ka kohe Soome ja selles nähti isegi Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Ameerika raadio teatas sündmusest headline uudistes.

     

    1. augusti kuupäeva kandis ka EVR-i teine dokument - korraldus nr 1, mis taotles rahva vastupanu tugevdamist idast ähvardava ohu vastu ja kutsus eesti sõjamehi relvaga käes võitlema okupeeriva Punaarmee vastu. Mõlemaid dokumente jagati rahvale ja kleebiti Tallinna tänavatel majaseintele. Seda tööd korraldas E. Inglist. 24. augustil ilmus EVRi korraldus nr. 2, milles anti rahvale juhtnööre tegutsemiseks juhul, kui Nõukogude armee taasokupeerib Eesti.

     

    Nende dokumentide levitamine põhjustas rahva hulgas tähelepandavat huvi ning elevust, andes tõuke uueks rahvusliku meeleolu ning kaitsevalmiduse tõusuks. Nende dokumentide levitamisel olid suure innuga abiks kahalikud Omakaitse organisatsioonid ja eestimeelne politsei, kes valdavas enamuses olid säilitanud rahvusliku meelsuse. Üleskutse tehti teatavaks samuti välisajakirjanduse esindajatele.

     

    Eesti sõjaväe loomisele suunatud tegevus  Üles

     

    Pärast 1944. a. veebruaris toimunud nõupidamisi hakkas J.Uluots tegema selgitustööd välja kuulutatud üldmobilisatsiooni õnnestumiseks. Neist kõnereisidest, mis toimusid  üle Eesti, võtsid osa ka Otto Pukk ja viimane EV riigikontrolör Leo Soonpää. Sakslased olid andnud nõusoleku maksimaalselt 15.000 mehe mobiliseerimiseks. Kuid rahvas pidas seda mobilisatsiooni nüüd Eesti mobilisatsiooniks ja kokku tuli kolm korda rohkem mehi. Nii suure väe ees oli sakslastel tõsine hirm, nad hakkasid selle korraldamist pidurdama. Lisaks näib olevat õige, et neil ei piisanud relvastust ega muud varustust. Tähelepanuväärne on prof Uluotsa ja tema kaaskonna esmakordne esinemine ka välisajakirjanduses. Rahvusvahelisele avalikkusele püüti selgitada, et eestlased ei ole ühinenud Saksamaa sõjasihtidega, vaid võitlevad enesekaitseks.

     

    Samal ajal oli Jüri Uluotsa saavutanud kokkuleppe III-Germani tankikorpuse komandöri Feliks Steineriga, kes lubas, et kui sõda lõpeb Eesti territooriumil, annab ta oma üksused Eesti Vabariigi Valitsuse käsutusse. Läbirääkimistel Narva rinde juhatajaga oli Uluots saavutanud kokkuleppe, et Saksamaa kapituleerumise korral aitab ta eesti üksustel tema käsutuses olevate vägedega rinnet Punaarmee vastu hoida. Seda kokkulepet võttis Narva rinde juhataja sedavõrd tõsiselt, et 1944. aasta septembris, kui Saksa ülemjuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, saatis ta oma käsundusohvitseri Uluotsale sellest teatama ja kahetsust avaldama, et muutunud olukorra tõttu osutub kokkulepe teostumatuks.

     

    Samas ei pidanud EVR vajalikuks ega võimalikuks sekkuda sõjaväelaste tegevusse, kuna  puudus täielik usaldus kolonel Soodla vastu, sest kardeti infoleket. Samal ajal toimusid EVR teadmisel ettevalmistused juhuks, kui sakslased peaksid lääneliitlastele kapituleeruma ja kordub 1919.a olukorra. Seda tingisid ka välisdelegatsioonilt tulnud teated oodatava “teise rinde” avamise kohta Balkanil ja suurrünnakule põhja suunas.

     

    Tartu rühm, kellega EVR oli koostöös, oli kontaktis Omakaitses tegutseva illegaalse organisatsiooniga, mis kogus ja peitis relvi. Asjaga oli seotud Olev Reintalu, kes oli olnud 1941. a suvel lühikest aega Tartu ülestõusu juht, hiljem Saksa sõjaväeluure teenistuses Tartus.

     

    Teine sõjaline tegevussuund oli radistide ettevalmistamine kavatsusega saada nende abil eesti väeosad otsustaval hetkel Eesti väejuhatuse kontrolli alla. See oli üks “Haukka” luurerühma eesmärke. Hiljem lisandus sellele L. Talgre abiga saksa “Tümleri” rühm, mida koolitati Eestis. Ühte radistide rühma õpetati välja Riias. Selle värbamisega tegeles O. Reintalu ning sinna otsustas minna EVR aktiivne kaastööline Tiiu Oinas (Mikiver). Kuid kõik need radiste puudutavad plaanid olid üsna ebamäärased. EVR võttis need küll teatavaks, kuid kaasa ei löönud,  sest umbusaldas luurajate sidemeid sakslastega.

     

    Suuri lootusi pandi Eesti Rahvuskomitees Soomest Eestisse naasnud JR-200le, aga ka admiral Joh. Pitka tegevusele. Viimase ligi 600-mehelise üksuse ülesandeks pidi jääma vajalikul hetkel Eesti Rahvuskomitee eesmärkide elluviimise toetamine.

     

    Rahvuslaste arreteerimine Saksa SD poolt  Üles

     

    Seoses üleskutsete levitamisega alustasid saksa okupatsioonivõimud juurdlust, ning tegid läbiotsimisi trükikodades. Kuna üleskutsed olid trükitud heale paberile, millist Eesti trükikodades ei olnud, tuldi peagi järeldusele, et need on sisse toodud kas Soomest või Rootsist ja esmalt hakkas SD otsima üht-kaht isikut arvatavasti saadud vihjete põhjal. Peagi juurdlus lõpetati.

     

    Hoogustunud vastupanuliikumise katkestas ootamatult Helsingis asunud Eesti saadiku kaudu välismaaga ühendust pidanud kulleri kinnikukkumine ja 20. aprillil 1944 alustas Saksa SD isikute, kellel oli olnud kulleril kokkupuuteid, arreteerimist. Neid süüdistati saksavaenulikus tegevuses lääneliitlaste kasuks.

     

    Samal ajal sattus pealekuti mitu eraldi politseiaktsiooni ja seetõttu kujunes arreteerimiste laine suureks. Üheks arreteerimiste näiliseks põhjuseks oli Tallinnas Julgeoleku politsei poolt ühest Pärnu maantee korterist leitud kohver, mis olevat sisaldanud spionaažiandmeid sakslaste rindetegevuse kohta. Tegelikult olid leitud andmed vähetähtsad ja ei kujutanud endast mingit ohtu sakslaste rindetegevusele. Kas keegi eestlastest selles spionaažiloos üldse kaastegev oli, jäigi välja selgitamata. Juurdlust küll toimetati, kuid enne lõpliku selguse saamist varises saksa okupatsioon Eestis kokku. On võimalik, et Gestaapo kasutas leitud kohvrit selleks, et selgitada välja eestlaste opositsiooni ulatus, koosseis ja kavatsused, et see vajaduse korral jõuga maha suruda. Samuti on vägagi tõenäoline, et kohvri "salaandmetega" toimetas sellesse korterisse hoopiski Nõukogude luure, kes veelgi rohkem oli huvitatud Eesti iseseisvumist taotlevate organisatsioonide ja isikute likvideerimisest.

     

    Mõningail andmeil arreteeris Saksa SD 365 inimesest, mis tundub aga nüüdseks leitud arhiiviandmete järgi tublisti liialdatud olevat. Arreteerimiste kiiret laienemist, s.h nii Tallinnas kui Tartus paljude tuntud tegelaste vangistamist ei saa aga seletada muuga kui 1943. aasta “anglofiilide ja defetistide” või muu taolise nimestiku käikulaskmisega. Ei ole usutav, et vaid paar päeva kestnud juurdlus oleks määratlenud niivõrd kireva, kuid siiski vaadetelt võrdlemisi ühtlase inimhulga. Alles hiljem hakkas SD asja põhjalikumalt uurima ja veendus pikapeale, et lugu on üles puhutud. 1. augustiks 1944 oli vangi jäänud 63 isikut, kes olid arvatud “eriorganisatsiooni” liikmeks, kuid kuu jooksul vabastati neist süütõendite puudumisel 33 inimest. Vahetult enne punavägede tulekut lasid vangivalvurid 10 -15 rahvuslast ise vabaks. Seitse arreteeritut viidi Saksamaale koonduslaagrisse. 1944. aastal Eesti Vabariiklikus Rahvuskomitees osalenuist ja nende perekonnaliikmetest langes Saksa okupatsioonivõimu ohvriks 4 isikut ja Nõukogude okupatsioonivõimu ohvriks 25 isikut

     

    Vastupanuliikumises osalenute arreteerimine andis tugeva hoobi senisele eesti-saksa koostööle. Kasvas vastastikune umbusaldus, mis levis ka eesti rindeväeosadesse. Vahekorrad eesti ja saksa sõdurite vahel muutusid veelgi teravamaks. Samal ajal aga tekkis eesti sõjameestes sakslaste propaganda mõjul umbusk Eesti Rahvuskomitee tegevuse vastu, kes kartsid, et EVR neid venelastele maha müüb. Eesti väeosadest, eriti aga piirikaitserügementidest hakkas mehi lahkuma, mindi metsavendadeks või pöörduti koju.

     

    Kõigele vaatamata võtsid vabadusse jäänud Eesti Rahvuskomitee liikmed vastu otsuse jätkata Saksa relvajõudude toetamist ning hoiduda igati tegevusest, mis võiks rinde vastupanuvõimele kahju tuua.

     

    Peagi õnnestus järelejäänud EVR-i liikmetel taastada otseühendus Soome ja Rootsiga. Samuti täiendati rahvuskomitee koosseisu uute liikmetega prof. Jüri Uluotsa ümber koondunud inimeste hulgast. EVR-i välisesinduste ülesandeks oli lääneriikidele Eestis valitseva olukorra tutvustamine ja nendega vajalike sidemete loomine.

     

    Kokku oli lepitud ka Eesti Valitsuse uue koosseisu osas, mis oli kavas välja kuulutada esimesel selleks avaneval võimalusel. Valitsuse juhiks pidi saama Otto Tief, kes oli ka uueks Rahvuskomitee esimeheks, kuna senine esimees prof. K. Liidak oli saksa politsei poolt tagaotsitav.

     

    Rahvuskomitee oli vastu võtnud otsuse kuulutada enne vene vägede saabumist Tallinnas välja Eesti Vabariigi uus valitsus. Kuna aga keegi ei osanud öelda, kuidas seda antud olukorras teha, pandi esialgu suuri lootusi Soomest saabunud Eesti rügemendile JR-200. Kuid viimane saabus Eestisse ilma relvadeta ja valmistas seega suure pettumuse.

     

    Valitsuse moodustamisel oli otsustavaks ka küsimus, millised relvaüksused on võimalik valitsuse kontrolli alla allutada. Alfred Maurer meenutab ajalehes "Vaba Eesti Sõna" (10.03.51):

     

    "Meil oli selge, et meie omad väeosad Saksamaa kapituleerumise korral ei ole üksi võimelised rinnet hoidma. Meil puudus õhutõrje, rannakaitse, raskerelvastusega väeosad jne. Pärast pikki nõupidamisi otsustati luua kontakt mõnede Saksa sõjaväe juhtidega."

     

    Otto Tiefi valitsuse moodustamine  Üles

     

    Tief
    Otto Tief

    20. aprillil 1944 kutsus Eesti Vabariigi seaduslik peaminister Jüri Uluots Eesti Põhiseaduse paragraaf 46 alusel kokku Valimiskogu, mis võttis vastu otsuse Eesti juriidilise staatuse kohta ja volitas peaminister Jüri Uluotsa täitma Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid. 21. aprillil 1944 nimetas peaminister Jüri Uluots eriõigusel antud käskkirjaga peaministri asetäitjaks Otto Tief'i. Järgnevatel kuudel formeeriti valdavalt Rahvuskomitee liikmetest kogu valitsuse koosseis, kuid seda ei peetud vajalikuks veel välja kuulutada. Sel teel muutusid Rahvuskomitee koosolekud sisuliselt Vabariigi Valitsuse koosolekuteks.

     

    17. septembril õhtul tegi Litzmann H. Mäele teatavaks Eesti mahajätmise otsuse. Ametlikult räägiti aga ikka veel Eesti kaitsmisest. Eesti väeosad, kes taandumisotsusest veel midagi ei teadnud, võitlesid edasi, kuna sakslased olid samal ajal alustanud Eestist lahkumist.

     

    Sakslaste lahkumisest Eestist sai põrandaalune iseseisvusliikumine teada 18. septembril. Nüüd soovitas EVR-i välisesindus prof. Jüri Uluotsal kuulutada kiiresti välja uus valitsus ja taastada Eesti Vabariik. Selleks puhuks varem kavandatud plaan nägi ette Tallinnas riigivõimu ülevõtmist, seadusliku valitsuse moodustamist ja pöördumist abipalvega lääneriikide poole. Venemaa rünnak toimunuks seega iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mis oleks andnud lääneriikidele põhjuse sekkumiseks. Kuuldavasti olevat selleks olnud olemas ka mõnede Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia esindajate põhimõtteline nõusolek.

     

    Selle kohta on Otto Tief kirjutanud järgmist: "18. septembri õhtul tuli minu juurde Jüri Uluots, andis mulle üle deklaratsiooni teksti ning käskkirja valitsuse moodustamise kohta ja ütles: "Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse."

     

    19. septembril kuulutas O. Tiefi põrandaalune valitsus välja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise. Kuna kaks valitsuse liiget viibisid välismaal anti valitsuse deklaratsiooni tekst raadio teel edasi ka Rootsi ja see loeti ette ühes Stokholmi lähedal asunud kirikus. Moodustatud valitsuse kooseisu kuulusid:

     

    Otto Tief - peaministri asetäitja ja siseminister,

    Arnold Susi (VR-I/3.) – haridusminister,

    Rudolf Penno - kaubanduse ja tööstusminister,

    Johannes Klement – kohtuminister,

    Kaarel Liidak – põllutööminister,

    Hugo Pärtelpoeg – rahandusminiter,

    Voldemar Sumberg – sotsiaalminister,

    Johan Holberg – sõjaminister,

    Johannes Pikkov - teedeminister,

    August Rei - välisminister,

    Juhan Kaarlimäe - minister.

     

    Valitsuse juurde olid arvatud veel:

     

    Juhan Reigo - sisekaitse ülem,

    Oskar Gustavson – riigikontrolör,

    Rihard Övel – õiguskantsler,

    Helmut Maandi - riigisekretär,

     

    Maide
    Kolonel J. Maide

    Samal päeval toimus Sakala tänaval asunud Eesti Maapanga hoones uue valitsuse esimene koosolek. Vabariigi presidendi kohusetäitja prof. Jüri Uluotsa juuresolekul andsid uued valitsuse liikmed 1938. aasta põhiseaduse kohaselt vande. Valitsus määras sõjavägede ülemjuhatajaks kolonel J. Maide (VR-II/3.) Otto Tief kandis ette Rahvuskomitee Väliskeskuse kirja alusel koostatud deklaratsiooni, kus teatati Rahvuskomitee likvideerimisest ja uue valitsuse tegevusse astumisest. Valitsuse esimeseks sammuks oli iseseisvuse taastamise deklarat- siooni avaldamine, milles deklareeriti, et Eesti riik on neutraalne ning nõuti kõigi võõrvägede lahkumist Eestist. Samuti avaldati protesti Nõukogude Venemaa poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. See deklaratsioon paljundati ja avaldati koos teiste korraldustega "Riigi Teatajas". Trükitud kujul jäi aga deklaratsioon ilmumata, kuna samal päeval, kella 17 paiku toimus Tallinnale venelaste õhurünnak, mille tulemusel katkes elektrivool ja trükikoda ei saanud seda dokumenti trükkida.

     

    Valitsuse viimased päevad Eestis  Üles

     

    Tallinnat oli vallanud juba põgenemismeeleolud. Samal ajal koondusid need, kes ikka veel lootsid vastupanule. Kohati esines linnas kokkupõrkeid sakslaste ja vastupanu organiseerijate vahel. Omakaitselased seadsid üles valveposte, et sakslased ei pääseks linnas ettevõtteid ja hooneid õhku laskma.

     

    Otto Tiefi valitsus sattus otsekohe ülimalt raskesse ja keerulisse situatsiooni, millest väljapääsemiseks puudusid nii sõjalised kui ka majandusliku ressursid. Sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide käsutuses ei olnud mingisuguseid arvestatavaid sõjalisi jõude. Sel hetkel Sinimägedes ja Emajõe rindel veriseid lahinguid pidavate üksustega puudusid valitsusel igasugused kontaktid. Nagu juba öeldud, saabus ka Soomest oodatud rügement JR-200 ilma relvadeta ja pealegi tükeldati see sakslaste poolt (ilmselt kindla eesmärgiga) osadeks, et neid lahingutes karastunud ja korraliku väljaõppe saanud mehi veel viimasel hetkel "ümber õpetada".

     

    20. septembril kohtus O. Tief kapten Talbakuga ja tegi talle ettepaneku vastupanu organiseerimiseks Tallinna ees. Kuid Talpak teatas, et vastupanu organiseerimine on tema arvates mõttetu. Siiski tegi valitsus vormilise otsuse ja määras K. Talpaku Tallinna komandandiks. Samuti otsustati Soomepoiste rügemendi teine pataljon Irust Tallinna tuua.

     

    Tegelikku tähtsust neil otsustel enam ei olnud, kuna tekkinud segadustes ei jõudnud need enam asjaosalisteni. Lootus Eesti Vabariik kahe okupatsiooni vahel taastada oli purunenud lootusetult põrmuks.

     

    20. septembril ilmus viimane ajaleht "Eesti Sõna". Sama päeva õhtupoole toimus Toompeal kokkupõrge sakslaste ja Pitka meeste vahel. Joh. Pitka korraldusel heisati Pika Hermani tippu eesti sini-must-valge lipp. See pidi olema signaal ülestõusuks sakslaste vastu.

    Samal päeval toimus ka Haapsalus kokkupõrge sakslaste ja eestlaste vahel, mida hiljem on hakatud nimetama Haapsalu mässuks. Tänavavõitluses sai surma 7 sakslast ja 4 eestlast. Lahing kestis kogu öö, kuid järgmise päeva ennelõunaks mäss summutati.

     

    Lääne-Eestis võidelnud eesti üksuste vastupanu võimaldas kümnetel tuhandetele inimestel üle mere Rootsi põgeneda. Kuid mitte kõigile põgenikele ei jätkunud paatides kohti ja tuhanded põgenikud otsisid meeleheitlikult võimalust siit läheneva punase vägivallaohu eest lahkuda.

     

    Viimaste hulgas oli ka suurem osa uue Tiefi valitsuse koosseisust, kes Tallinnast lahkumise järel oli ümber asunud Riisiperesse, kus peeti ka valitsuse viimane koosolek. Sealt siirduti Läänemaale Pagari külla, kuhu Leo Talgre oli tellinud Rootsist raadio teel vastu kaatri. Kuid kapten Randi ja Erik Laidre juhitud kaater jäi mootoririkke tõttu hiljaks. Paat saabus alles 29. septembril ja kokku lepitud koha asemel hoopis Hiiu laiule.

     

    25. septembril aga hõivas Punaarmee Läänemaa ranniku ja valitsuse liikmetest õnnestus neile järele tulnud paadiga lahkuda vaid Jüri Uluotsal ja Johannes Klementil. Hiljem jõudis Rootsi ka riigisekretär Helmut Maandi, kes viis Eestist kaasa "Riigi Teataja" viimase numbri, milles oli avaldatud Tiefi valitsuseliikmete nimekiri. Kõik teised valitsuse liikmed peale Karl Liidaku, kes varjas end vale nime all elu lõpuni, arreteeriti ja saadeti Siberisse. Kolonel Jaan Maide ja Juhan Reigo mõisteti NKVD poolt surma ja lasti maha. Hugo Pärtelpoeg ja Johannes Pikkov surid vangistuses. Oskar Gustavson sooritas eeluurimise ajal enesetapu. Otto Tief suri pärast karistusaja kandmist Lätis, Ainažis.

     

    Vastupanuliikumise pahupool  Üles

     

    Põgenikud
    Põgenikuvoorid teedel

    1944. aasta septembris said elanikud rinde tagalas Saksa relvajõudude lahkumisest ja Eesti mahajätmisest teada vaid sedavõrd, kuivõrd selle teate edastamine antud olukorras oli võimalik. Paljud neist, kes sellest teada said, ruttasid kas Eestist lahkuma või püüdsid rindest võimalikult kaugemale minna. Kuid just nende liikumiste haripunktil, kui Eestimaa teed olid täis lääne poole ruttavaid põgenikevoore ning sadamatest lahkuvad laevad olid põgenikest tulvil, hakkasid rahva hulgas ootamatult levima teated: "Eestlased, ärge lahkuge kodumaalt! Liitlased on vabastanud teie armastatud kodupinna! Minge tagasi oma kodudesse!"

     

    Muidugi uskusid inimesed seda suust suhu kanduvat või sageli ise oma kõrvaga raadiost kuuldud rõõmustavat teadet. Ja keda pidigi ta uskuma rohkem, kas end vastupanuliikumise tegelaseks nimetavat isikut, kes surmkindlalt kinnitas, et lääneliitlased vabastavad kohe-kohe Eesti, või siis rindelt taanduvat eesti sõjameest, kes kangekaelselt jäi oma arvamuse juurde, et jutt  "inglastest vabastajatest" on vaid tühi loba?

     

    On mõistetav, et  ahastusse aetud inimene uskus seda esimest, sest kuuldu vastas tema lootustele. Ei tahtnud ju mitte keegi oma kodu maha jätta ja vihatud idavaenlase võimu alla sattuda. Pealegi oli Eesti lääneliitlaste poolt vabastamine peaaegu et kindel, sest sellest sosistati rahva hulgas pidevalt. Inimesed uskusid, et ega lääne demokraatia jäta ometi üht väikest maad ja rahvast kommunistliku režiimi tallata. See oli tuhandete eestlaste soovunelm, mis nüüd, kriitilisel hetkel oli meeleheitele aetud inimesed oma võrku tõmmanud, sundides neid ka vastavalt tegutsema. Ja kui taandumise esimestel päevadel olid Eestimaa teed täis üha lõuna ning lääne poole ruttavaid põgenikevoore, siis peagi pilt muutus. Nüüd hakkasid need vastupidises suunas liikuma.

     

    Idavaenlase osav propaganda  Üles

     

    Kõige selle põhjuseks oli Eestisse tunginud idavaenlase osav propaganda. 20. septembril 1944 teatas üks nõukogude raadiosaatja, mille asukoht eetris oli otse Tallinna  saatja kõrval:

     

    "Sakslased ja nendega kaasajooksjate rinne Eestis on kokku varisenud. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, kui riigi kõrgeim võim, on enda ümber koondanud rahvuslike sõjaväeüksustega igal pool olukorra peremees. Viimaste fašistlike jäänuste likvideerimine jätkub."

     

    Mõni päev hiljem aga teatas üks teine raadiojaam:

     

    "Lõuna- ja Ida-Eestist on sakslased lõplikult välja löödud. Inglise väed jõudsid Tallinna ja maandusid põhjarannikul. Rakvere ja Tapa on juba liitlaste käes. Eestlased! Ärge laske end sakslaste poolt küüditada! Varjake end metsades ja kodudes!  Ükski tõsine eestlane ei lahku nüüd kodumaalt!"

     

    Eesti rahva segadusse viimiseks ruttas vaenlane ülima jõhkrusega ära kasutama presidendi kohustustes olnud prof. Jüri Uluotsa poolt määratud valitsuse ametisse määramist. Ja saladuslik raadiojaam teatas:

     

    "Eesti Vabariik kuulutati välja. Kõikjal lehvivad eesti lipud. Eesti rahvas, sa oled jälle vaba ja õnnelik liitlaste poolt vabastatud kodumaal!"

     

    Ei poolt sõnagi selle kohta, et tegelikult olid need "liitlased ja vabastajad" Eesti taasokupeerinud Nõukogude punaväed. Samal ajal aga vaikisid nõukogude raadiojaamad Punaarmee edasitungist Eestis. Veel kuu või poolteist tagasi, kui lahingud käisid Narva all, olid need pikalt ja laialt rääkinud iga küla ja asula vallutamisest. Nüüd aga valitses punaüksuste vallutuste kohta Eestis täielik vaikus.

     

    Miks vastased nüüd oma edust vaikisid? Miks nimetasid nad end ühtäkki liitlasteks ja mõnikord isegi inglasteks? Aga sellepärast, et otstarve pühendas abinõu. Seda hüüdlauset on venelased ikka ja alati jälginud.

     

    Kui eesti rahva lootused endise põhiseadusliku riigikorra taastamiseks Saksa okupatsiooni tingimustes olid põrmuks purunenud, ruttas kommunistlik propaganda seda kiiresti ära kasutama. Selle esimesteks ilminguteks olid kuulujutud ja "sosistamised", millega asuti inimesi hirmutama eelseisvatest küüditamistest sakslaste poolt. Soodsa pinna sellistele sosistamistele lõid eesti noorte värbamine ja saatmine Saksamaale tööteenistusse ning õppelaagritesse, aga ka vastuolud eesti väeosade ja sakslaste vahel rindel.

     

    Samal ajal liikusid rahva hulgas käest kätte mitmesugused, pealtnäha üsna süütu sisuga, lendlehed, kus kutsuti mitte minema saksa tööteenistusse ja sõjaväkke või Soome põgenema. "Milleks saksa sõjaväkke? Minge parem juba metsa ootama, mil siia saabuvad liitlasväed!", manitseti neis lendlehtedes. Muidugi oli neil üleskutsetel järgijaid. Neile seda ette heita pole mingisugust põhjust, sest loodeti ja usuti, et see on meie illegaalselt tegutseva vastupanuliikumise õige taktika.

     

    Eestlaste orientatsioon ja sümpaatia läänedemokraatiale pandi nõukogude propaganda poolt paika nn. "sosistamisprogrammi" abil. Ja see hakkas kiiresti rahva hulgas levima. Uus orientatsioon lõi segamini rahva senise mõttemaailma ja õõnestas eesti väeosade sõjalist tegevust.

     

    Siin illegaalselt tegutsenud vastupanuliikumise olemasolu sai üldsusele teatavaks 1944. aasta aprillis, kui sakslased arreteerisid suure hulga meie põrandaaluse liikumise tegelasi. Nende arreteerimiste käigus selgus aga ka fakt, et vastupanuliikumise maski all oli siin tegutsenud ka väike vaenlase teenistuses olnud grupp inimesi, kes toimetasid venelastele vajalikku sõjalist spionaažimaterjali. Kuidas neid andmeid vastase kätte toimetati, pole täpselt teada, kuigi arreteerimiste käigus vangistati ka üks N. Liidu vastuluureohvitser ja tema juures sidemehena tegutsenud eestlane. Viimane eelistas aga vastutusele vabasurma. Arreteerimisel leitud asitõendid näitasid, et kogutud spionaažimaterjalid saadeti siit venelastele kas üle Soome või Rootsi.

     

    Põrandaaluse vastupanuliikumise avalikuks tulek oli vesi vaenlase veskile. Selle tulemusel vangistati suur hulk kommunismivastaselt meelestatud inimesi. Samuti suurenes veelgi sakslaste usaldamatus eestlaste vastu, mis muutis nullilähedaseks eesti oma üksuste moodustamise võimalused. Avalikust elust kõrvaldati (kuigi ajutiselt) suur hulk meie põrandaaluse liikumise juhtivaid tegelasi.

     

    Hiljem on teatavaks saanud, et see pseudovastupanuliikumise grupp koosnes paarist kinnimakstud venelaste agendist Eestis ning paarist samasugusest agendist teiselpool Soome lahte. Spionaažiandmete saamiseks kasutati ka asjast hoopiski mitteteadjaid inimesi.

     

    Oma spionaaživõrgu tegevusele pookis vastane süütu sildina külge "vastupanuliikumise" ja "eesti rahvuskomitee" nimetused. Hiljem kasutati sildina ka admiral J. Pitka nime. Eesti Rahvuskomitee, kelle sihid ja suunad olid meie rahvuslike huvide seisukohalt kõigiti hinnatavad, oli põrandaalune organisatsioon, kuid paraku võisid tema nime all esineda kõik, kel selleks vähematki soovi või põhjust oli. Puudusid ju nii kontrollimise kui ka karistamise võimalused. Seda teadis meie vaenlane hästi. Kui Eesti Rahvuskomitee 1944. aasta augustis kutsus eesti rahvast osutama relvastatud vastupanu sissetungijale idast, külvas vastane "vastupanuliikumise" allkirju kandvate lendlehtedega üle kogu Eesti, manitsedes: "Kas suurtükilihaks sakslastele? Ei! Eesti mehed, minge metsa!"

     

    Nõukogude propaganda ülesandeks oli eesti rahva vaimne ja moraalne ruineerimine, et see siis oma haardesse saada. Paraku ei hakanud see mürgine seeme aga loodetud jõudsusega idanema. Eesti rahvas, tunnetades idast lähenevas kommunismis oma surmavaenlast, ei arendanud oma vastupanuliikumist Nõukogude propaganda poolt soovitud suunas. Aastatepikkuse kogemuse põhjal teadis rahvas, et esmajoones tuleb meil võidelda idast läheneva ohu vastu. Kõik muu lahendab aeg. Seepärast hinnati kogu sõjaaja vältel igasugust tegevust, mis ohustas või nõrgendas idarinde sõjalise vastupanu võimet, kui vastasele kaasaaitamist ja tegutsemist eesti rahva vastu.

     

    Kuna nõukogude võimu tagasitulekut pidas rahvas neil päevil võrdseks surmaga ja kuna sakslaste võimutsemine ei võimaldanud saada soovitud tulemust, nähti kuni viimase hetkeni ainsa võimalusena sõjalise vastupanu teel hoida ära punavägede sissetung, et sakslaste kapituleerumisel tõstatada lääneliitlaste ees Eesti iseseisvuse taastamine. 

     

    20. septembril välja kuulutatud Otto Tiefi valitsus sai tegutseda vaid kaks päeva.  22. septembril jõudsid Tallinna Punaarmee tankid ja “vabastajate” esimeseks tegevuseks oli eesti sini-must-valge rahvuslipu alla tulistamine Toompea tornist.

     

    Eestlased teisel pool rindejoont Üles

     

    Eesti kaitselahingutes 1944. aastal koos Saksa relvajõududega võidelnud eesti väeosadel tuli pidevalt vastu astuda kümneid kordi ülekaalus oleva vaenlasega. Nii olid Emajõe suurrünnakuks vene poolele koondatud jõud kohutavas ülekaalus. Seal oli Punaarmee ülekaal elavjõus 4,8-kordne, soomusüksuste osas 12-kordne, automaatrelvades 11-kordne, miinipildujates 18-kordne ja kahurite osas 5-kordne. Pealetungi korral oli vastase ülekaal elavjõus isegi kuni kümnekordne. Iga eesti rügemendi vastas oli punavägede korpus ja pataljoni vastas polk. Laskemoona oli neil samuti külluses, kuna sakslaste poolel oli selle kasutamine piiratud. Õhus oli aga vaenlasel ülekaal absoluutne. Neis lahingutes oli eesti väeosade vastasteks ka Laskurkorpuses olnud eestlased. 

    Nõukogude Armees teeninud eesti mehed sattusid sinna 1941. aasta suvel toimunud mobilisatsiooniga. Paraku on Venemaale viidute arvud erinevate allikate andmetel erinevad. Ajaloodoktor Peeter Larini andmetel võeti 1941. aasta sõjasuvel Eestist Punaarmeesse 50 000 meest, kuid mitmesugustel põhjustel jõudis neist N. Liidu tagalasse vaid 32 187 meest. Kuna tööpataljonidesse sattus ka osa Eestist evakueerituid, 22. territoriaalkorpuses rindelt kõrvaldatud eestlasi jt, siis Urmas Usai andmetel saadeti tööpataljonidesse 32 600 eestlast. Peeter Larin oma kirjutises mainib, et Arhangelski sõjaväeringkonna tööpataljonides oli kokku 10 956 eestlast ning Uurali sõjaväeringkonna tööpataljonides 12 341 eestlast e. 79% selle sõjaväeringkonna tööpataljonide koosseisust. Kokku oli nende kahe sõjaväeringkonna tööpataljonides 23 297 eestlast, seega 75% kõigist Eestist mobiliseeritutest.

    Peale Arhangelski ja Sverdlovski oblasti oli eestlastest koosnevaid tööpataljone Gorki ja Habarovski oblastites, karjala ANSV-s, Kemerovo, Kirovi, Kurgani, Leningradi, Novosibirski, Omski, Orenburgi, Pensa ja Permi oblastites, Primorski krais, Saraatovi oblastis, Tatari ANSV-s, Tjumeni ja Tšeljabinski oblastites, Udmurdi ANSV-s, Usbeki NSV-s, Vladimiri, Volgogradi ja Vologda oblastites.

    Miks siiski ikkagi jõudis 50 000st mobilisatsiooni kutse saanud eestlasest Venemaale ainult 32 000 – 33 000 meest? Põhjused on tegelikult üsnagi lihtsad: esiteks - ei saanud kõik kutsealused kutset kätte, või ei mindud kogunemispunktidesse.  Teel olles "hüppasid” paljud ära. Teiseks – palju mehi hukkus teel laevade pommitamise või miiniväljadele sattumise tagajärjel. Mida kujutasid endast nõukogude tööpataljonid, mis nõudsid tuhandete eesti meeste elu.

    Tööpataljon oli II Maailmasõja aastatel Punaarmeele ja NKVD-le allunud tööüksus. Nimetust – tööpataljon – kasutati tööpataljonlaste eneste ja punaarmeelaste hulgas üldmõistena.  Tegelikult olid need töökolonnid, ehitus-töökolonnid ja ehituspataljonid. Igal töökolonnil oli oma number. Tööpataljonidesse suunati usaldust mitteväärivaid ja muudel põhjustel rindeteenistusse mittesobivad eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, karjalased, ungarlased, poolakad, sakslased, moldaavlased, ukrainlased, tatarlased ning kesk-aasia rahvad, aga ka venelasi, keda süüdistati kulakluses, või siis kriminaalse minevikuga mehi, kes kuulusid mobilisatsiooni alla.

    1941.a. sõjasuvel mobiliseeriti Eestist ja viidi Venemaale tööpataljonidesse 1919.-1922. a. sündinud kutsealused ja 1896.-1918. a. sündinud reservväelased. Eestist mobiliseeritutest moodustati  eestlastest koosnevad tööpataljonid. Kuna ohvitserid olid venelased, toimus  suhtlemine ülematega läbi tõlgi.

    1941. aasta suvel mobilisatsiooniga Eestist Venemaale viidud ja tööpataljonidesse saadetud eestlased pidid taluma seal talumatut viletsust. Tuhanded mehed surid nälga ja või arstiabi puudumise tõttu haigustesse. Paljud üritasid põgeneda ja tagasi kodumaale pöörduda, kuid valdav enamus neist tabati ja mõisteti troikade poolt surma või paremal juhul  aastateks sunnitöölaagritesse.

    Seni uuritud ja kõrvutatud andmete alusel on erinevate uurijate poolt oletatud, et Venemaa tööpataljonides hukkus 10 000 – 13 000 eesti meest. 1990. aastal avaldas Memento Liidu ajalootoimkond järgmised andmed: mobilisatsiooni korras viidi 1941.a Venemaale 32 100 meest, kellest hukkus kokku 21 220 meest, ehk (60%) mobiliseeritutest. Neist hukkus teel N. Liitu 3 210 meest, tööpataljonides hukkus 12 840 ja rindel 4 170 meest ning NKVD poolt  arreteeriti umbes 1 000 meest.

    Tööpataljonidest punaväkke teenima saatmine päästis tuhanded mehed näljasurmast.  Teenides Eesti Laskurkorpuses ei sallinud paljud neist ei venelasi ega sakslasi. Sõdurina aga oldi sunnitud täitma käsku. Varjatult kõneldi isegi Eestisse tagasi jõudmisel Eesti iseseisvuse taastamisest.

    Olles näinud 1940. - 1941. aastal nõukogude võimu tõelist palet, ei olnud valdav enamus  eestlastest hoopiski mitte nõukogude riigikorra toetajad. Otse vastupidi. Mobiliseeritud eestlasi ei usaldatud ja just seetõttu saadeti nad N. Liidu tagalas moodustatud tööpataljonidesse, mis sisuliselt ei erinenud nõukogude sunnitöölaagritest.

    Hiljem, kui nad Eesti Laskurkorpusesse koondati ja rindele saadeti oli enamuse eesmärgiks - tulla tagasi Eestisse. Nende esmaseks võitluse motiiviks oli - jõuda tagasi koju.

    Kuid samal ajal oli üheks eesmärgiks ka Eesti vabastamine sakslastest, kuna viimaseid on eestlased juba ammustest aegadest pidanud oma igipõlisteks vaenlasteks. Selle taustal leidis teatud kõlapinda ka nõukogude propaganda sakslaste hirmutegudest Eestis, seda enam, et Punaarmee ja hävituspataljonide hirmutegudest Eestis siit Venemaale viidud mehed siis veel midagi ei teadnud.

    Tekst
    Punaarmeest üle tulnud eestlased Viljandis

    Mis puutub Eesti Laskurkorpusesse üldse, siis pärast Velikije-Luki lahinguid, kus ligi polgu jagu eestlasi sakslaste poole üle jooksis ja korpus koos langenutega ca 60% koosseisust kaotas, toodi see võitluse lõpujärgus, kui ülejooksmisel enam mingit mõtet polnud, taas rindele. Vahepeal oli meestele tehtud põhjalik ideoloogiline töötlus, rõhutades eestlaste saksavaenulikkust ning sakslaste vägivallategudest Eestis. Seni olid lahingutes osalenud ainult Laskurkorpuse tanki- ja suurtükiüksused. Viimasele neist kuulub ka Narva linna hävitamise "au".

    Kui rääkida Eesti Laskurkorpuse meelsusest, siis seda pole ideoloogiliselt võimalik käsitleda ühtse väeosana, kuna selles esines mitmeid, üksteisest tugevasti erinevaid suundi.

    Kuigi rahvusüksusena ei sulandunud Eesti Laskurkorpus selle koosseisu erinevate vaadete tõttu täielikult Punaarmeesse, oli küllaltki suur osa Eesti Laskurkorpuses teeninud  eestlastest omaks võtnud nõukogude võimu. Üldjoontes usuti müüti nn. "pühast Isamaasõjast fašistlike röövvallutajate vastu". Paljud kommunismi ideed omaks võtnud eesti soost ohvitserid täitis täpselt ja korralikult kõik Punaarmee juhtkonna antud ülesanded ning purustasid halastamatult mitmes Eesti pinnal peetud lahingus sini-must-valge lipu all Eesti taasokupeerimise vastu võidelnud suguvendade üksused. Eesti Laskurkorpus oli tões ja vaimus nõukogude ideoloogilisi suundi teeniv üksus, mis võitles Eesti iseseisvusliikumise vastu ja nõukogude võimu taastamise eest Eestis.

    Rindejoone erineval poolel võidelnud eestlaste erinevatest ideoloogilistest suundumustest räägivad selget keelt ka järgmised faktid.

    1944. aastal oli Eesti Laskurkorpuses umbes 20 tuhat meest, kelledest 81% olid eestlased. Seisuga 1. jaanuar 1944 oli korpuse koosseisust NLKP liikmeid 1928 meest. 1. juunil 1944 oli aga NLKP liikmeid juba 3619 ja aasta lõpuks 5254 meest, ehk ca 25% Eesti Laskurkorpuse isikkoosseisust. 3)

    Peale sõja lõppu sai enamusest eesti soost Punaarmee ohvitseridest ja reakoosseisu NLKP liikmetest aktiivsed nõukogude korra taastajad Eestis. Nende mõtteviis oli nõukogulik ja kõik Eesti iseseisvuse toetajad olid nende jaoks vaenlased. Ühel ohvitseride kogunemisel väitis kadunud kindral K. Aru, et Vabadussõja sangar J. Kuperjanov oli lihtsalt tavaline bandiit.  Ja mitte keegi  ohvitseridest ei vaielnud talle vastu ja oldi  samal arvamusel.

    1941. aastal Eestis toimunud nõukogude mobilisatsiooni ajal olid kõik mobiliseeritud faktiliselt Eesti Vabariigi kodanikud. Kuna Eesti Vabariigis oli kommunistliku partei tegevus keelatud, siis võib Eestile vaenuliku riigi kasuks tegutsevasse parteisse astumist käsitleda kui riigireetmist.

    Seoses soome kommunistide vaenlase kasuks tegutsemisega anti Soome Kodusõja ajal kohtu alla 75 575 kommunisti, kellest mõisteti surma 8380. Eesti Vabadussõja ajal vaenlase kasuks tegutsenud kommunistidega käitusid eesti võimud üsnagi leebelt. Kohtu alla anti 562 inimest, neist mõisteti surma 214, kellest vaid 108 hukati. Vangi mõisteti 147 ja õigeks mõisteti 201 inimest.

    Mis puutub aga eestlaste natsiideoloogia toetamisse, siis ei pole teada, et koos sakslastega Punaarmee vastu võidelnud eesti üksustes oleks olnud ühtegi eestlasest natsipartei liiget. Eestlased taunisid natsipartei ideoloogiat. Koos sakslastega võideldi küll ühise vaenlase vastu,  kuid selle võitluse põhjused ja eesmärgid olid kardinaalselt erinevad. Või nagu väitsid Saksa poolel võidelnud eestlased: „Relvavend on meil küll vale, aga vaenlane õige.“

    Tekst
    Tuhanded pered põgenesid Punaarmee Eestisse jõudes

    Punaarmee üksuste Eestisse tungides põgenesid kümned ja kümned tuhanded inimesed paaniliselt  läheneva rinde eest, jättes maha oma kodud ja varandused. Rahval olid veel värskelt meeles 1940-41. aastal kommunistide ja hävituspataljoni poolt toime pandud hävitus- ja hirmuteod, mistõttu 1944. aastal suhtuti Eesti taasokupeerimisse Punaarmee poolt suure hirmu ja kartusega.  Punaüksuste lilledega vastuvõtust, nagu seda hiljem kirjeldasid nõukogude oraatorid, polnud juttugi. Eesti Laskurkorpuses võidelnud mehi võtsid lilledega vastu vaid nende lähedased omaksed ja nõukogude võimule kaasajooksjad, mitte aga juubeldavad rahvamassid.

    Üks Eestisse tagasi jõudnud Eesti Laskurkorpuse võitleja on selle kohta kirjutanud järgmist:

    “15. september 1944.

    Viibime teist päeva Ahja jõe kaldal, mõni kilomeeter Ahja vallamajast. See on ajutine lähtealus. Meie kahurvägi juba läks "kusagile". Päris mõnus on olla selle teadmisega, et oled jälle Eestimaal. Väga harva on näha aga eesti rahvast. Inimesed on umbusklikud, arad, tagasihoidlikud. Kuna oleme eestlased ja kõneleme maakeeles, siis vähemalt vaenulikud meie vastu ei olda, kuid ikkagi hirmul, sest meie kannul tuleb paratamatult punane terrorilaine, mida juba tunti. Kõike seda, mida kirjutavad punased propagandistid ja millest rääkisid hiljem ajakirjandus ja mõningad "teosed", ei märganud meie küll mitte kusagil. Seda, et meile oleksid "delegatsioonid" lillede, kingituste ja soola-leivaga vastu tulnud, või seda, et oleksime kuulnud rõõmuhõiskeid "vabastajaile", seda polnud."

    1944. aasta septembris veeres sõjategevus Mandri-Eestist välja. Pikka aega Punaarmee rünnakutele vastu pidanud Narva langes. Seejärel pidasid rinnet Sinimäed, kuid ka need tuli raskete lahingute järel loovutada, sest Punaarmee oli Emajõe joonelt verepulma hinnaga läbi murdnud.

    Luhtunud oli Eesti Vabariigi taastamise üritus. Sakslaste taandumisel Eestist lahkus Saksamaale umbes 43 000 eesti sõdurit ja 24 000 tsiviilisikut. Teedel liikusid lõpmatud põgenikevoorid Eesti lääneranniku ning Läti ja Leedu suunas, et pääseda kommunistliku režiimi alla jäämisest. Tekkinud olukorda hinnates näis, et kõik on läbi ja igasugune vastupanu mõttetu.

    Kuid paljud Punaarmee vastu sõdinud mehed otsustasid  Eestisse jääda ja varjasid end metsades. Oli ka neid, kes olid küll võidelnud Saksa poolel, kuid ei püüdnudki end eriti varjata ja seda lootuses, et neil õnnestub oma osalus saksa relvajõududes maha vaikida. Kuid paraku nii see ei läinud. Veel ei lasknud sõda mehi oma haardest välja. Tegelikult jätkusid ägedad võitlused Eesti metsades ja külades. Siin võitlesid edasi need, kes olid otsustanud kodumaalt mitte lahkuda, pidades nüüd sissetungijatega vihaseid lahinguid. Oli juhuseid, kus endine rindemees kaevas oma koduõue väravasse enda jaoks laskepesa ja ütles: " Siit ma enam ei tagane!" Ja ei taganenudki. Nad kas hukkusid või viidi Siberisse. Poliitiliselt andis eestlaste võitlus küll võimaluse 20. septembril 1944 Eesti Vabariigi sümboolseks taastamiseks, sõjaliselt aga oli edasine vastuhakk mõttetu ja tõi kaasa  asjatuid ohvreid.

    Vaino Kallas 




    1)  Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, VIII, lk 64-65

    2] A. Warma -  Lund 1971/lhk. 229

    3)  P. Larin “Eesti Laskurkorpus Suures Isamaasõjas”

    TagasiEdasi