Veebilehed
LAHINGUD SINIMÄGEDES

Maitla

Lahinguid Sinimägedes võime nimetada rahvaste lahinguks, kus ühelpool oli oma ideaalidega Lääs, teisal aga Ida despootia järglaste sõdalased. Paraku on nüüd püütud ajalugu jalgadelt pea peale keerata, kuna üks osa Läänest oli liidus Ida despootia järglastega. Kuid ega Lääne liidusolek nendega ei tee sissetungijatest veel ingleid, ega võta nende vastu võidelnutelt ära kodumaa kaitsja rolli. Kui Hitleri vastu võitlejatel oli nende kaaslaseks Püha Õigus, siis samasugust Püha Õigust omasid eestlased, soomlased, lätlased, leedulased ja kõik need, kes võitlesid Stalini vallutajate vastu, kes püüdsid vallutada nende kodumaad.

SINIMÄED
Viis Vaino Kallas, sõnad Virve Osila

Siin suvepäike sooja valgust kallab,

ta kiired on kui hellad emakäed.

Maa mälestuste salalaegast paotab.

On Püha Altar siin, me Sinimäed.

Tuul kõrgendikul puhub leinapilli,

see puudutab me hinge tagamaid.

Maa õitsetab siin ohtralt tõrvalilli,

neil õitest nõrgub leinapisaraid.

Siin murukamar varjab verd ja valu –

tummtõsine on kauge metsaviir.

Siit ammu juba taganenud talud,

ja Sinimäest sai Elu-Surma piir.

Kus eesti mehed vapralt, meelekindlalt,

Veel viimse jõuga hoidsid Eestimaad.

Kas mõistame me nende surmahinda?

Või teavad seda need, kes elavad?

Au langenuile pühas Eesti mullas!

Jääb ajas kestma nende vapper vaim.

Ja Tänu neil, kes siia suutsid tulla,

kus nende noorus surmahoobi sai.

Siin seisame ja selgelt tunnetame,

on hindamatu elus iga päev.

Ja lootuses ning leinas aru saame,

:,:mis tähendavad meile Sinimäed!:,:

Sinimäed ja selle ümbrus on olnud lahingutandriks juba kauges minevikus. Siin on sajandeid puutunud kokku Lääs ja Ida. Põhjasõja ajal said Sinimäed lähtekohaks Karl XII rünnakutele Peeter I vastu. Esimeses Vabadussõjas olid need arvestatavaks sõjatandriks Narva vabastamisel. Küllap sai neis lahinguis oma nime ka nüüd tuntud Grenaderimägi.

Nüüd seisid siin Fedjuninski ja Starikovi diviiside vastas Felix Steineri 3. soomuskorpuse väeosad, millede kooseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest rootslastest, soomlastest, hollandlastest ja belglastest koosnevad väeosad.

Pärast punaväe hävitavat lüüasaamist kevadtalvistes lahingutes Narva jõel saabus mõneks kuuks Eesti piiridel vaikus. Sel ajal viis Saksa väejuhatus siit vägesid teisale, kusjuures Eesti väeosad moodustasid üha olulisema osa kodumaa kaitsel. Juuniks 1944 jäi Narva rindele viis Saksa diviisi, neist kaks eesti oma. Jätkuvalt oli siin 20. Eesti relvagrenaderide diviis, mis nüüd koosnes kolmest rügemendist (47. rügement loodi idapataljonidest) füsiljeepatal-jonina lülitati diviisi pataljon "Narva". Uuena loodi 300. eridiviis. Selle koosseisu arvati 2. piirikaitserügement, mis pidevalt oli viibinud Narva rindel, Peipsi kaldalt toodi ära 3. ja Velikaja äärest 4. ja 6. piirikaitserügement. 1. ja 5. rügement jäid vastavalt Pihkva ja Peipsi järve kaldale ja allutati koos 94. julgestusrügemendiga saksa 207. julgestusdiviisile. Seni oli sellele peale saksa rügemendi allunud vaid Tartu Omakaitse lahingpataljon. Seoses ümberkorraldusega nimetati 207. julgestusdiviis ümber jalaväediviisiks.

Narva rindel oli veel SS-diviis Nordland ja saksa jalaväediviisid nr 61 ja 227 ning SS-brigaad "Nederland", samuti Eesti politseipataljonid nr 42, 288, 292, 275 ning Sihveri pataljon - kokku ca 27 000 meest. Venelastel oli Narva väegrupi vastas kaks armeed, kokku 205 000 meest. Nende ülekaal tulejõus oli kaheksakordne, lennuväes üheteistkordne ja soomusväes kolmekordne. Oli selge, et rinde äärmiselt ebasoodne kulgemine ja vastase suur ülekaal tegid suurema rünnaku tõrjumise võimatuks, mistõttu valmistuti aegsasti taandumiseks lühemale kaitseliinile Sinimägedes. Venelaste plaaniks oli seda takistada. Nende kava nägi ette lööki Auvere platsdarmilt 8. armeega põhja ja 2. löögiarmeega ristuvat hoopi idast läände, et piirata sisse ja hävitada kogu operatiivgrupp "Narva".

26. juuli õhtuks olid väed Tannebergi liinil paigutatud järgmisel: rannikul asus Alfons Rebase 46. pataljon. Edasi Sinimägede suunas - maanteest kuni Lastekodumäeni "Nederlandi" pioneerpataljon, jalaväerügemendi 2. pataljon ning Saksa 23. SS-rügement. Lastekodumäel asus flaami SS-brigaad "Langemarck". 20. Eesti relvagrenaderide diviisi kaitsta oli ka Grenaderimägi ja Sinimägede nimetu kõrgustik 69,9. Osa eesti üksusi oli jäetud reservi

See, mis toimus Sinimägedes 27. juuli varahommikust kuni 4. augustini, oli tõeline põrgu. Lahinguis osalenute sõnul on seda raske kirjeldada. Lahingud kestsid ööd kui päevad, kus rünnak järgnes rünnakule. Mürskude lõhkemisel polnud vahet. Kogu ümbrust kattis plahvatustes tekkinud tolm. Palavus. Tappev laibalehk. Sageli läks võitlus kuni käsitsivõitluseni välja. Kogu venelaste löögi teravik oli suunatud neile kolmele mäele. Kuid kõik sellel perioodil toimunud punaväelaste rünnakud löödi tagasi.

Ainuüksi esimesel lahingupäeva jooksul sadas Sinimägede kaitsjatele kaela umbes 3000 tonni mürske. Üksnes Sirgala tugipunkti hävitamiseks kulus vaenlasel 200 000 mürsku ja miini.

Liiva jooksid ka kõik venelaste tankirünnakud. Väeosades kasutusele võetud tankirusikad kutsusid meestes esile jahimehehasardi ja eestlaste positsioonide ette kuhjusid suured vene tankide kalmistud. Eriti vapralt võitles ja suure tunnustuse osaliseks sai NARVA pataljon. Selle pataljoni rünnakuhoog oli sedavõrd suur, et tungiti kiiluna vaenlase positsioonidesse, ja kõik vastase katsed seda kiilu hävitada jäid tagajärjetuiks. Pataljoni vastu saadeti ahelikkudena punaväeüksused suurte loosungitega, kuhu oli kirjutatud "Stalini suure asja ja vaba nõukogude Eesti eest!" Kõik need hävitati vihale aetud eesti sõjameeste poolt ja nende positsioonide ette jäid loogudena lamama punaväelaste ahelikud.
Maitla
Kapten Paul Maitla

27. juulil algas venelaste marulise kahuritulega. Kell 10 algas rünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosade vahel ja venelased vallutasid Lastekodu mäe. Lahingus sai surma Nordlandi diviisi ülem Fritz von Scholz, kes oli eestlastele truu ja mõistev sõber. Major Soodeni pataljon sai käsu asuda rünnakule Lastekodumäe vastu. Vasturünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja "stalini oreli" tule alla, mille tagajärjel kaotas mõnekümne minutiga veerandi oma koosseisust. Vaenlane avas rünnakule minejate pihta ägeda vastutule. Õhust heitsid pomme ja tulistasid lennukid. Meie meeste rünnakule järgnes venelaste vasturünnak. Algas käsitsivõitlus. Major Soodeni pataljoni 150 mehelistes kompaniides oli igaühes järele jäänud 20-30 meest. 12 miinipildujast oli järel vaid kaks. Öösel anti major Soodenile uus käsk rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Selles rünnakus langes mürsukillust tabatuna legendaarne pataljoniülem ja Alfons Rebase parim sõber Georg Sooden.

28. juulil jätkus võitlus raugemata hooga. Hommikul alustas rünnakut rügement "Norge", et vabastada Lastekodumäel surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement jõudis peaaegu mäeni, kuid siis varises. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlaste, norralaste, taanlaste, flaamide ja sakslastega, et üheskoos vastu pidada.

29. juuli hommik algas vastase massiivse kahuritulega. Vaenlane tuli rünnakule kahe diviisiga. Neid toetasid rasketankid "Jossif Stalin". Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste rünnaküksused piirasid mäe sisse. Grenaderimäele heisati punalipp. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba...
Ruus
Vanemleitnant Ando Ruus

Saksa 3. tankikorpuse ülema Felix Steineri käsutuses oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli täis võitlusvaimu. See oli 45. rügemendi kapten Paul Maitla pataljon. Ja talle anti käsk - vallutada Grenaderimägi tagasi!

Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunki ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnalausumata tuli üle paarikümne haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Seda, mis toimus edasi, pole võimalik sõnades edasi anda. Grenaderimägi muutus Põrguhauamäeks. Selles lahingus ilmutas eesti sõdur suurimat mehisust, olles lahingueesmärgi nimel valmis andma oma elu. Enne mäele jõudmist kõlas võimas hurraa hüüe, mis viis venelased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. 30. juulil ründasid punaüksused taas Grenaderimägi, kuid Maitla pataljon pidas vastu.
Rist kullas
Saksa rist kullas

Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena raudristi Rüütliristi. Vanemleitnant Hando Ruusi autasustati vapruse eest aumärgiga Saksa rist kullas.

10. augustiks venelaste rünnakud vaibusid. Sinimäed jäid murdmatuks. Tannebergi liini rünnanud üksteist nõukogude diviisi ja kaks brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga kaotas Punaarmee 160-170 tuhat meest. Neis lahinguis sai vaenlane kõige tugevamalt tunda eesti meeste relvade raskust. Siin näidati sissetungijale, kuidas võitleb oma kodumaa vabaduse eest eestlane ja kui kallist hinda tuleb maksta selle maa vallutajal iga jalatäie eest.

Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena raudristi Rüütliristi. Vanemleitnant Hando Ruusi autasustati vapruse eest aumärgiga Saksa rist kullas.

Vaino Kallas