SÜNDMUSTEST ELEKTERSIDE VALDKONNAS

 

Eesti taasiseseisvumise eelõhtul ei olnud privaleerivad ainult rahvakogu-nemised, miitingud ja ühislaulmine. Kahtlemata olid kõik need üritused eesti rahvast  ühendavad ja mobiliseeruvad. Tegelikult toimusid enne oodatud “X” päeva saabumist kitsamates ringkondades mitmesugused ettevalmistused  võima-like “mustade tsenaariumide” ennetamiseks. Siinjuures lühidalt mõnedest neist tegevustest, milles siinkirjutaja osales.                                         

Töötasin tollases liiduvabariikide- ja linnadevahelise kaugsidevõrgu süstee-mis. Teatavasti on elekterside (telefon, telegraaf, faks, raadio, TV) kõikides riikides üks tähtsamaid infrastruktuuri harusid, ilma milleta pole võimalik info liikumine ja edastamine riigi erinevate ametkondade, strukturide ning asutuste ja  organisatsioonide, aga samuti üksikisikute vahel. Seetõttu on elektersidet nimeta-tud sageli ka riigi närvisüsteemiks. Nõukogude Liidus omasid linnadevahelised kaugsidevõrgud veel ka militaarset suunitlust.                   

Nõukogude aegses Eestis toimis elekterside (telefon, telegraaf jm.) selliselt, et kõik Eesti linnad ja maakonnad said sidekanaleid pidi üksteisega suhelda vaid läbi Tallinna, kus asus tsentraalne telefoni kaugejaam. Välismaaga toimisid telefoniside ühendused ainult läbi Moskvas asunud rahvusvahelise kaugejaama. Samal ajal olid kõik sidekanalid ja kaugsideliinid kaudselt riikliku julgeoleku poolt kontrollitavad.

Kuna kõik riigisisesed ja välisriikidega peetavad telefoniühendused olid  sellise tsentraliseeritud süsteemi tõttu kergesti jälgitavad – mistõttu olid need vajaduse korral ka kergesti katkestatavad. Side katkemine on aga eriti ohtlik kriisisituatsioonis. Just selline oht oli aga olemas ka Eesti taasiiseseisvumise eelõhtul, kus siin olnud nõukogude jõustruktuuride sekkumine koos riigisiseste ja riigist väljuvate sidekanalite katkestamisega põhjustanuks ettarvamatu olukorra. Seda arvestas ka tollane valitsus.

Peale Eestis iseseisvuse taastamiseks ülemineku perioodi väljakuulutamist asus tollal aktiivselt tegutenud Kodukaitse ka kohe valvama Eesti riigipiir, täites sisuliselt piirivalve funtsioone. See polnud aga hoopiski lihtne ülesanne. Alustada tuli nullist, kuna riigipiiri kui sellist Eesti NSV-l  oma naabritega ju tegelikult polnud. Tekkisid esimesed valvatavad piiripunktid Narvas, Iklas, Luhamaal, Valgas ja mujal. Kuid kuna tollane telefoniside Eestis oli üsnagi viletsavõitu ja kergesti häiritav, siis oli neis piiripunktides juba esimestest päevadest peale probleemiks piiripunktide ja Kodukaitse piirkonnastaapide vahelise, töökindla otseside puudumine.

Pärnumaal, Ikla piiripunktis oli olemas vaid üks kohalik telefon. Kuid kuna telefoniühenduse saamine Pärnuga toimus säält läbi mitme telefonijaama ja mööda viletsaid õhuliine, oli ühenduse saamine väga ebastabiilne. Samal ajal oli kuulda-vus nullilähedane.

Olin tollase Ikla  piiripunkti ülema Viktor Hanseniga olnud tihedas kokku-puutes juba IME töögrupi ja Rahvarinde tegevuse algpäevadest peale. Pidanud temaga nõu, otsustasime organiseerida Ikla piiripunkti ja Pärnus asunud Kodukaitse staabi vahele alternatiivsed sidekanalid.

'
Vangid
Ikla piiripunkt

Kuid seda polnudki nii lihtne teostada, kuna nimetatud suunal töötas vaid Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabelliin, mis sel ajal oli veel Leningradi Kaugside Valitsuse ja KGB kontrolli all. Seepärast tuli tegutseda varjatult ja sidekanalite loomisest olid teadlikud vaid minu lähedased kaastöötajad. Tegime Iklas piiripunktist mööduvast kaugside kaablist väljavõtte ja monteerisime üles liinivõimendid. Lõpptulemusena sai Ikla piiripunkt kaks analoog sidekanalit, mis toimisid kvaliteetselt öö-päevringselt ja olid nõukogude julgeoleku poolt mittekontrollitavad.

Tahaksin siinjuures ära märkida tol ajal veel taastamata Eesti riigi piiri valvanud meeste kindlameelsust ja ettevõtlikkust. Nende ettevõtmine oli äärmiselt ohtlik, kuna tegutsesid ju veel kõik nõukogude jõustruktuurid. Meestel polnud isegi relvi ja enesekaitse vahenditena kandsid nad vöö vahel traktori survevoolikutest valmistatud kumminuute… Vaid piiripunkti ülemal oli olemas isiklik 6,35 kaliibriga daamipüstol. Samal ajal märatses aga Lätis kurikuulus miilitsaformeering OMON, mis 1991-aasta 15 juuni varahommikul ka Ikla piiripunkti ründas ja sääl olnud soojaku maha põletas. Vaid juhuse tõttu jäi tookord verine konflikt olemata.

Alternatiivsed sidekanalid

Muidugi saadi ülalmainitud sidekanalite loomisest peagi teada ka Toompeal. Ühel päeval helistati mulle Tallinnast ja paluti tulla Kodukaitse Peastaapi. Sääl teatas tollane Kodukaitse ülem Andrus Höövel, et valitsusejuht Edgar Savisaar soovib minuga kohtuda. Samas sain ülesande - kutsuda peaministri juurde kaasa ka mõned lojaalsed ja olemasolevat vabariigi sidestruktuuri hästi tundvad sidespetsialistid.

Sõitsin  ettenähtud päeval Toompeale, olles eelnevalt kutsunud sinna ka veel neli oma kolleegi, kelle hulgas olid Kaugside ja Televisiooni Tehnikasõlme ülem Hans Kruus, Tallinna kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik, kes valdas peensusteni kogu vabariigi sidesüsteeme ning Kosel asunud kaugside jaoskonna juhtivtöötajad Armi Kuriks ja Ants Einroos. Nende meeste lojaalsuses ja ka saladuste hoidmises võis olla täiesti kindel.

Valitsusjuht võttis meid koos ühe valitsusliikmega vastu valitsuse ruumides Toompeal. Peale meie olid sinna kutsutud veel ka neli Eesti Raadioamatööride Ühingu juhtivamatööri.

Tutvunud kohalesaabunutega, ütles valitsuse juht oma sissejuhatavas sõnavõtus, et seni kuni Eestis viibivad nõukogude väeüksused ja teised idanaabri jõustruktuurid, ei ole ükskõik millised ootamatused välistatud. Ja üheks selliseks võib olla Eestis olevate info- ja sidekanalite meelevaldne katkestamine. Kuna kõik linnadevahelised sidesüsteemid on veel nõukogude jõustruktuuride jätkuva kontrolli all, siis võimaliku kriisiolukorra puhul võidakse neutraliseerida kõik eesti linnade ja maakondade vahelised telefoni-, raadio- ja TV kanalid.

Selle vältimiseks on vaja kiiresti luua alternatiivsed sidekanalid Toompea ja maakonnakeskuste vahel. Samuti on vaja luua üks või paar alternatiivst sidekanalit mõne välisriigiga, näiteks Soomega.

Vangid
Toompea loss

Seejärel palus peaminister informeerida kohalolijaid side olukorrast vabariigis. Kohalolijate sõnavõttudest selgus, et kriitilisel hetkel on kogu vabariigi telefoniside võimalik paari tunni jooksul täielikult halvata, mille tulemusel katkeb side nii maakonna keskuste kui Tallinna ja maakondade vahel.  Selleks annab häid võimalusi Tallinna kaugejaam, kus valdav osa personalist on nõukogude reservohvitserid, kelledest paljud on seotud Interliikumisega ja on aktiivsed senise nõukogude riigikorra toetajad.

Samal ajal teatas Tallinna kaugejaama juhtivinsener Leo Valvik, et tema poolt on omaalgatuslikult juba loonud paar alternatiivset sidekanalit Helsingiga, millede  olemasolust teavad vaid tema ja veel paar kaugejaama töötajad, kelle lojaalsuses võib olla kindel.

Seejärel tegi peaminister kohal olnud sidetöötajaile ülesandeks - moodustada kiiresti töögrupp ja töötada välja ettepanekud kogu vabariiki hõlmava, alterna-tiivse sidesüsteemi loomiseks. Ettepanekute väljatööta-miseks andis valitsuse juht aega kaks nädalat.

tegi peaminister ülesandeks - organiseerida ööpäeva-ringne eetri jälgimine ja fikseerida kõigi nõukogude sõjaväeosade raadio-ühendused ja selgitada välja nende töösagedused. Samuti said raadioamatöörid (?) ülesandeks luua  kontaktid mõnede Soome või Rootsi raadioamatööridega, kelle kaudu oleks kriisisituatsioonis võimalik lähetada infot läände.

Vajaliku ruumi raadiojaama  paigaldamiseks eraldas peaminister Toompea lossi ülemisele korrusele veel samal päeval. Kuna  raadio-amatöörid kasutasid tol ajal põhiliselt varem nõukogude armees kasutusel olnud, või siis endavalmistatud raadioseadmed, millega kõigi eetris olevate raadiosageduste kontrollimine oli raskendatud, siis lubas peaminister eraldada kaasaegse amatöörraadiojaama ostmiseks Soomest vajaliku  summa valuutat.

Seejärel tegime veel ringkäigu Toompea lossis ja tutvusime valitsusehoone side olukorraga. Selgus, et peale kohalike, Tallinna automaatjaamaga ühendatud telefonide olid sääl küll olemas ka mõned otsekanalid Moskvaga, kuid need olid kõik KGB sidekeskuse kontrolli all. Seega takistas alternatiivsete sideühenduste loomist Toompea lossi ning maakondade vahel selleks vajalike ühendusliinide puudumine. Selle ülesande pidi kiiresti lahendama loodav töögrupp.

Moodustatud töögrupi tuumiku moodustasid Toompeal käinud sidelased, kuhu kaasasime veel mõned kompetentsed sidespetsialistid. See töögrupp käis koos neljal korral, mille käigus töötati välja Toompea lossi (valitsuse) ja maakondade vahelise sideühenduste loomise alternatiine variant.  

Selleks oli eelkõige vaja organiseerida Toompea lossi ja Kosel asunud sidekeskuse Tallinn-2 ning Rapla Sidesõlme vahel vähemalt paar sidekanalit. Füüsiliste sideliinide puudumise tõttu kasutati selleks Toompea lossi ja Kose sidekeskuse vahel tööle pandud raadioside kanaleid. Kose sidekeskustest oli väljapääs kõikidesse maakondadesse juba olemas. Selleks kõlbasid hästi varem kasutusel olnud õhukaitse süsteemi kanalid, mis nüüd tühjadena seisid.

Peaministri poolt määratu tähtajal toimus Toompeal töögrupi teine kohtumine valitsusjuhiga, kus lisaks väljatöötatud tehnilisele lahendusele otsustati Tallinna kaugejaama ja Toompea vahel ehitada veel ka kaabelliin. Selle ehitus pidi aga toimuma salduskatte varjus, ilma kaugejaama ja vabariigi side juhtivtöötajate teadmata.

Ka olid raadioamatöörid alustanud oma raadioaparatuuri ja antennisüs-teemide paigaldamist Toompeale. Viimast tuli teha salaja, kuna Toompeal liikus sel ajal mitmesugust rahvast, kaasa arvatud ka Interliikumise tegelasi.

Samas sai ka teatavaks, et ekstreemolukorras ei ole raadioühenduste loomine välismaailmaga meie põhjanaabri raadioamatööride abiga võimalik, kuna Soome presidendi kantselei oli soome amatööridel eesti amatööridega suhtlemise poliitilistel teemadel ära keelanud. Kuid kokku oli lepitud mitme Kesk- Rootsis asunud raadioamatööriga, kes olid nõus vajaduse korral abistama eesti raadioamatööre siin toimuvate sündmuste teavitamisel kogu maailmale. Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni ülemnõukogu poolt oli  jäänud siis veel umbes üks kuu.

Side valdkonnas toimus sel perioodil veel teisigi seni avalikustamata sündmusi. Kohe peale Viliniuse telemasti ründamist kurikuulsa OMON-i poolt, rakendati tollal Riias asunud Balti sõjaväeringkonna staabi ja Pärnu sõjaväelennuvälja vahel tööle kaks analoog sidekanalit (Pärnu sõjaväe-lennuvälja ülem oli samaaegselt ka Pärnu linna garnisoni ülem). Kuna olime kindlad, et nimetatud sidekanalite kiire töölerakendamise põhjuseks on Balti riikides toimuvad sündmused, otsustasime need sidekanalid võtta Pärnu vahejaamas pideva kontrolli alla.

Kuid siis selgus, et kanalitel edastatav info on kodeeritud, mis tegi selle mitteloetavaks. Kuid kuna see kodeeritud info oli kanalil kuuldav pulsseeriva toonina, siis katkestas meie jaama valvetöötaja iga kord,  kui kanalile lülitatud valjuhääldist toon kostma hakkas, perioodiliselt kanalid välja. Nii jõudsid Balti sõjaväeringkonnast edastatud käsud ja korraldused Pärnu sõjaväe lennuväljale ja garnisoni staapi üsna tublisti hakituna, mistõttu need polnud arusaadavad ja arvatavasti seetõttu Pärnus suures osas ka täitmata jäid. Iga sellise ebaõnnestunud sideseansi järel kontrollisid  vene sõjaväelased kanalite korrasolekut,  kuid need osutusid alati korras olevaiks…

Sel ajal töötas Tallinna lähistel vene elanikkonda  Eesti taasise-seisvumise vastu agiteeriv Interliikumise raadiojaam “Nadeþda”. Selle toimetus ja stuudio asusid Tallinnas ja neid raadiosaatjaga ühendav sidekanal käis läbi Tallinna Telefoni Kaugejaama. Nagu kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik mulle hiljem rääkis, tegutsesid nemad Tallinnas analoogselt Pärnu võimendusjaamas toimunuga ja katkestasid iga kord “Nadeþda” saatjale edastatavad räigesisulised ning  eestlaste iseseisvumist taunivad saated.

Riias aset leidnud veriste sündmuste ajal katkestasid nõukogude jõustruk-tuurid Riia kaugejaamas kõik Lätti sisenevad ja säält väljuvad sidekanalid, mistõttu kolm või neli päeva järjest polnud võimalik telefoni teel Riias toimuva kohta infot saada. Kuna ma kuulusin koos läti kaugsidetöötajatega ühte ja samasse sidestruktuuri, olid paljud läti kaugside töötajad mulle isiklikult tuttavad. Tundsin hästi kõiki Sigulda raadiolingi mastis töötavaid läti rahvusest sidelasi ja nende abiga organiseerisime me tookord mööda teenistuside kanaleid telefoniühenduse Riiaga.

Kuigi Eestis kurikuulsat OMON-i üksust ei olnud loodud, polnud välistatud, et analoogselt Leedus toimunuga, võidakse ka Eestis siin olnud raadiostuudiod ja telemastid nõukogude sõjaväelaste poolt hõivata.  Seetõttu asus Tallinna Raadiomaja ja Telekeskust koos tuhandete linnaelanikega kaitsma Kaitseliit ja  Kodukaitse. Et Pärnu telemasti võimaliku hõivamise korral saaks elanikele raadio teel vajalikku infot edastada, paigaldasime me koos paari telemasti töötajaga linnas üles konspireeritud varisaatja, kasutades selleks üht reservis olnud kesklaine juhtsaatjat. Vajaduse korral võis selle mööda alternatiivseid sidekanaleid pidi ühendada ka Toompeaga. Saatja võimsusest piisas Pärnu linna ja selle ümbruse katmiseks raadioleviga.

Enne vaisaatja paigaldamist käisin varisaatjaküsimuses Pärnu linnapea Jaak Saarniidu vastuvõtul ja küsisn  selle kohta tema arvamist.  Linnapea soovitas seda tehe ja teatas, et  vaid hetk tagasi oli tema jutul käinud Pärnu garnisoni ülem ja nõudnud Rahvainde, Kodukaitse ja teiste  nõukodevastaste organisatsioonide juhtide nimekirja.

Vangid
Nõukogude tankikolonn teel telemasti juurde

20. augusti süngel hommikul, kui Tallinna  saabus Pihkva diviisi tankikolonn, üritasid selle üksuse soldatid hõivata Tallinna teletorni. Teatavasti sulgesid kolm raadiorelee valvetöötajat end torni ülemise korruse aparatuuriruumi ja blokeerisid torni lifti. Hiljem on seda sidetöötajate käitumist hinnatud kui teguviisi, mis  hoidis ära telemasti hõivamise.

Kuid telemasti juurde saabunud tankikolonni komandöridel polnud püsivat sidet Tallinna garnisoni peastaabiga, mistõttu ei saadud vajalikke korraldusi ja nende tegutsemine venis. Põhjuseks oli siin häritud raadioside tankikolonni ja garnisoni peastaabi vahel. Nimelt lülitasid Toompeal asunud raadioamatööride iga kord, kui sõjaväelaste raadiosaatjad tööle hakkasid, nende töösagedusele segava tooni, mis edastatava info lugemise võimatuks tegi. Selle tegevusega saavutati sündmuste arengu venimine ajani, mil tankikolonni komandör sai korralduse – asuda tagasiteele Pihkvasse.

Kõik need raadioamatööride poolt korraldatud “eetrimängud” lindistati viimaste poolt, mis hiljem ka ühes Eesti Raadio saates maha mängiti. On raske oletada, mis oleks võinud juhtuda siis, kui tankikolonnil oleks olnud kohe kohale saabudes korralik raadioside garnisoni peastaabiga. Millised olnuks staabi korralduse tankistidele? Kas nad oleksid hõivanud telemasti? Või oleksid hõivanud hoopis Toompea?

Kõik see, millest eelpool juttu oli, toimus vaid elekterside valdkonnas. Kuid samuti valmistuti oodatud “X” päeva saabumiseks ka mitmes teises eluvald-konnas. Kuigi sündmused neil ärevatel augustipäevadel arenesid nii, et kõigi ülalkirjeldatud abinõude rakendamiseks ei tekkinud vajadust, räägib see fakt iseenesest mõnede poliitikute ettenägelikkusest sündmuste võimaliku arengu suhtes.

 

          Vaino Kallas

(Tollal: Kaugside ja TV tehnikasõlme

Pärnu o liinitehnilise tsehhi juhataja)