MÄLESTUSMEMORIAL VIRMALISTE MAAL

 

MÄLESTUSMEMORIAL VIRMALISTE MAAL

 

Kohe pärast Balti riikide annekteerimist N. Liidu poolt, arreteeris NKVD kolmes Balti vabariigis tuhandeid sõjaväelasi, riigi- ja ühiskonnategelasi ning lihtkodanikke, kellest osa hukati kohapeal, paljud aga viidi nõukogude sunnitöö- ja erilaagritesse, kus neist suurem osa hääbus ränkrasket laagrielu ja represseerijate mõnitusi taludes. Eriti hoogustusid arreteerimised pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel, mil tuhanded Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid viidi kaugele polaarjoone taha Taimõri poolsaarele Norilskisse, kus tol ajal asus üks suurim NKVD sunnitöölaagrite konglomeraat. Pärast Balti riikide taasokupeerimist Punaarmee poolt, jätkusid NKVD metsikused, ja Venemaa sunnitöölaagritesse, sealhulgas ka NORIL-GULAGI laagritesse, hakkasid veerema rongid arreteeritud ja "troikade" poolt sunnitööle mõistetud eestlaste, lätlaste ja leedulastega. Kuipalju eestlasi on üldse Norilski laagritest läbi käinud ja kuipalju neist on seal hukknud (hukatud), pole siiani võimalik olnud kindlaks teha, kuna kogu NKVD laagrite dokumentatsioon on peidetud selle repressiivorgani järeltulija KGB sügavatesse peidikutesse. Kuid ka kõige tagasihoidlikema arvestuste järgi ulatub see arv kindlasti tuhandetesse.

1941. aasta suvel, enne sõja puhkemist, arreteeriti kolmes Balti vabariigis kokku ligi poolteisttuhat kõrgemat ohvitseri. Kindralid ja vanemohvitserid käsutati Punaarmee akadeemiasse "täiendõppusele", kust neil tagasiteed enam polnud. Paljudele neist määrati kõrgem karistusmäär mahalaskmise läbi, mis ka kohe täide viidi. Valdav enamus neist surid aga kaugel kodumaast, Taimõri poolsaare erilaagrites nälja, haiguste ja külma kätte.

Eesmärgiga eesti ohvitseride saatusest rohkem teada saada, käis 1988. aasta suvel Norilskis Eesti 15-liikmeline ekspeditsioonigrupp, mille organiseeris "Memento" Harjumaa osakonna juhatuse esimees Ilmar Laherand. Tänu sellele said nii mõnedki asjad selgemaks.

Et jäädvustada Norilski laagrites hukkunud Balti riikide ohvitseride mälestus, käis eesti, läti ja leedu ühisdelegatsiooniga seal ka 1990. aastal, ning ühiselt rajati mälestusmärk 140 km Norilskist ida pool asuva Lama järve äärde. Seal, Putorana eelmäestiku jalamil, täielikult eraldatuna muust maailmast, asus kunagi NKVD erilaager, kuhu 1941. aasta augustis viidi need 42 eesti, läti ja leedu kõrgemat suurtükiväeohvitseri, kes olid "täiendõppuse" ettekäändel kutsutud Moskva Frunze-nimelisse kõrgemasse sõjaväeakadeemiasse ja seal arreteeritud.

1991. aastal toimunud ekspeditsiooni eesmärgiks oli memoriaal-kompleksi rajamine Norilski linna lähistel asunud Smiti mäe jalamile, kus aastatel 1946-1952 asus üks suurimaid vangide matmispaiku Norilskis.

Norilskisse rajatud mälestuskompleksi kavandi autoriks oli leedu delegatsiooni juht Romas Svedinskas. Tema kavandatud oli ka Lama järve äärde püstitatud mälestusmärk. Ekspeditsioonist võttis osa 50 leedulast. Lätist oli 41 ja Eestist 25 osavõtjat. Läti delegatsiooni juhtis Läti Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teaduslik töötaja Ainars Bambalis. Eesti delegatsiooni esindas Meinhard Pahapill ühingust “Memento”. Ekspeditsiooni ettevalmistav töögrupp, kuhu kuulusid kõigi kolme vabariigi esindajad, alustas tegevust juba aasta varem. Valmistati ette ja kinnitati mälestuskompleksi kavandid ja delegatsioonide tegevuskava ning taotleti load sissesõiduks tol ajal veel suletud Norilskisse. Olgu siinjuures märgitud, et Läti ja Leedu ekspeditsioone toetasid nende riikide valitsused, kuna Eesti ekspeditsiooni liikmed sõitsid sinna omal kulul või toetajate annetuste abil.

Paljudel eesti delegatsioonist osavõtjatel olid lähedased omaksed olnud NORIL-GULAGI sunnitöölaagrites. Mitmel oli isa või vanaisa Norilski laagrites hukkunud ja puhkas sääl nüüd oma viimast und.

Piirivalveohvitseri Johan Saare isa oli olnud Eesti Kaitseväe kapten. 1945. aastal ta arreteeriti ja palju aastaid ei olnud tema kohta teateid. Alles 1978. aastal saadi teada, et ta oli olnud Norilski laagrites ja seal surnud.

Meditsiiniõe Aino Olevi isa Mihkel Seppik oli kuni 1940. aastani olnud näidistalu omanik. 1945. aastal ta arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus ta 1952. aastal suri.

Eesti delegatsiooni juhi Meinhard Pahapilli isa oli olnud meremees ja taluomanik. 1941. aastal ta arreteeriti ja viidi "troika" otsuse põhjal Norilski laagrisse, kus ta juba järgmisel aastal suri.

Tartu Ülikooli eksperimentaaltöökoja tehniku Kalle Einmanni isa arreteeriti 1949.aastal Omakaitsesse kuulumise pärast. Temale määras "troika" 25+5 aastat ja ta viidi Norilskisse, kus ta 1953.aastal suri.

Agronoom Valve Kerkeli isa oli olnud Eesti Kaitseväes üleajateenija. 1945.aastal ta arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus oli kuni 1949.aastani. Pääses eluga tänu sellele, et ta saadeti Tomski ja Krasnojarski laagritesse, kus elutingimused olid paremad ja kust ta 1956. aastal vabastati.

Rahvusraamatukogu töötaja Maire Joosti vanaisa oli olnud Eesti Kaitseväe kapten. 1941.aastal arreteeriti ta Värska õppelaagris ja viidi Norilskisse. Kaotas seal tervise, kuid jõudis 1956.aastal tagasi koju.

Viis eesti delegatsioonist osavõtjat olid ise Norilski laagrites viibinud. Nüüd, ligi pool sajandit hiljem taas neid paiku külastades, kuhu enamusel neist olid jäänud parimad noorusaastad ja osa tervistki, tundsid mehed sinna teele asudes suurt ootusärevust.

 

Saaremaa mees Peeter Õunpuu, kes seekord Norilskis olles pühitses oma 68. sünnipäeva, oli 1945. aastal arreteeritud Saksa sõjaväes teenimise pärast. Talle oli "kodumaa reetmise eest" määratud kümne aastat sunnitöölaagrit. Sealt pääses ta eluga vaid tänu ühele vangist laagriarstile.."

Viljandi koolipoiss Ilmar Palo  arreteriti ja  mõisteti  sunnitööle nõukogude vastase noorteorganisatsiooni kuulumise pärast.

 

Kunagine Tartu koolipoiss Ülo Raidma oli kooli ajal olnud ühe nõukogude okupatsioonivõimu vastu tegutsenud põrandaaluse õpilasgrupi liige, mille eest ta 1950. aastal arreteeriti ja Norilskisse viidi. Ta oli sealsetes laagrites kuni 1956.aastani. Ka tema isa arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus ta suri.

 

Tartu koolipoiss Evald Kohler arreteeriti 1946. aastal, süüdistatuna nõukogudevastasesse noorteorganisatsiooni kuulmises ja relva hoidmises. Viidi 1948. aastal Norilski laagrisse, kust ta peale vabanemist oli kuni 1959. aastani asumisel.

 

Vaino Kallas oli Norilski laagris aastatel 1945-1946. Viidi sinna peale sõja lõppemist Kuramaa "kotist", olles enne seda veel Vainode, Jelgava ja Molotovski (nüüd Severodvinsk) vangilaagrites.

 

Peale ülalnimetatute võtsid ekspeditsioonist osa:

Epp Aas - ekspeditsiooni arst, Kohtla-Järvelt;

Allan Alaküla - ajalootudeng, Tartust;

Kreet Aun - ajalootudeng, Tallinnast;

Maire Joost - ekspeditsiooni sekretär, Tallinnast;

Marika Karu - Tallinnast;

Allan Kasesalu - ajalootudeng, Tartust;

Ülo Keskküla, ekspeditsiooni vaimulik, Tartust;

Aino Olev - ekspeditsiooni kassapidaja, Tallinnast;

Merike Pahapill - Tallinnast;

Endel Palmiste - Tallinnast;

Arvo Pärn - Tallinnast;

Hans Raig - Tartumaalt;

Rein Raudvere - ajakirjanik, Võrust;

Raul Rebane - Tallinnast;

 

Teekond virmaliste maale  

Eesti delegatsioon asus Tallinnast rongiga Moskva suunas teele 1991. a. 26. juuli õhtul. Järgmise päeva pärastlõunal lendasime Moskvast Aerofloti lennukil Norilskisse, kuhu jõudsime pärast neli tundi kestnud lendu kohaliku aja järgi kell kolm öösel. Lennukist väljudes võttis meie delegatsiooni vastu juba lõppema hakkav polaarpäev. Päike, mis juba peaaegu kolm kuud polnud loojunud, paistis põhjataevas ja oli vaid paari-kolme meetri kõrgusel silmapiirist. Lennuväljal puhus lõikavalt jäine põhjatuul ja erinevalt Moskvas kuumast leitsakust ulatus temperatuur siin vaid nelja-viie soojapügalani.

Saanud pika ootamise järel kätte oma pagasi, sisenesime meid oodanud autobussi. Meile oli koos paari lätlannaga vastu tulnud läti delegatsiooni juht Aivars Bambalis, kes olid Norilskisse  saabunud juba mõned päevad vrem.

Seejärel alustasime sõitu Norilski linna suunas, mis asus lennuväljast umbes 40 km kaugusel. Autobuss liikus aeglaselt mööda tundrajärvede vahel looklevat auklikku maanteed, jättes selja taha väikesed tööstusasulad ja kõledalt lageda tundramaastiku.

Endiste Norilski vangilaagrite vangidena, kes me olime siin rohkem kui pool sajandit tagasi, mäletasime hoopis teistsugust tundramaastikku ja loodust. Pärast laagrist vabanemist olin ma sõitnud Norilskist kuni Dudinka jõesadamani kitsarööpmelisel raudteel ja näinud siinset polaartundrat, mis siis oli inimtegevusest veel üsna vähe kannatada saanud, hoopis teistsugusena. Tookord oli polaarkevad ja tundra kirendas lugematuis värvides õitsele puhkenud lilledest ja tundrataimedest. Väikeste järvede vahel rohetasid kidurad lehised.

Nüüd oli seesama tundra, niikaugele kui silm ulatus nägema, segamini pööratud ja risustatud. Kogu ümbrus oli maetud kaevandustest ja maagirikastusvabrikutest välja veetud aheraine ja šlaki alla. Kõikjal vedeles maas demonteeritud tehaste seadmeid ja ehitusjäätmeid. Mööda tundrat looklesid kasutuna maha jäetud torujuhtmed. Tugeva õhusaaste tõttu olid tundralehistel okkad maha varisenud ja surnud tüvetüükad seisid püsti nagu ristid surnuaial. Tollane mäletatavalt põhjamaiselt karge ja puhas õhk oli nüüd küllastunud väävli ja dioksüüdide vingust. Kõik andis tunnistust suure idanaabri lagastavast majandustegevusest ja valitsenud majandussüsteemi ebaperemehelikkusest, mis laskis kõigel armutult hävida.

Seda kõike läbi bussiakna nähes, ohkas keegi meie teekaaslastest kuuldavalt: "Kui saaks kas või õige väikese osa siin vedelevast metallist viia Eestisse, jätkuks sellest meie vaesele vabariigile mitmekümneks aastaks."

Varsti sisenes autobuss kivimajadega palistatud linnatänavale, kus peaaegu täielikult puudus rohelus. Ainult peatänav, mis kõigi nõukogude traditsioonide kohaselt kandis Lenini nime, oli kiduratest tundrataimedest hekiga poolitatud kaheks sõidureaks. Siis peatus meie buss linna ainukese hotelli "Norilsk" ees, mis sai järgnevaks kolmeks nädalaks meie ekspeditsiooni peatuspaigaks.

 

Sunnitöölaagrite linn  Norilsk

Kaugel põhjas, umbes kolmsada kilomeetrit põhja polaarjoonest põhja pool, asub  endise N. Liidu sunnitöö-  ja erilaagrite linn Norilsk.

Esimesed andmed Norilski kohta pärinevad 1921. aastast, mil tolleaegne Põhja Mereteede Valitsus rajas Schmiti  1) mäe jalamile väikese söekaevanduse. Seal kaevandatud kivisüsi veeti mööda jõgesid ja järvi Põhja-Jäämere äärde. Norilski asulat polnud siis veel olemas.

1935. aastal avastasid geoloogid Norilskit ümbritsevatelt aladelt rikkalikud polümetallimaakide leiukohad. Avastatud metallimaakide kontsentratsioon oli väga kõrge ja neis leidus peaaegu kogu Mendelejevi tabeli loetelu. Eriti rikkalikud olid vase ja nikli leiukohad.

Siinjuures olgu märgitud, et veel  aastatel 1947 - 1948 suutis Norilski Metallurgiakombinaat oma vase ja nikli toodanguga maailmaturul konkureerida tänu sealsete maakide kõrgele kontsentratsioonile, mis võimaldas neid metalle toota väga madala omahinnaga. See oli ka põhjuseks, miks vaatamata suurtele kaugustele ja väga karmidele kliimatingimustele, asuti sinna suurt metal

lurgiakombinaati rajama. Kogu ehitustegevus allutati NKVD-le, kelle ülesandeks oli rajatava tööstuse ja kaevanduste odava tööjõuga varustamine. Selleks kõlbasi kõige paremini ilma ühegi õiguseta traataia sisse suletud vangid.

Esimesed 1500 vangi toodi sinna 1935. aasta suvel. Vangid laaditi Krasnojarskis jõepraamile ja toodi mööda Jenissei jõge kuni Dudinka jõesadamani. Umbes paarsada vangi jäeti Dudinka ja Norilski vahele kitsarööpmelist raudteed ehitama, ülejäänud viidi mööda Kara merd ja Põhja-Siberi jõgesid ning järvi praeguse Valjoki asulani. Seal pandi osa vange tellisetehast ehitama, teine osa aga hakkas Valjoki ja Norilski vahelist raudteeharu rajama. Kõik ehitustöödeks vajalikud materjalid ja seadmed veeti Dudinka sadamast Valjokini (umbes 90 km) mööda tundrat traktorikelkudel.

Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases, või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks.

Vangide tööpäev oli kuni 18 tundi pikk. Kõik tööd tehti käsitsi, kuna ehitustel polnud mingisuguseid mehhanisme. Seetõttu esines palju tööõnnetusi. Kõik hoonete ja komnikatsioonide jaoks vajalikud kraavid ja süvendid raiuti külmunud igikeltsa käsitsi, kirka ja labida abil. Töömahu hindamisel kehtis nn. "kümnendsüsteem": kümme labidatäit - üks kanderaami täis; kümme

kanderaamitäit - üks kantmeeter; kümme kantmeetrit - ühe vangi päevanorm.

Pitka
Esimene lehisepalkidest maja Norilskis

Norilski laagrites valitsenud töötingimusi iseloomustab ilmekalt 1940. aastal tollase metallurgiakombinaadi direktori poolt ühel nõupidamisel lausutu:

"Meil siin ei ole töötamiseks mingisuguseid mehhanisme ja me töötame nii nagu 400 aastat tagasi vanas Babüloonias."

Siinjuures olgu märgitud, et aastatel 1941-1950, kui Norilski laagritesse viidi paljusid meie kaasmaalasi, ei olnud seal midagi muutunud. Kõik kaevamised tehti endiselt käsitsi. Telkide asemel olid siis küll juba barakid, kuid nagu mulle rääkisid Norilski laagrites viibinud eesti sõjaväelased, pidid nad 1941. aasta talve üle elama veel telkides. Tööpäeva pikkuseks oli siis küll "vaid" 10-12 tundi. Vangide toit ja riietus olid endiselt viletsad.

Esimesed majad ehitati Norilski asulasse lehisepalkidest. Alates 1937. aastast, kui valmis tellisetehas, hakati ehitama kivimaju, kuhu asusid elama kombinaadi juhtkond ja tsiviilspetsialistid oma perekondadega.

Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad.

1939. aastal oli Norilski asulas juba viis tänavat umbes poolesaja ühe- ja kahekorruselise kivimajaga. Kõik need olid vangide ehitatud. Samal ajal alustati võimsa soojuselektrijaama rajamist ja aasta hiljem - 1940. aasta

suure metallurgiatehase ehitusegaajupotentsiaal oli vajalik giganttehase projekteerimisel ja ehitamisel. Kõik nad suleti traataeda.

1941. aastal alanud sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel kiirendas oluliselt tehase ehitam. Selleks toodi Norilskisse kõigist N. Liidu piirkondadest teadlasi, insenere ja ehitusspetsialiste, kelle ist, kuna rinne ja sõjatööstus vajasid värvilisi metalle. Metallurgiatehas anti käiku ehituse 264. päeval ja selle põhitoodanguks oli nikkel. Vähesel määral hakati tootma ka teisi väärismetalle.

1946. aastal, kui viibisin Norilski 7. laagripunktis, jätkus selle giganttehase ehitus. Ehitasime tohutusuurt niklitehast, millest osa oli juba valmis ja andis toodangut.

"Väljapaistvaks" tegelaseks Norilski sunnitöölaagrite ja metallurgiakombinaadi rajamisel oli selle tolleaegne direktor Avrami Zavenjagin, kelle kultust on püütud ikka veel säilitada ja kelle nime kandis kombinaat veel ka 1991. aastal. Zavenjagin määrati Norilski kombinaadi direktoriks 1938. aasta kevadel ja oli sellel kohal kuni 1941. aastani. 1945. aastal sai temast NKVD peamehe Lavrenti Beria asetäitja.

Selle "raske inimese", nii iseloomustasid Savenjaginit tema kaastöötajad, organiseerimisel ja juhtimisel sai NORIL-GULAGI sunnitöö- ja erilaagrite rajamine täishoo. Neid kerkis sinna kui seeni pärast vihma. Nii rääkis 1991. aasta augustis Balti riikide ekspeditsiooni gruppidele Norilski ajaloomuuseumi töötaja Nina Dzjubenko. Tolleaegsetes Moskva võimuešelonides olevat see mees olnud üks vähestest, kes tohtis NKVD šefi Beria ees "tagakäppadel" seista.

Zavenjagin on maetud Kremli müüri äärde. Tema "elutööks" olid need sajad ja sajad tuhanded piinatud ja vaevatud, kes puhkavad nüüd Schmiti mäe jalamil külmunud igikeltsa või šlakikihi all või heidetuna tühjadesse kaevandusšahtidesse ja neil pole kunagi olnud kalmukohta, kuhu nüüd võiks asetada lilli.

Pole teada, palju NORIL-LAGIS kokku sunnitöö- ja erilaagreid oli. Ametlikud andmed selle kohta puuduvad. Samuti võib ainult oletada, palju inimesi neist laagritest vangidena aastate jooksul läbi käis. Kolonelleitnant Georg Leets on oma mälestustes maininud, et NORIL-LAGI sunnitöölaagrites oli üheaegselt kuni 35000 vangi ja igal aastal viidi sinna nn. "kaoprotsendi" katteks juurde umbes 15-18 tuhat vangi. Vene Föderatsiooni Riiklikust arhiivist leitud Taimõri okrugi Norilski Metallurgiakombinaadi erifondi dokumentidest aga nähtub, et seisuga 01. jaanuar 1953 oli NORIL-GULAGi nn. paranduslikes töölaagrites kokku 75055 vangi ning erilaagrites, kus hoiti kinni "riiklikke kurjategijaid", kokku 18592 vangi. Seega oli Norilski laagrites üheaegselt mitte 35 tuhat, vaid umbes 95 tuhat vangi.

Balti riikide eesti ekspeditsioonigrupi  Norilskis viibimise ajal polnud enam võimalik välja selgitada laagripunktide asukohti. Norilski elanikkond on uuenenud ja dokumentaalsed materjalid puuduvad. Segadus on ka laagrite nimetuste ja numeratsiooniga, kuna GULAGI juhtkond neid tihti muutis

Nõukogude Liidu ametliku ajaloo põhjal kuulub Norilski asula ja sinna rajatud tehaste ehitajaau hoopiski nn. "polaarkomnoortele", kelle "kõrgendatud töökohustuste" ja pikkade koosolekuprotokollide tulemusena olevatki too tööstusasula kerkinud. Vangide poolt tehtut ei mainita neis dokumentides mitte poole sõnagagi..

Tegelikult aga, nagu N. Liidus komsomoli "vägitegudega" ikka on olnud, oli komnoori Norilski ehitustel vaid mõnikümmend. Nii Norilski esimene asula kui ka suur metallurgiakombinaat, aga samuti suur osa praegusest Norilski linnast on vangide rajatud. Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid seal surmaga silmitsi olles pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata 40-50 kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Olles poolnäljas ja kehvas vangirüüs, pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaigused sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaeset toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes "platnoide" poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Kümned tuhanded vangid hukati NKVD mõrtsukate poolt.

Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandusšahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi 25-30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis sai. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehastest toodud šlakiga. Laipadele jäeti selga vaid laagripesu ja jala külge lipik numbriga. Surnute nimesid teadsid vaid GULAGI asjamehed.

Suur oli NKVD asjameeste hirm vangide põgenemise pärast laagrist, ehki iga põgeneja määranuks laagrist põgenemisega ise endale surmaotsuse, sest ümberringi laius tuhandete kilomeetrite ulatuses asustamata ja tühi tundra ja selle läbimine olnuks selge enesetapp. Kuid ometi leidus riskijaid, kes eelistasid üheprotsendilist pääsemise võimalust üheksakümne üheksale protsendile hukkumisvõimalusele. Ühes GULAGI parteiaktiivi dokumendis on selle kohta öeldud:

"Laagrites ei ole tagatud riiklik julgeolek. Mõlemas laagris (sunnitöö- ja "mägilaagris" - V.K.) esines 1952. aastal vangide ärajooksmisi. 1952. aastal ˇˇˇˇära jooksnud vangidest on leidmata ja kinni võtmata kuus vangi. Mägilaagris, kus on küll tugevdatud valve, on ärajooksmised isegi sagenenud, kuna seal on levinud väga kahjulik ja ohtlik "teooria", et ega nad Norilskist kaugele jookse."

Seepärast kahtlustasid NKVD timukad isegi surnuid. Norilski laagrites kontrollis laagrivalve üle kõik sealt väljaviidavad laibakoormad. Kontrollimiseks kasutati puuhaamrit, mille talla külge oli kinnitatud umbes sõrmepikkune metallist teravik. Sellega lõi valvesoldat laagriväravas igale laagrist väljaviidavale laibale hoobi kuklasse või otsmikule. Pärast viiekümnendaid muudeti selline kontrollimisviis laagri juhtkonna poolt kui "ebahumaanne" ära ja edaspidi hakati laipadele sama haamriga vastu jalapäkka lööma. Ka võib parteiaktiivi dokumendist veel lugeda, et:

"...riiklikku julgeolekut "ohustavad" ka vangide poolt töötsoonis valmistatud noad, piigid ja muud terariistad, mida laagrivalvurid mitte alati ei suuda leida."

Viiekümnendate algul, kui laagritest hakati vange vabastama ja sinna asumisele jätma, tekkis Norilski endise asula juurde üks omapärane "linnaosa", mida hakati kutsuma “balokiks”. See oli kõikvõimalikest materjalidest, nagu taarakastide lauad, plekijäätmed, tellised, muld ja teised ehitusjäätmed, rajatud putkade ja punkrite linnaosa, kus elasid laagritest vabastatud vangid. Vabaks saanud vangid saadeti laagrist minema tühjade kätega ja siitpeale pidid need ise endale eluaseme muretsema ja ülalpidamist hankima. Tavaliselt mindi esialgu elama mõne varem laagrist vabanenud tuttava juurde ja hakati seejärel kohe endale uut eluaset rajama. Selleks kasutati ära juba teiste poolt ehitatud onni ühte või kahte seina ja nii laienes see "balokiks" nimetatud labürint nagu mesilase kärg igasse suunda. See oli tõeline labürint, kus võõras sai liikuda ainult teejuhi abiga.

1991. aasta suveks oli kunagisest Norilski asulast, mis jäi praegusest Norilski linnast umbes kümne kilomeetri kaugusele, säilinud vaid mõned üksikud hooned, nende hulgas ka kõige esimene sinna rajatud lehisepalkidest puumaja. Alles olid veel ka kunagine postkontor ja laagrite keskhaigla hoone, kus mitmeid aastaid töötas peaarstina Norilski laagrisse viidud dr. Mardna Tartust.

Nüüd on Norilski ümbrusest leitud kohti, mis lubavad oletada seal asunud erilaagrite olemasolu. Üheks selliseks paigaks on nn. "Norilsk-2". See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid, kes on väitnud, et just seal toimus kõigi surmamõistetud vangide hukkamine. Organiseeritud otsimisretki selle oletatava surmalaagi asupaika toimunud ei ole, kuna selles piirkonnas esineb mürgiseid gaase, mis ebasoodsa tuule puhul on eluohtlikud. Küll on aga kohalikud Norilski elanikud tundras ringi liikudes sattunud ühe kõrgendiku jalamil asunud mahajäetud kaevanduse ja laagriplatsi varemetele, mis annavad tunnistus kunagisest suurest vangilaagrist. Mõned julgemad on laskunud ka kunagise kaevanduse šahti ja nende sõnul on seal neile avanenud kohutav vaatepilt. Kõik ðahti käigud olevat täidetud luukerede ja inimjäänustega, kusjuures kõik need olevat mahalaskmise tunnustega. 1991. aastal Norilskis ilmunud broþüüris "Norilski Memoriaal" meenutava

Mitmed endised vangid oma kaasvangide saatmist sellesse salapärasesse "Norilsk-2", kust mitte keegi pole hiljem tagasi tulnud

Saladuslik "Nordvic"  

1991. aastal olid Norilski kohalikus linnamuuseumis välja pandud materjalid Taimõri poolsaare põhjarannikul asunud salapärase kaevanduse kohta, millele muuseumi töötajad olid andnud nimetuseks Nordvic. 1990. aastal käis selles paigas Norilski linnamuuseumi töötajaist koosnev ekspeditsioon, kes uurimistööde käigus avastas Põhja-Jäämere rannikul mitu kaevandusšahti ja väikese rikastusvabriku olemasolu tunnused. Mida seal kaevandati, ei ole teada. Arhiividokumentidest on leitud vaid üksikud vihjed selle kohta, nagu oleks seal otsitud fluoriide või apatiiti, millest sünteesitud fluori kasutatakse teatavasti tuumakütuse tootmisel uraani puhastamiseks ja rikastamiseks. Norilski linnamuuseumi töötajad leidsid sealt mitmesuguseid tööriistu, puukärusid ja sulatustiigleid. Säilinud oli ka väike matmispaik, kuhu olid maetud põhiliselt lapsed. Kaevandusðahtid olevat olnud nii madalad, et seal sai töötada ainult lamades. Samal ajal oli kunagi sinna toodud Ameerika päritolu puurimistehnika vedelenud pakendites ja seda polnud kunagi kasutatud.

Kohaliku NKVD ja Taimõri ringkonna majandusarhiividest leitud dokumendid annavad tunnistust selle kohta, et selle salapärase Nordvici rajamiseks ja tegevuseks kulutati kümneid miljoneid rublasid, kuid mitte mingisugust tulu see objekt ei andnud. Veel on dokumentaalselt tõestatud, et pidevalt "värbas" vastav kontor Moskvas sinna töölisi. Vangide kasutamisest arhiividokumentides ei räägita. Küll aga leiti 1990. aastal paar inimest, nende hulgas ka ühe kaevanduse ülema tütar, kes on väitnud, et Nordvicis tegid kogu põhitöö ära vangid. Elutingimused olevat seal olnud kohutavad. Mingisugust arstiabi polevat olnud. Pärast seda, kui kaevandus oli Moskva poolt tunnistatud mittetasuvaks, oli lakanud sinna ka toiduainete viimine. Nälja tõttu oli koos vangidega hukkunud ka osa vangivalvureid. Ellu jäänud vangid olevat aga laaditud ühele praamile ja uputatud Põhja-Jäämerre.

1991. aastani, mil Balti riikide ühisekspeditsioon Norilskis käis, ei olnud kohaliku linnamuuseumi töötajad suutnud leida mitte ühtegi Nordvicis olnud vangi. NKVD on kõrvaldanud kõik tunnistajad. Pärast Nordvici likvideerimist olevat kogu Ameerika kaevandustehnika selle äraviimiseks koondatud Põhja-Jäämere äärde, kus see oli seisnud ka veel 1990. aastal. Muuseumitöötajate sõnul elavad Nordvicis praegu vaid linnud.

Nii jutustasid oma ekspeditsioonist sellesse salapärasesse Nordvici Norilski linnamuuseumi töötajad. Pole võimatu, et seal hukkunud ja hukatud vangide hulgas oli ka meie kaasmaalasi.

Kuigi NKVD hakkas Eestis arreteeritud inimesi Norilski laagritesse viima alles 1941. aastal, võis 1991. aastal ilmunud “Norilski Memorialis” avaldatud vangide nimekirjadest leida eestlaste nimesid, kes olid sinna viidud juba palju varem. Neist materjalidest nähtub, et Krasnojarski krai UNKVD "kolmiku" otsusega oli Norilski laagrites hukatud Eesti Vabariigi kodanikke juba 1937.-1938. aastal. Millise süüteo eest, seda polnud dokumendis märgitud. Võib ainult oletada, et need võisid olla neil aastatel nõukogude piirivalvurite poolt Peipsi järvel röövitud eesti kalurid.

Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases, või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks.

Vangide tööpäev oli kuni 18 tundi pikk. Kõik tööd tehti käsitsi, kuna ehitustel polnud mingisuguseid mehhanisme. Seetõttu esines palju tööõnnetusi. Kõik hoonete ja komnikatsioonide jaoks vajalikud kraavid ja süvendid raiuti külmunud igikeltsa käsitsi, kirka ja labida abil. Töömahu hindamisel kehtis nn. "kümnendsüsteem": kümme labidatäit - üks kanderaami täis; kümme kanderaamitäit - üks kantmeeter; kümme kantmeetrit - ühe vangi päevanorm.

Norilski laagrites valitsenud töötingimusi iseloomustab ilmekalt 1940. aastal tollase metallurgiakombinaadi direktori poolt ühel nõupidamisel lausutu:

"Meil siin ei ole töötamiseks mingisuguseid mehhanisme ja me töötame nii nagu 400 aastat tagasi vanas Babüloonias."

Siinjuures olgu märgitud, et aastatel 1941-1950, kui Norilski laagritesse viidi paljusid meie kaasmaalasi, ei olnud seal midagi muutunud. Kõik kaevamised tehti endiselt käsitsi. Telkide asemel olid siis küll juba barakid, kuid nagu mulle rääkisid Norilski laagrites viibinud eesti sõjaväelased, pidid nad 1941. aasta talve üle elama veel telkides. Tööpäeva pikkuseks oli siis küll "vaid" 10-12 tundi. Vangide toit ja riietus olid endiselt viletsad.

Esimesed majad ehitati Norilski asulasse lehisepalkidest. Alates 1937. aastast, kui valmis tellisetehas, hakati ehitama kivimaju, kuhu asusid elama kombinaadi juhtkond ja tsiviilspetsialistid oma perekondadega.

Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad.

1939. aastal oli Norilski asulas juba viis tänavat umbes poolesaja ühe- ja kahekorruselise kivimajaga. Kõik need olid vangide ehitatud. Samal ajal alustati võimsa soojuselektrijaama rajamist ja aasta hiljem - 1940. aastal suure metallurgiatehase ehitusega. Selleks toodi Norilskisse kõigist N. Liidu piirkondadest teadlasi, insenere ja ehitusspetsialiste, kelle ajupotentsiaal oli vajalik giganttehase projekteerimisel ja ehitamisel. Kõik nad suleti traataeda.

1941. aastal alanud sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel kiirendas oluliselt tehase ehitamist, kuna rinne ja sõjatööstus vajasid värvilisi metalle. Metallurgiatehas anti käiku ehituse 264. päeval ja selle põhitoodanguks oli nikkel. Vähesel määral hakati tootma ka teisi väärismetalle.

1946. aastal, kui viibisin Norilski 7. laagripunktis, jätkus selle giganttehase ehitus. Ehitasime tohutusuurt niklitehast, millest osa oli juba valmis ja andis toodangut.

"Väljapaistvaks" tegelaseks Norilski sunnitöölaagrite ja metallurgiakombinaadi rajamisel oli selle tolleaegne direktor Avrami Zavenjagin, kelle kultust on püütud ikka veel säilitada ja kelle nime kandis kombinaat veel ka 1991. aastal. Zavenjagin määrati Norilski kombinaadi direktoriks 1938. aasta kevadel ja oli sellel kohal kuni 1941. aastani. 1945. aastal sai temast NKVD peamehe Lavrenti Beria asetäitja.

Selle "raske inimese", nii iseloomustasid Savenjaginit tema kaastöötajad, organiseerimisel ja juhtimisel sai NORIL-GULAGI sunnitöö- ja erilaagrite rajamine täishoo. Neid kerkis sinna kui seeni pärast vihma. Rääkides meile Zavenjaginist, ütles meid saatnud giid Nina Dzjubenko, et tolleaegsetes Moskva võimuešelonides oli too mees üks vähestest, kes tohtis NKVD šefi Beria ees "tagakäppadel" seista.

Zavenjagin on maetud Kremli müüri äärde. Tema "elutööks" olid need sajad ja sajad tuhanded piinatud ja vaevatud, kes puhkavad nüüd Schmiti mäe jalamil külmunud igikeltsa või šlakikihi all või heidetuna tühjadesse kaevandusšahtidesse ja neil pole kunagi olnud kalmukohta, kuhu nüüd võiks asetada lilli.

Pole teada, palju NORIL-LAGIS kokku sunnitöö- ja erilaagreid oli. Ametlikud andmed selle kohta puuduvad. Samuti võib ainult oletada, palju inimesi neist laagritest vangidena aastate jooksul läbi käis. Kolonelleitnant Georg Leets on oma mälestustes maininud, et NORIL-LAGI sunnitöölaagrites oli üheaegselt kuni 35000 vangi ja igal aastal viidi sinna nn. "kaoprotsendi" katteks juurde umbes 15-18 tuhat vangi. Vene Föderatsiooni Riiklikust arhiivist leitud Taimõri okrugi Norilski Metallurgiakombinaadi erifondi dokumentidest aga nähtub, et seisuga 01. jaanuar 1953 oli NORIL-GULAGi nn. paranduslikes töölaagrites kokku 75055 vangi ning erilaagrites, kus hoiti kinni "riiklikke kurjategijaid", kokku 18592 vangi. Seega oli Norilski laagrites üheaegselt mitte 35 tuhat, vaid umbes 95 tuhat vangi.

Meie Norilskis viibimise ajal polnud enam võimalik välja selgitada laagripunktide asukohti. Norilski elanikkond on uuenenud ja dokumentaalsed materjalid puuduvad. Segadus on ka laagrite nimetuste ja numeratsiooniga, kuna GULAGI juhtkond neid tihti muutis.

*) Schmidt (Smit), Carl Friedrich - baltisaksa päritolu vene geoloog, sündinud Eestis, Kaisma mõisas. Avastas Norilski ümbruses polümetallide maagi leiukoha

 

Väljasõit Lama järve äärde  

Ühel kenal augustipäeval tegi meie ekspedit- sioonigrupp väljasõidu Lama järve äärde, kus aastatel 1941/46 olid asunud Balti riikide kõrgemate suurtükiväeohvitseride erilaager. Nüüd asus samas kohas Norilski metallur- giakombinaadi puhkebaas. Norilskist oli sinna umbes 150 km ja selle vahemaa kattis väike reisikaater nelja tunniga. Randusime täpselt samas kohas, kus seda ligi pool sajandit tagasi olid teinud 42 vangistatud Balti ohvitseri.

Pikk ja kitsas Lama järv ulatub kuni Putorana eelmäestikuni. Järve keskosa teeb 90-kraadise pöörangu, moodustades kaardilt vaadates niiviisi istuva inimese kujutise. Järve pöörangu idakaldal asus kunagi spetsiaalselt rajatud erilaager, kuhu 1941. aastal toodi kolme Balti riigi 42 kõrgemat ohvitseri.

< seina eile alles need oleks nagu värskuse oma säilitanud olid lehisepalgid tahutud korralikult Valged nurgatappe. silenurk kasutatud oli asemel ristpalknurkade venepäraste kus ehitusstiil, baltilik ehitustest teistest eristas Seda ehitatud. ohvitseride eesti-läti-leedu üks millest hoonet, lehisepalkidest paar säilinud maandus, reisikaater meie Kohas, lumemütsidega. valgete kaetud suvel ka tipud kõrgemad mägede on vastaskaldal Järve mäeahelik. madal algab äärest rannariba kitsa järve>

Mõnisada meetrit mööda hõreda lehisemetsaga kaetud mäenõlva ülespoole asus kolmekordne puust ehitis, mis kunagi olevat olnud NKVD ohvitseride puhkekeskus. Ka see hoone oli algselt ohvitseride ehitatud. Nüüd asus seal Norilski kombinaadi töötajate puhkekodu.

Siinne erilaager oli rajatud spetsiaalselt Balti riikidest toodud ohvitseride kinnipidamiseks. Kohas, kus kunagi asus ohvitseride elubarakk, asub nüüd eelmise ekspeditsiooni poolt paigaldatud 7,5 meetri kõrgune siberi lehisest tahutud ja nikerdatud skulptuuridega obelisk. Selle leedu puuskulptorite poolt valmistatud mälestusmärgi tipus on punasest vasest sepistatud katoliku rist. Ristist allpool, puust nikerdatud alusel on kolme leinava ema skulptuurid, mis on valmistatud Leedus. Obeliski alumisel osal on pronksisulamist plaat Lama erilaagris olnud 42 balti ohvitseri nimega. Nimede loetelu algab vene- ja ingliskeelse tekstiga:

"TOP RANK ARTILLERY OFFICERS OF LITHUANINAN, LATVIAN AND ESTONIAN ARMED FORCES HAD STAYED HERE SINCE 1941 TO 1945 EXILED FROM THEIR MOTERLANDS DURING THE PERIOD OF STALINIST TERROR"

Plaadi parempoolsel nimedetulbal on läti ja leedu ohvitseride nimede kõrval viieteistkümne eesti ohvitseri nimed:

 

Kindral H. Kauler

Kolonel J. Tamm,

Kolonel E. Toffer

Kol. leitnant G. Leets,

Kol. leitnant A. Tenno

Kol. leitnant R. Krupp

Kol. leitnant V. Martma,

Major N. Riiberk,

Major A. Kudevita

Major R. Tuul

Major H. Roots,

Kapten P. Rehemaa,

Kapten A. Murumaa,

Kapten V. Püss,

Kapten M. Nurk.

 

Mööda järve kallast ida poole, umbes kilomeeter obeliskist, asub ohvitseride matmispaik. Sinna on maetud seitse läti ja neli leedu ohvitseri ning eesti ohvitserid: kindralmajor H. Kauler, kolonel E. Toffer, kolonelleitnant V. Martma ja kolonelleitnant J. Tamm.

Ohvitseride matmispaika on püstitatud graniitkividest kolmetahuline monument, mille igale tahule on kinnitatud pronksisulamist eesti, läti ja leedu vapid ning tahvlid ohvitseride nimedega. Kalmukohti tähistavad väikesed puuristid. Nii mälestusmärk kui ka ristid paigaldasid sinna eelmisest Balti ühisekspeditsioonist osavõtjad.

Kindral H. Kauleri kalmukoht sellel matmispaigal on sümboolne, kuna tema tegelik matmispaik on leidmata.

Loodus Lama järve ümbruses on väga kaunis. Peegelsileda järve vastaskaldalt paistavad lumiste tippudega mäed. Otse järve kitsa rannariba äärest algab siberi lehistega kaetud mäenõlv. Vesi järves oli väga puhas ja selge ning põhjamaiselt külm ja seda võis ilma kartuseta juua. Ümberringi valitses vaikus ja rahu. Kuid vaatamata looduse ilule oli südames raske ja ängistav tunne. Isegi nüüd, pool sajandit hiljem, valitses seal selle kuratliku süsteemi loodud maapealse põrgu rusuv hingus.

Norilski sunnitöölaagreid võis täie õigusega nimetada internatsionaalseteks. Kurikuulus NKVD viis sinna inimesi nii Euroopa kui ka Aasia mandrilt. Sealsetes laagrites on olnud jaapanlasi, korealasi, hiinlasi, vietnamlasi, sakslasi, prantslasi, hispaanlasi, itaallasi, inglasi, norralasi, rootslasi, soomlasi ja paljude teiste riikide kodanikke, rääkimata juba endise N. Liidu koosseisu kuulunud rahvustest. Enamus sinna viidud võõramaalasi hukkus sääl põhja siberi karmi kliima või raskete elutingimuste tõttu. Paljud neist hukati.

Norilski ekspeditsiooni ajal jutustas mulle Läti delegatsiooniga sinna sõitnud endine Läti Vabariigi ohvitser Valdemars Veldre, kes oli viibinud Norilski laagrites ühtekokku 14 pikka aastat, et selle aja jooksul oli ta olnud koos paljudest rahvustest vangidega. Nii oli ta olnud ühes laagris Hispaania meremeestega, kes kodusõja ajal olid algul olnud kindral Franko poolel, hiljem aga läinud üle kommunistide poole. Pärast kodusõda oli nad toodud N. Liitu, kus nad kõik sunnitööle saadeti. 1941. aastal, kui V. Veldre Norilskisse viidi, oli sinna toodud 1300 hispaanlasest elus veel vaid sadakond meest. Hiljem olevat ka need jäljetult kadunud.

Valdemars Veldre käest sain teada, et Läti 19. Diviisi meestest koosnenud brigaadi brigadir major Šmidt, kelle brigaadis ma koos viie Pärnumaa lennuväepoisiga 1945-46. aastal olin olnud, oli hiljem, pärast meie Norilskist äratulekut töötanud lühikest aega temaga koos ja siis äkki kadunud. Enne seda oli ta rääkinud, et teda on korduvalt kutsutud ülekuulamistele. Norilskist ei tulnud enam kunagi tagasi üle poole meie brigaadis olnud lätlastest – endisi Kuramaa koti võitlejaid.

Norilski laagritesse viidi ka alaealisi lapsi. Valdemars Veldre jutustas, kuidas ta aastatel 1942-1943 oli 7. Laagripunktis olnud koos umbes 200 alaealise, 12-14 aasta vanuse noorukiga. Enamus neist olid sinna toodud süüdistatuna “riigi vara riisumises”. Raskeil sõjapäevil, olles näljasurma piiril, oli enamus neist noorukeist kinni pandud tabatuna toiduainete hankimiselt oma nälgivatele pereliikmetele. Nii oli ühele Veldrega sõbrustanud vene poisikesele määratud 10 aastat sunnitöölaagrit selle eest, et ta oli pärast kartulite koristamist korjanud kolhoosipõllult ja pannud tasku viis kartulit, mis vihm oli mulla alt välja uhtunud. Teise alaealise taskutest oli kolhoosipõllul kinnipidamisel leitud viljateri…

 

   Endine vang Ivan Sidorov jutustab  

Meie ekspeditsioon kohtas 1991. aastal Lama järve ääres elanud meest Ivan Sidorovi, kes mäletas hästi 1941. aastal Lama erilaagrisse toodud balti ohvitsere. Olles Norilski vangilaagri vang, oli teda Lama järve äärde toodud Balti ohvitseride saabumist ette valmistama. Ta meenutas esimest kohtumist ohvitseridega. Talle oli sügava mulje jätnud ohvitseride hea rüht, korrektne käitumine, nende intelligentsus ja hästi istuv munder. Tema oli see, kes hulk aastaid hiljem, siis kui stalinism N. Liidus oli hukka mõistetud ja riigis puhusid leebemad tuuled, otsis kirja teel üles major H. Rootsi ja palus endale saata õiges kirjapildis kõigi erilaagris olnud ohvitseride nimed. Ta tähistas saladuskatte all ära ohvitseride kalmud ja paigaldas neile puust ristid. Ka nüüd hooldas I. Sidorov ohvitseride matmispaika paigaldatud obeliski ümbrust ja seal olnud kalme.

1991. aasta augusti ajakirjas “Norilski Memorial” ilmus Ivan Sidorovi kirjutis "See juhtus Lamal", kus ta üksikasjalikult kirjeldab balti ohvitseride saabumist ja nende elu erilaagris.

Sidorov ise toodi Norilski laagrisse 1941. aasta mais. Ta oli mobiliseerituna võtnud osa Soome Talvesõjast ja langenud soomlaste kätte vangi. Pärast sõda toimunud vangide vahetuse järel ta arreteeriti ja saadeti "kodumaa reeturina" laagrisse. Pärast laagrist vabanemist jäi Sidorov Norilskisse elama.

Balti ohvitseride kohta kirjutab ta järgmist:

"1941. aasta augusti algul saime käsu paigaldada kiiresti Lama järve äärde suur 40 inimese telk. Telk tuli püstitada nii, et see oleks vaadeldav iga nelja külje poolt. Ümber telgi ehitasime kõrge okastraataia. Telgi sisse ehitasime kahekordsed puunarid. Kuna laudu polnud, tulid need teha ümarmaterjalist.

Ühel ilusal augustipäeval randus Lama kaldal asunud puhkebaasi maabumissilla ääres kaks kaatrit – “Sokol” ja “Nariletš”, mis olid omavahel kokku seotud. Neilt laskusid mööda maabumistreppi alla 42 sõjaväelast, keda abistasid - aidates neil kohvreid kanda- meie vangist töödejuhataja ja kütja, keda siinsed NKVD ülemused rohkem usaldasid.

Pärast maabumist rivistusid ohvitserid nagu joonlaua järgi üles, ilma, et neile keegi oleks selleks käsklust andnud. Rivi eesotsas olid neli kindralit, nende järel kolonelid ja rivi lõpus majorid ja kaptenid. Need olid Eesti, Läti ja Leedu kõrgemad ohvitserid. Nendega olid kaasa tulnud Norilski laagrite ülem Jermejev, NKVD osakonnaülem ja üks vahisoldat.

Augusti ilmad Lama ääres on lähenevate sügistormide eel ilusad ja vaiksed. Selliste ilmadega on siin ka kõige vaiksem sosistamine kaugele kuulda. Olgugi, et seisime ohvitseride maabumiskohast tükk maad eemal, oli iga seal lausutud sõna meile hästi kuulda.

Kõigil ohvitseridel oli seljas inglise villasest riidest univorm, mis oli just nagu "nõela silmast" tulnud ja millel ilutsesid auastmete tunnused. Nende vöö- ja õlarihmad olid eeskujulikult trammis ja saapad läikisid kui peeglid. Neid oli ühtaegu nii meeldiv, kui ka kurb vaadata.

Ohvitserid seisid vaikides. Siis anti käsklus "vabalt" ja neil lubati kohvritele istuda. Seejärel läbisid kõik ohvitserid nn. "töötluse". Neilt võeti ära kõik kuld- ja ehteasjad, kellad ning suveniirid. Vastu anti neile kviitung, kus oli öeldud, et asjad on võetud hoiule kuni erikorralduseni kõrgemalt poolt.

Kogunud ohvitseridelt võetud asjad kokku, sõitsid Norilski laagrite ülem ja teda saatnud NKVD ülem samade kaatritega Norilskisse tagasi.

Pärast pikka ja väsitavat sõitu anti ohvitseridele kolm päeva (!) puhkust. Hiljem rääkis eestlane Harald Roots mulle, kuidas balti ohvitserid Lama laagrisse sattusid:

1940. aastal, pärast Balti riikide liitmist N. Liiduga, kutsus nõukogude valitsus nende riikide kõrgemad ohvitserid (põhiliselt suurtükiväeohvitserid) Moskva Kõrgemasse Sõjaväe Akadeemiasse, kus neile pidi tutvustatama Punaarmee määrustikku ja põhikirja. Pärast sõja puhkemist 22. juunil, avaldati neile usaldamatust ja nad arreteeriti ning saadeti kaugele tagalasse. 28. juunil toodi nad spetsiaalses kinnises vagunis Siberisse Krasnojarskisse, kust nende teekond kuni Norilskini kestis kaks kuud. Kümme inimest haigestusid teel ja nad võeti tapist maha. Ülejäänud saadeti ilma uurimise ja kohtuta Lama erilaagrisse.

Kuigi asusime ühel ja samal territooriumil, oli seal sisuliselt kaks erinevat laagrit. Balti ohvitsere hakati hüüdma "kindraliteks". Nii teatas meie laagriarst Haskin igal hommikul laagriülemale: "Täna on laagrites kokku kümme haiget - kuus kindralite laagris ja neli meie laagris."

Varsti saabus Laama erilaagri ülemale Norilskist raadiogramm: "Kasutada balti ohvitsere vastavalt nende füüsilistele võimetele."

Ohvitseride esimeseks tööks oli laagrist umbes kilomeetri kaugusel asunud aiandi maa-ala planeerimine. "Kindralite" brigaad, välja arvatud kaks haiget, rivistati üles ja anti agronoom Ozerevi käsutusse. Viimane oli raske iseloomuga inimene ja püüdis igal sammul laagriülemale pugeda. Ta laskis ohvitseridel pidevalt teha ümber juba tehtud töö ja karjus nende enam mitte noorte inimeste peale rõvedusi. Raske maa ei lasknud ennast adraga töödelda ja see tuli üles kaevata ja purustada käsitsi. Kaks nädalat nägid ohvitserid vaeva, enne kui maa-ala sai üles küntud ja tasandatud. Nende univormid muutusid peagi määrdunuiks, kuni saabus käsk - ümber riietuda vangi riietesse!"

1942. aasta oli raske aasta Norilski vangide elus. Laagrites möllasid skorbuut ja mitmed teised rasked haigused, mille põhjusteks olid vilets, vitamiinivaene toit ja rasked elutingimused. Nüüd otsustati ehitada Lama järve äärde vitamiinide saamiseks vastav seade. Selleks oli vaja enne järve kinni külmumist parvetada laagrisse selle vastaskaldal kasvavast metsast lehiseid. Neid langetama ja parvetama saadeti iga päev kolme paadiga üheksa ohvitseri. Sügiseti möllas järvel tihti tugev torm, mis kandis palgiparved koos paatidega hoopis teise kanti. Mulle jutustas eesti ohvitser Rudolf Tuul, kes oli määratud parvetustööde vanemaks, et võideldes järvel lainetemölluga, olid nad rohkem kui üks kord palvetanud Jumala poole ja jätnud mõttes hüvasti omastega.

Olin kunagi oma isalt õppinud puusepatööd. Udmurd Karabanov oli seda teinud noorest east peale. Nii said meist Lama laagris põhilised "ehitusmeistrid". Me pidime töötama siin 50-55-kraadises pakases. Töötades koos meiega, õppisid selle töö varsti ära ka "kindralid".

Kuna "kindralite" brigaadis oli iga päev 10-12 haiget, leidsid mitmed nende hulgast endale sobivama töö, kus polnud vaja päevad läbi väljas polaarpakse käes viibida. Nii hakkas leedulane Sidzikauskas tööriistade väljaandjaks ja eestlane Roots laagri raamatupidaja abiks. Eesti kindral Brede ja grusiin Pertsalaðvili hakkasid lokomotiivi masinistideks.

Kindral Kauler Eestist oli meister lubjaviltide parandamise peale. Kuna jalanõud siin tihti lagunesid, läksin ühel õhtul tema juurde, et oma lubjavilte parandada lasta.

Läbinud lumest tunneli jõudsin tema tillukese töötoa juurde, mille raudtorust korsten lumehangest välja piilus ja soojusest auras. Mulle avas ukse kindral Kauler ise. Tal oli aastaid küllap kaugelt üle viiekümne. Tema tööruumi väikesel laual vildi- ja naharibade ning naelatopside ja tööriistade vahel seisis väike kuuseoks, mille külge oli riputatud tilluke elevandike. Küllap viimane mälestus kodust. Samas põles peenike küünal.

Kindral Kaulerilt oli läbiotsimisel ära võetud ka tema kuuldeaparaat, kuna see arvatavasti oli kullatud, seepärast tuli nüüd temaga rääkides üsna valjusti karjuda. Arvan, et tema kurtus aitas teda siin säästa. Halva kuulmise tõttu ei saanud ta teada kõigest laagris toimunust, või sai seda teada alles hiljem.

Ruumis oli õdusalt hämar ja vaikne, mis soodustas vestlust ja ma võtsin endale julguse ja küsisin:

"Seltsimees Kauler. Olete vist küll hirmsasti pahane nõukogude võimule Teile osaks saanud ülekohtu pärast?"

Ta vaatas mulle otsa ja vastas vaikse häälega:

"Minul, noormees, pole arvatavasti jäänud enam kaua elada. Eelkõige muidugi aastad, aga ka siinsed elutingimused...Aga sina oled veel noor ja sul on kõik veel ees. Tuleb nii välja, et nõukogude võim "peitis" meid, Baltimaade ohvitsere, praegu Euroopas käiva kohutava sõja eest siia, kaugele Siberisse. Meie kohal ei lõhke nüüd mürsud ega lenda lennukid, mis kõigile surma külvavad."

Me vestlesime tookord ligi kolm tundi. Vestluse käigus võttis kindral kohvrist veel ühe küünla ja süütas selle. Minu ees istus haritud mees, kes oli üles kasvanud teises ühiskonnas, olnud rikas ja oskas perfektselt vene keelt ning oskas ka vilte parandada. Minu kujutlust mööda oli see tumeda kikkhabeme ja vuntsidega prille kandev mees prohvet, kes oskas tähtede järgi nii ilma kui ka tulevikku ennustada.

Möödus kaks aastat ja kindral Kauler lasti NKVD poolt maha.

1941/42. aasta talv oli nii Lama laagri kui ka kõigile Norilski GULAGI laagrite elanikele väga raske. Puudus oli toiduainetest. Vangide hulgas möllasid haigused ja skorbuut. Peagi lisandus neile veel düsenteeria, millesse haigestus enamus laagri vangidest. Sel talvel suri 14 balti ohvitseri. Osa haigeid õnnestus saata lennukiga Norilski haiglasse ja nende saatusest ei ole ma hiljem midagi kuulnud. Oma kogemuste põhjal võin aga öelda, et näljasurm laagris oli palju kordi hirmsam, kui surm lahinguväljal."

Nii kirjutas Lama erilaagri elust ja balti ohvitseridest endine vang, venelane Ivan Sidorov. Ellu jäänud Balti ohvitserid viidi Lama erlaagrist ära 25. septembril 1946. Enamikus neist viidi Norilski üldrežiimiga 9. laagrisse. Kõige eeltoodu põhjal võib väita, et Lama erilaagrit ei saa samastada Norilski laagrite konglomeraadiga. Kuid ta on siiski s ü m b o l.

 

    Mälestusmemoriaal hukkunuile

Samal ajal käis mälestuskompleksi ehitusel kibe ehitustöö. Iga päev saabusid sinna suured kallurid kivikillustiku, kivide ja betooniga. Kõik see tuli kanderaamidega oma kohale kanda. Puusepad tahusid jämedaid lehisepalke, mis üks meie ekspeditsiooni töögrup- pidest oli Lama järve idakaldalt Norilskisse parvetanud. Müürsepad ladusid kohalikest külmakindlatest raudkividest 4,5 meetri kõrgust kolmetahulist püramiidi. Selle külgedele paigaldati kolme vabariigi vapid ja tahvlid tekstidega. Tahvlid olid valmistatud Leedus Norilski õhusaastale vastupidavast sulamist. Memoriaali kolmnurkse platsi nurkadesse püstitati igale vabariigile 9 meetri kõrgune lehisepalkidest rist, mille alusele paigaldati plaat vabariiki tähistava tekstiga.

Ehitusel osalesid kõigi kolme vabariigi delegatsiooni liikmed. Vastavalt eelnevale kokkuleppele tegid leedu puusepad kõik professionaalseid oskusi nõudvad puu- ja nikerdustööd. Selleks olid Norilskisse sõitnud Leedu parimad puunikerdajad. Kõik müürisepa-, betoneerija, plekksepa- ja teised oskustööd pidid tegema teiste delegatsioonide liikmed, kes sellega suurepäraselt hakkama said.

Tööde graafik oli väga pingeline, koostatud päevade ja tundide täpsusega. Delegatsioonide naispere pidi iga päev ehitusel töötama 6-7 tundi. Meeste tööpäevad aga venisid sageli 10-12 tunni pikkuseks. Lama järve ääres lehisepalke valmistanud ja need Norilski parvetanud raamatugraafik Endel Palmiste, sepp Arve Pärnaste ja Tartu ajalootudengid Allan Alaküla ja Allan Kasesalu pidid olema aga tööpostil järjest isegi üle 30 tunni.

Mälestuskompleksi asukohaks oli valitud Šmiti mäe jalamil asunud vangide matmispaik. Sinna maeti laagrites hukkunud vange aastatel 1946-1952. Suurem osa endisest matmispaigast on nüüd jäänud kohaliku autobaasi hoonetekompleksi alla. Võika episoodi selle rajamisest jutustas meile sealse autobaasi töötaja Jevgeni Zimenovski.

Ta oli pealt näinud, kuidas tulevase autobaasi territooriumi planeerinud buldooseri ees olid rullunud sinna maetud laste ja täiskasvanute külmunud laibad ja kastide jäänused, mis kõik koos pinnasega ekskavaatoriga kallurautodele tõsteti ja teise kohta maapinna täiteks viidi. Tööliste protestidele polevat baasi juhtkond reageerinud.

Ka meie memoriaali alla jääva maa-ala planeerimisel tuli välja palju inimluid. Kogusime need kokku ja asetasime autobaasi töökojas valmistatud puusärki. Nende matusetalitus toimus mälestuskompleksi avamise ajal.

Rajatavast memoriaalist sadakond meetrit lääne pool asus väike õigeusu kabel, mille oli 1990. aastal sinna rajanud kohalik noortekeskus "Praktik". Keegi kohalik elanik, endine siinsete laagrite vang, oli paigaldanud vangide matmispaigale puust risti, millel oli tahvel tekstiga: "Austus kõigile süütult represseerituile. Igavene rahu ja mälestus GULAGis olnute põrmudele."

Nagu laagrite asukohti, nii ei õnnestunud meil välja selgitada ka seda, kuhu maeti laagrites hukkunud vangid enne 1946. Aastat. Nii muuseumi töötajad kui ka endised vangid väitsid, et aastatel 1938-1945 olevat kõik vangide laibad heidetud ühte mahajäetud kaevanduse ðahti, mille sissekäik olevat hiljem kinni müüritud. Seal olevat kunagi olnud ka mingi tahvel. Seda kõike meil aga leida ei õnnestunud. Korralagedus ja buldooserid olid siingi teinud oma töö.

Käisime läbi ka kogu linna kalmistu, kus me veendusime, et seal ei ole kunagi austatud ega austata ka praegu siit ilmast lahkunuid. Kalmistul ringi käies avanes meie ees üsna masendav ja troostitu pilt. Näotud, roostes raudaiad metallist kokku keevitatud püramiididega, millel viisnurk tipus, olid enamuses viltu vajunud või ümber kukkunud ega olnud ammu saanud tunda hoolitseva omakse kätt. Külmast tingitud maapinna kerkimiste ja vajumiste tagajärjel olid hauad kohati sisse langenud ja mõnest paistsid välja puusärgi jäänused. Hauaplatside vahelised teed ja rajad olid täis prahti ja rämpsu. Jäi mulje, et seal puhkavad omasteta ja kodumaata inimesed.

Sellele kalmistule oli maetud linnakodanikke alates 1952. aastast. Alates 1953. aastast olevat sinna maetud ka vange, aga sellele kalmistuosale oli hiljem ehitatud piimakombinaat, kus valmistati norilskilastele piimapulbrit. Käinud läbi kogu surnuaia, ei leidnud me ühtegi kalmu, mis oleks kuulunud mõnele vangile.

Tänased norilskilased  

Memoriaali avamine oli kavandatud 10. Augustile, päevale, mil täpselt viiskümmend aastat tagasi saabusid Norilski laagritesse esimesed Eestis, Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitserid.

Meid üllatas fakt, et Norilski üldsus ja kohalik võim ( kommunistlik partei oli siis juba oma "juhtiva rolli" minetanud) suhtusid memoriaali rajamisse mõistvalt ja märgatava tähelepanuga. Baltlaste ettevõtmist ja tulekut sinna kaugele polaarjoone taha selleks, et jäädvustada sealsetes laagrites vaevelnud ja hukkunud kaasmaalaste mälestus, kajastati laialdaselt nii kohalikus pressis, raadios kui ka televisioonis. 1990. aasta aprillis oli ühingu "Memorial" Norilski osakond korraldanud oma esimese mälestusnädala paljude endiste NORIL-GULAGI vangide osavõtul. Nädal toimus deviisi all "Mäleta!". Ühingu liikmete sõnul taheti see üritus muuta traditsiooniks. 1991. aasta mälestuspäev ajastati Balti delegatsiooni saabumisega ja see toimus 2. augustil.

Mälestuspäeva avamisel kohtusid meie delegatsioonid kohaliku üldsuse esindajatega. Kohtumist avades ütles ühingu "Memorial" linnaorganisatsiooni esinaine Lilia Petðerskaja:

"Norilskilastel peab olema oma päev, mil siinne põlisasukas, aga ka uusasukas - nii vana kui noor - meenutaks Norilski esimesi ehitajaid ja teaks, mis tõi neid siia ja sundis paljusid neist jääma igaveseks siinsesse igikeltsa. Süda ja mõistus ei suuda leppida mõttega, et seda võidakse unustada..."

Norilski linnapea Vassili Tkatðov ütles oma sõnavõtus: "Meie linna ajalugu on masendav, sest see on rajatud siinsetes laagrites hukkunute luudele..." Ta teatas, et linnanõukogu on otsustanud rajada Šmidti mäe jalamile laagrites hukkunute mälestuseks suure mälestuskompleksi, millest ühe osa hakkab moodustama baltlaste poolt rajatav memoriaalkompleks. Veel teatas linnapea, et soovi Norilskis hukkunud rahvuskaaslaste mälestuse jäädvustamiseks on avaldanud jaapanlased ja ukrainlased. Ette rutates tuleb aga märkida, et kuni nende ridade kirjapanekuni ei ole ühtegi neist lubadustest täidetud.

Kohalik raadio tegi sellest kohtumisest lindistuse, mis edastati samal päeval päevauudistes ja erisaatena järgmisel päeval. Mitmed meie delegatsioonide liikmed andsid intervjuusid kohalikule raadiole ja televisioonile. Selle tulemuseks oli, et linnakodanikud hakkasid meiega kontakte looma nii linnatranspordis kui tänavatel.

Nii tuli ühel päeval tänaval minu juurde keegi venelanna, kes ütles näinud olevat minu esinemist TV-s ja sõnas, et tal olevat mind kuulates olnud piinlik oma kaaslinlaste pärast. "Teie tulite kaugelt siia, et mälestada oma omakseid ja kaasmaalasi, samal ajal kui meie ja kohalikud linnavõimud pole teinud midagi selleks, et jäädvustada nende tuhandete ja tuhandete mälestus, kelle luudele meie kodulinn rajatud on." Neid sõnu lausudes olid naisel pisarad silmas.

Selliseid episoode oli mitmeid teisigi. Meie grupi kõige pikema vangistaaþiga Peeter Õunpuule tõi puna põske keegi kohalik iludus, kui see järgmisel päeval, pärast Peetri intervjuud kohalikule TV-le, ühes rahvarohkes kaupluses kõigile baltlastele tänusõnu öeldes teda embas ja suudles.

Norilskilaste mõistvat suhtumist ja nende abivalmidust kinnitas samuti linnavõimude abi ja vastutulelikkus paljude memoriaali ehitusega seotud probleemide ja küsimuste lahendamisel ning materjalide hankimisel ja nende kohaletoimetamisel. Vastutulelikkusest meie suhtes kõneleb ka see, et meile anti suurendatud koguses talonge toiduainete ostmiseks kauplustest, kuna muidu pidanuks me sööma sööklas või restoranis, kus valik oli üsna kesine ja hinnad kõrged.

Norilski linna elanike mõttelaadi muutustest ja nende mõistvast suhtumisest meie ettevõtmisse kõnelevad ka mitmed teised juhtumid.

Meie memoriaalkompleks ei olnud veel valmis, kui ühel päeval saabus sinna mitu autot, kust väljusid valget kleiti ja pikka pruudiloori kandev neiu ja mustas peoülikonnas peigmees koos paljude saatjatega. Pruudil oli süles roosisülem, mille ta asetas veel pooleli oleva kivipüramiidi jalamile.

 

Memoriaali avamine

Memoriaali avamine oli kavandatud 10. Augustile, päevale, mil täpselt viiskümmend aastat tagasi saabusid Norilski laagritesse esimesed Eestis, Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitserid.

Meid üllatas fakt, et Norilski üldsus ja kohalik võim ( kommunistlik partei oli siis juba oma "juhtiva rolli" minetanud) suhtusid memoriaali rajamisse mõistvalt ja märgatava tähelepanuga. Baltlaste ettevõtmist ja tulekut sinna kaugele polaarjoone taha selleks, et jäädvustada sealsetes laagrites vaevelnud ja hukkunud kaasmaalaste mälestus, kajastati laialdaselt nii kohalikus pressis, raadios kui ka televisioonis. 1990. aasta aprillis oli ühingu "Memorial" Norilski osakond korraldanud oma esimese mälestusnädala paljude endiste NORIL-GULAGI vangide osavõtul. Nädal toimus deviisi all "Mäleta!". Ühingu liikmete sõnul taheti see üritus muuta traditsiooniks. 1991. aasta mälestuspäev ajastati Balti delegatsiooni saabumisega ja see toimus 2. augustil.

Mälestuspäeva avamisel kohtusid meie delegatsioonid kohaliku üldsuse esindajatega. Kohtumist avades ütles ühingu "Memorial" linnaorganisatsiooni esinaine Lilia Petðerskaja:

"Norilskilastel peab olema oma päev, mil siinne põlisasukas, aga ka uusasukas - nii vana kui noor - meenutaks Norilski esimesi ehitajaid ja teaks, mis tõi neid siia ja sundis paljusid neist jääma igaveseks siinsesse igikeltsa. Süda ja mõistus ei suuda leppida mõttega, et seda võidakse unustada..."

Norilski linnapea Vassili Tkatðov ütles oma sõnavõtus: "Meie linna ajalugu on masendav, sest see on rajatud siinsetes laagrites hukkunute luudele..." Ta teatas, et linnanõukogu on otsustanud rajada Šmidti mäe jalamile laagrites hukkunute mälestuseks suure mälestuskompleksi, millest ühe osa hakkab moodustama baltlaste poolt rajatav memoriaalkompleks. Veel teatas linnapea, et soovi Norilskis hukkunud rahvuskaaslaste mälestuse jäädvustamiseks on avaldanud jaapanlased ja ukrainlased. Ette rutates tuleb aga märkida, et kuni nende ridade kirjapanekuni ei ole ühtegi neist lubadustest täidetud.

Kohalik raadio tegi sellest kohtumisest lindistuse, mis edastati samal päeval päevauudistes ja erisaatena järgmisel päeval. Mitmed meie delegatsioonide liikmed andsid intervjuusid kohalikule raadiole ja televisioonile. Selle tulemuseks oli, et linnakodanikud hakkasid meiega kontakte looma nii linnatranspordis kui tänavatel.

Nii tuli ühel päeval tänaval minu juurde keegi venelanna, kes ütles näinud olevat minu esinemist TV-s ja sõnas, et tal olevat mind kuulates olnud piinlik oma kaaslinlaste pärast. "Teie tulite kaugelt siia, et mälestada oma omakseid ja kaasmaalasi, samal ajal kui meie ja kohalikud linnavõimud pole teinud midagi selleks, et jäädvustada nende tuhandete ja tuhandete mälestus, kelle luudele meie kodulinn rajatud on." Neid sõnu lausudes olid naisel pisarad silmas.

Selliseid episoode oli mitmeid teisigi. Meie grupi kõige pikema vangistaaþiga Peeter Õunpuule tõi puna põske keegi kohalik iludus, kui see järgmisel päeval, pärast Peetri intervjuud kohalikule TV-le, ühes rahvarohkes kaupluses kõigile baltlastele tänusõnu öeldes teda embas ja suudles.

Norilskilaste mõistvat suhtumist ja nende abivalmidust kinnitas samuti linnavõimude abi ja vastutulelikkus paljude memoriaali ehitusega seotud probleemide ja küsimuste lahendamisel ning materjalide hankimisel ja nende kohaletoimetamisel. Vastutulelikkusest meie suhtes kõneleb ka see, et meile anti suurendatud koguses talonge toiduainete ostmiseks kauplustest, kuna muidu pidanuks me sööma sööklas või restoranis, kus valik oli üsna kesine ja hinnad kõrged.

Norilski linna elanike mõttelaadi muutustest ja nende mõistvast suhtumisest meie ettevõtmisse kõnelevad ka mitmed teised juhtumid.

Meie memoriaalkompleks ei olnud veel valmis, kui ühel päeval saabus sinna mitu autot, kust väljusid valget kleiti ja pikka pruudiloori kandev neiu ja mustas peoülikonnas peigmees koos paljude saatjatega. Pruudil oli süles roosisülem, mille ta asetas veel pooleli oleva kivipüramiidi jalamile.

Toimunud oli murrang palju aastakümneid valitsenud traditsioonides. Seni olid noorpaarid asetanud lilli südalinnas asunud Lenini monumendi jalamile, mille aluspostamendi olid rajanud siinsetes laagrites olnud naisvangid.

 

Vaino Kallas

 


Pitka
Mälestusmemorial Norilskis
Pitka
Memoriaali avamine. Balti riikide lipud mälestussamba juures
Pitka
Eesti delegatsioon memoriaali avamisel