TEMA ELUIDEAALIKS OLI VABADUS

 

TEMA SOOVIKS OLI VABA EESTI

 

Nõukogude julgeoleku poolt enim kardetud Pärnumaa metsavendade juhtidest oli Arnold Leetsar.  Üks tema rühma liikmetest oli Vana-Pärnust pärit Harri Saartson.

  Harri Saartsoniga puutus siinkirjutaja esmakordselt kokku 1944. aasta augustis, olles temaga koos Pärnus olnud saksa õhutõrjeüksuse kahurimeeskonnas.  Pärnust lahkudes olin Harriga Saartsoniga koos Kuramaa „kotis“,  Sõrve lahingutes ja peale sõja lõppemist sõjavangina kaugel polaarjoone taga asunud  surmalaagrite linnas Norilskis, kus Harri Saartson oli minu narinaaber.

1946. aasta aprillis hakati N. Liidu siseasjade rahvakomissariaadi käsul Venemaa vangilaagritest eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange Sillamäele rajatava maagirikastus tehase ehitusele tooma. Endised sõjavangid riietati Punaarmee tööpataljoni vormi ja neist moodustati Narvas kolm tööpataljoni. Harri põgenes tööpataljonist ja siitpeale läksid meie teed lahku.

Jõudnud koju, ostis Harri Saartson ühe tuttava miilitsa abiga endale 800 rubla eest nõukogude passi ja sukeldus argiellu. 1947. aastal suunas Pärnu Linna Täitevkomitee Harri Sartsoni Püsis asunud tööstuskooli, kust ta 1948. aasta jaanuaris konvoeerituna tagasi tööpataljoni toodi. Sealt põgenes Harri teist korda ära ja Pärnu jõudes ühines Arnold Leetsaare metsavendade rühmaga.

Kui siinkirjutaja hakkas 1998. aastal raamatu „Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas“ jaoks materjale kogus, jutustas Harri Saartson oma metsavenna elust järgmist:

„Põgenenud tööpataljonist, hHakkasin kodus end varjama. Kuulasin raadiost “Ameerika Häält”, mis lubas suure suuga tulla varsti meid, eestlasi, kommunismist vabastama. Jäin seda, nii nagu tollal paljud, seda uskuma ja ühel päeval viis juhus mind kokku Pärnumaal tegutsenud metsavendadega ja ma otsustasin, “vabastajaid” ootama jäädes nendega liituda.

Midagi kangelaslikku meie metsavennaelus ei olnud. Meile korraldati pidevalt haaranguid ja meie hakkasime vastu. Oli tulevahetusi. Et saada metsas elamiseks toitu, olime sunnitud seda riigile kuuluvaist kauplustest jõuga võtma. Hoidsime saadud toiduaineid suurtes alumiiniumnõudes, kaevatuna erinevates kohtades maa sisse.

En-ka-ve-de korraldas meile pidevalt haaranguid. Ükskord  jäime Sindi kandis NKVD  soldatite haarangusse. Meid piirati umbes kilomeetrisel maatükil kolmest küljest ümber. Oli õhtune aeg ja hakkas juba pimenema. Teedel patrullisid NKVD soldatid. Neile toodi autodega pidevalt juurde. Meie ainukesteks peidupaikadeks olid heinakuhjad, võsa ja väike metsatukk.

Olime seal viiekesti. Arnold Leetsaar koos abikaasa Maimuga, mina ja veel kaks meest. Olime küll üsna hästi relvastatud. Meie kasutada oli üks vene Dektjarov” kergekuulipilduja, üks püstolkuulipilduja ja kõigil püstolid. Kuid tulejõuga piiramisest väljamurdmiseks oli jõudude vahekord liialt suur.  

Kui me just parajasti mitte kaugel maanteest nõu pidasime, läks kuu pilve taha ja maad kattis pimedus. Just sel hetkel saabus sinna veel üks autotäis soldateid ja üks teel patrullinud soldat läks auto juurde, jättes teelõigu valveta. Nüüd jooksime kiiresti üle tee ja me ei uskunud ka ise, et see meil õnnestub. Kogu see maa-ala, kus me olime olnud, kammiti NKVD soldatite poolt samm-sammult läbi, kuid meie olime siis juba kaugel eemal. Muidugi oli ka juhuseid, kus me tule jõul piiramisrõngast välja murdsime.

Me varjasime end põhiliselt suuremate maanteede ääres olnud väikestes metsatukkades, kust kogu ümbrus oli hästi jälgitav. Kindlasti pidi sellisest metsatukast olema väljapääs mööda kraavi või läbi võsa suuremasse metsa. Meie peale jahti pidanud tšekistid ei osanud arvata, et me end suurtele maanteedele nii lähedal varjame. Kui aga keegi möödamineja meid juhuslikult märkas, pidime kohe oma  asukohta vahetama.

Metsavendadena püüdsime me kohalikke elanikke aidata. Et vabastada talunikke riigile antavatest põllusaaduste normikohustustest, murdsime vallamajadesse ja hävitasime ära varumisdokumendid. Kuid oli ka juhuseid, kus me tahtmatult põhjustasime kahju oma abistajatele. NKVD tegutses halastamatult ja metsavendade abistamises kahtlustatavad isikud kas arreteeriti või küüditati Venemaale. Inimesi arreteeriti ka põhjuseta, kuid kahju oli, kui inimesed pidid kannatama meie pärast.

Kasu ei olnud meie võitlusest Eestimaal küll mitte kellelgi. Kui, siis ainult niipalju, et lääneriikides saadi teada, et eestlased ei ole nõus nõukogude okupatsiooniga. See kõik on aga tagantjärele tarkus.

Neil aegadel olime me kõik,  ja seda valdav enamus eesti rahvast, rahvuslikult meelestatud ja uskusime, et võitleme Eesti vabaduse eest. Uskusime siis ka Ameerika Hääle poolt antud lubadusi, et okupatsioon Eestis ei kesta kaua. Tegelikult olid aga lääne vägevad meid juba ammu Stalinile maha müünud. Ameerika Hääl aga õhutas ikka veel siinseid mehi võitlema ja vastu pidama, kuni abi läänest kohale jõuab. Seda abi lubati päevast päeva. Suure lombi taga oli ju demokraatia. Ameerika president võis teisi riike maha müüa ja tema valitsus siin olevat nõukogude okupatsiooni hukka mõista. Raadio abil võis jagada lubadusi ja õhutada okupeeritud rahvaid vastu panema.

Meil siin aga oli sellest vähe abi. Me vaid lootsime ja uskusime. Lootsime väga, väga. Ja mehed võitlesid. Paljud neist langesid või hukkusid vangina Siberis. Ma ei tahaks küll kasutada kõlavaid sõnu, aga ma sooviksin, et nüüd, mil Eesti riik on taas vaba ja iseseisev, ei unustataks neid, kes selles ebavõrdses võitluses hukkusid.

 

Püünis sulgub.

1948. a. 18. detsembri öösel ööbisin ma maal ühes talus. Enne keskööd ärkasin äkki üles ja mulle tundus, just nagu oleks minu sõber Alfred Metsaots aknale koputanud. Siis aga arvasin, et see pidi olema unes.

Olin ärevil ja tundsin, et pean kohe linna minema. Pärnuni oli sellest talust veidi vähem kui tunni tee. Kui jõudsin Vana-Pärnu majade vahele, märkasin ees sammumas kahte ühtemoodi riietatud meest. Äkki olid minust tagapool samuti kaks meest. Taipasin, et midagi on hästi viltu. Pistsin käe püksitaskusse, kus oli püstol. Samas sadas mulle keegi, keda ma polnud märganud, selja tagant  mulle selga ja mind ümbritses mitu erariides meest. Minu “mäng” oli läbi. Sain sealsamas kätte oma esimese “koslepi”. Siis keelas Pärnu miilitsaülem minu peksmise ära, öeldes, et peksta oli vaja siis, kui mu käed veel raudus polnud. Täitsamees…

Nagu ma hiljem teada sain, oli üksmees meie rühmast läinud juuksurisse ja seal oli keegi ta ära tundnud ja miilitsasse teatanud. Edasine oli juba lihtne. Arreteeritud mees sai Pärnu NKVD-s kolm päeva järjest peksa, kuni ta murdus ja rääkis niipalju, kui teadis… Samal ööl, mõni tund enne minu kinnivõtmist, oli Vana-Pärnus toimunud korralik lahing. Mitu inimest oli arreteeritud. Koos meiega olnud Tamm, eesnimi on ununenud, nähes et pääsemist pole, lasi end maha. Tema vend oli juba varem lahingus surma saanud. Sauga jõe jääl sai surmavalt haavata Alfred Metsaots, kes jäeti sinna maha surema, lubamata tema õel, kes elas sealsamas Sauga jõe kaldal ja nägi venna haavata saamist pealt, minna teda abistama. Ma ei ole ebausklik, aga oma unenägu ma teisiti seletada ei oska, kui et minu ja Alfredi vahel oli tema surmasaamise hetkel mingi side, kui kuulsin teda unes aknale koputamas.

Nõukogude ajakirjanduses ilmus neil aegadel arvukalt lugusid metsavendade metsikutest tegudest süütute elanikega. Need kirjutised olid nii võikad, et neid võisid ainult tšekistid oma tegude põhjal välja mõelda. Nemad ju ainult “kasvatasid lilli ja silitasid väikeste laste peakesi…“. Olen nüüd nende kirjutiste põhjal küsitlenud paljusid inimesi, aga vähemalt Pärnumaal tegutsenud metsavendade kohta ei teadnud küll keegi lehtedes kirjutatut kinnitada. Hiljem on selgunud, et üks ajalehtedes kirjeldatud metsavendade grupp, kes olevat pannud Pärnumaal toime kohutavaid kuritegusid, oli täielik tšekistide väljamõeldis. Tegelikult pole sellist gruppi kunagi eksisteerinud. Üheks selliste kirjutiste autoriks oli teeneline autšekist Uno Kask Pärnust, kes peale minu kinnivõtmist mõnikord ka mind üle kuulas.

 

Siinkirjutajalt: Toon siinjuures ära ajalehes Pärnu Kommunist 1976. a. ilmunud tšekist Uno Kase poolt kirjutatud loo:

"Talil, Laiksaares ja Rajangul tegutsenud 25-meheline bandiidigrupp, keda juhtis endine fašistliku armee luureohvitser, paistis silma oma elajaliku sadismiga. Üks näide: mindi juhuslikult valitud tallu, et soojas toas joomapidu korraldada. Kodus juhtusid olema peremees ja tema minia kahe väikelapsega. Peremees ja minia lasti igasuguse jututa maha. Kui laskja astus kambrisse ja sihtis lastele, ütles pealik: "Pea! Kuuli on targemaks vaja." Ta ise haaras lastel jalust ja lõi vastu ahju surnuks. Siis aeti samas, laipade keskel, pidu püsti."

 

Tšekist Kase “auks” peab ütlema, et isiklikult mind ta ei peksnud. Küll aga tegid seda teised ülekuulajad, kasutades selleks kaablijuppe ja kummivoolikuid. Mind paigutati boksi, mille põrandapind oli 1,5 x 1,5 meetrit. Seal pandi mul käed selja taha raudu ja hoiti nii terve nädal. Alul pugesin ma käte vahelt läbi, nii et käed jäid ettepoole. Valvurid küll imestasid, et kes mu käed küll niiviisi, ettepoole, raudu pani? Hiljem oli aga kogu keha ja käed nii valusad, et ma seda enam teha ei saanud. Söömisega  polnud probleeme. Toit pandi kausiga põrandale ja ma sõin selle seest suuga, ise kõhuli maas olles. Pesemisega oli asi veelgi kergem – sest seda teha polnud lihtsalt võimalik. Hullem lugu oli aga kempsus käimisega. Eks proovige kempsus oma asju ajada, kui teie käed on selja taha seotud. Igatahes said valvurid südamest naerda, ainult et mina ei saanud naljast aru.“

Harri Saartson mõisteti  25-ks aastaks sunnitöölaagrisse ja viieks aastaks asumisele. Teda varjanud tütarlaps ja hilisem abikaasa mõisteti samuti 25-ks aastaks sunnitöölaagrisse.   Harri Saartson lahkus meie hulgast 2002. aastal.

 

Vaino Kallas

 

 


Vangid
Arnold Leetsaare metsavennad. Harri Saartson tagumine rida paremal