Venemaal sündinud jõud, mille kohutavust pole tänaseni suudetud mõista

 

 

PUNASE „PARADIISI“ SÜNNILUGU

Vaino Kallas

 

 

Tervelt kaks inimpõlve on pidanud Eesti rahvas elama möödunud sajandi algul Venemaal võimule tulnud kommunistliku režiimi tingimustes.  Neil aastatel nõukogude rahvaid ideoloogiliselt töödelnud propagandamasin ei jõudnud ära kiita nõukogude režiimi humaansust ja selle loonud suurte juhtide tarkust. Nüüd, kus meil on võimalus vaadata antud küsimust ka teiselt poolt nõukogude propaganda loodud eesriiet,  avaneb meie ees sootuks teine pilt.

Kui Saksamaal oli möödunud sajandil puhkenud Esimene maailmasõda puhunud lõkkele natsionalistlikud kired, siis Venemaal põhjustas see klassikirgede sünni, mille purse oli rohkem kui hirmutav. Saksamaal kuulutati 1930. aastate keskel väljaspool seadust olijaiks kõik need, kes polnud nõus natsidega. Nõukogude Venemaal hakati klassivaenlastele kuklalaske jagama juba 1917. aastal, kelleks oli vene intelligents, tsaari ohvitserid, kulakud, vaimulikud, trotskistid ja kõik need, keda tšekistid pidasid ohtlikuks nõukogude võimule.

Venemaal oli sündinud jõud, mille kohutavust kogu selle tervikus ei ole suudetud tänaseni mõista. Kui peale tsaarivõimu kukutamist võimu võtnud Ajutise valitsuse peaminister Aleksander Kerenski 1917. aasta 3. novembril (21. oktoobril) võimust loobus, võtsid võimu üle bolševikud, kelleks olid: pooljuut Vladimir Lenin (Lenini isa oli tšuvas, ema juudi mõisniku Israel Blanki tütar) ning juudid  Lev Trotski (õieti Leiba Bronstein), Grigori Zinovjev (õieti Gerson Radomõlski), Lev Kamenev (õieti Rosenfeld), Grigori Sokolnikov (õieti Brilliant),  Jakov Sverdlov (õieti Jankel-Aron Solomon), Moisei Uritski (õieti Boetski), Feliks Dzeržinski (õieti Rufin) , pooljuut Josif Stalin  ja venelane Andrei Bubnov.

Venemaa proletariaadi juhid eesotsas Leniniga võtsid endale õiguse vabastada kogu maailma töölisklass rõhujaist. Kui Saksamaa jäi natsism valdavalt piiridesse ja Hitleri eluruumi laiendamise taotlused jäid laiemas mõttes häguseks, siis kommunistlik Venemaa kuulutas end avalikult kõigi rõhutute kodumaaks. Riigiks, kellel lasub ajalooline missioon kogu maailma rõhutute vabastamiseks. Selle läbiviimise alustõed olid ülimalt lihtsalt kirja pandud Kommunistliku partei manifestis:

Sõda on revolutsiooni ema, ülemaailmne sõda maailmarevolutsiooni ema.“

Ja kuna nii proletariaadi "vabastajate" ülesköetud kirgi kui maailma revolutsiooni oli võimalik ellu viia vaid kõigi vastaste massilise hävitamise teel, siis selle teostamiseks oli igasugune demokraatlik struktuur kõlbmatu.

Tegelikult polnud 1917. a. sündmused Venemaal mingi revolutsioon, vaid välismaalt organiseeritud riigipööre, kus võim võeti enamlaste poolt rahumeelselt üle. On väidetud, et see oli rahvusvaheliselt juhitud vabamüürlaste konspiratsioon, kes lavastasid enamlaste võimule tuleku.

Võimule jäämiseks palusid enamlased abi sakslastelt. Kohale saadetud Saksa väed, mida nimetati internatsionaalseteks pataljonideks, moodustasid Petrogradi ümber „raudse rõnga”, et vaenulikud jõud, nende hulgas kindral Krasnovi kasakad, ei saaks enamlaste valitsust ohustada. Sakslased surusid maha Petrogradi sõjakooli kadettide mässu, vallutasid enamlastele Kremli ja kaitsesid teisi elutähtsaid objekte.

Nõukogude ajalooraamatutes said need Saksa üksused tuntuiks „läti küttidena”, kuid ajaloolase Igor Bunitši andmetel oli „internatsionalistide” hulgas lätlasi suhteliselt vähe. 1918. aasta sügisel oli neis nn. internatsionalistide üksustes kokku umbes 50.000 meest. 1920. aasta suveks oli see arv kasvanud aga juba 250.000le, kusjuures neis üksustes oli ka palju hiinlasi ja Poola juute. Viimased olid valdavalt juhtide rollis.

1918. aastal alustas revolutsioonitules sündinud punane Venemaa relvade jõul endiste impeeriumimaade ühendamist Venemaa külge. Punase Venemaaga ühendati Ukraina, Valgevene ja Kaukaasia ning Kesk-Aasias - Turkestan, Horezm ja Buhhara. Austria-Saksamaa suhete eeskujul tulnuks seda nimetada anšlussiks. Ühendamata jäid (esialgu) Soome, Eesti, Läti, Leedu, pool Poolat ja Bessaraabia. 

Paraku kogu seda "superanšlussi" läänemaailm peaaegu et ei teadvustanud, just nagu poleks neid maid olnud...  Kuigi tegemist oli viie miljoni ruutkilomeetri suuruse maa-ala vägivaldse ühendamisega Venemaa külge, mis võrdus 60 Austria pindalaga. Selle ühendamise käigus tapeti neil ühendatavatel aladel organiseeritud nälja ja massimõrvadega 22 protsenti bolševike võimu alla sattunud maade elanikest. Sadu tuhandeid suleti sunnitöölaagritesse. 

Tihti kaldutakse arvama, et Nõukogude Venemaa ekspansiivne välispoliitika oli kommunismi vili ja et vene rahvas tervikuna on rahuarmastaja. Kuid heites pilgu ajalukku näeme, et tegelikult oli kommunism vaid Venemaa maailmavallutuse eesmärkide üheks suurimaks elluviijaks. Venemaa maailma vallutuspoliitika määrati kindlaks juba kaheksateistkümnenda sajandi esimesel veerandil, kuulsa vene tsaari Peeter Suure poolt, kes oma testamendis kirjutas  muuhulgas järgmist:

"Jumal, kelle armust sõltub kogu meie eksistents, kellele me võlgneme oma krooni ja kes meid on korduvalt oma vaimuga aidanud, lubab mind vaadata vene rahvale kui kutsutule ja seatule Euroopa valitsejana. Minu veendumuse aluseks on asjaolu, et enamus Euroopa rahvaid on jõudnud vanaduse, võimetuse ja dekadentsi ajajärku, ning rahval, kes omab nooruslikku jõudu ja tarmu, oleks kerge neid vallutada.” Edasi tuuakse testamendis ära, kuidas ja millised naaberriigid peab Venemaa vallutama.

Selle Peeter Suure programmi adopteerisid hiljem venemaa kommunistid. Bolševike partei rajaja ja selle vaimse isa Lenini õpetuse järgi ei pidavat enamlaste ja kodanluse vahel mitte kunagi tulema püsivat rahu. Vene enamlaste eesmärkide kohta annab kõige paremini selgust Punaarmee rajaja Lev Trotski ütlus:

”Kui revolutsioon võidab, me tükeldame Venemaa ja tema hauarusudel kinnitame sionismi võimu ning saame selliseks jõuks, mille ees kogu maailm põlvitab. Me näitame, mis on tõeline võim. Terrori ja veresaunadega me idioodistame täielikult vene intelligentsi, viime ta looma seisundisse…”

Kommunistide võimuletulekuga eesotsas Leniniga oli Venemaal loodud maailma jõhkraim hävitussüsteem. See süsteem rajas Lenini juhtimisel esmakordselt Euroopa mandril GULAGI.

Juba 1920. aastal oli Nõukogude Venemaal umbes kolmsada sunnitöölaagrit. Üldse tegutses nõukogude Venemaal ligi 70 aastat järjest, s.t. kuni selle “kurjuse impeeriumi” kokkuvarisemiseni  ligi pool tuhat sunnitöö ja erilaagrit, kus peeti kinni kokku umbes 18 miljonit  inimest.

1918. aasta 24. jaanuaril teatas Lenin, et „tõelise terrorini on veel hulk maad”. 26. juulil 1918 andis Lenin korralduse „revolutsioonilise terrori” laiendamiseks, mille järgi kuulusid hukkamisele kõik revolutsioonilisele  propagandale mitte alluvad isikud. Selles „revolutsioonilises võitluses” eelistas Lenin kasutada juudi äärmuslasi, kuna tema arvates ei kõlvanud venelane terrori teostamiseks. 1918. aastal  oli revolutsioonilise liikumisega liitunud 1.400.000 juuti, kellest enamus töötas Tšekas.  Neile oli Lenini poolt antud tegutsemiseks vaba voli. Lenin kirjutas hiljem:  “Need juudi elemendid mobiliseeriti sabotööride vastu. Nõnda õnnestus meil revolutsioon kriitilisest seisundist päästa.”

Juhtiv rootsi sotsialist, parlamendiliige ja ajalehe “Arbetet” peatoimetaja Arthur Engberg kirjutas 12. märtsil 1921: “On alust väita, et proletariaadi diktatuur Venemaal tähendab tegelikult juudi diktatuuri venelaste üle.”

Ka Lev Trotski võitluskaaslane  Clara Sheridan kirjutas:  „Kommunistlikud juhid on juudid, kes valitsevad Venemaad täielikult. Neid  leidub igas linnas, igas valitsusasutuses, kontoris ja ajalehetoimetuses. Venelasi minema ajades on nad vastutavad antisemiitlike meeleolude süvenemise eest.”

Samuti on kinnitanud Israelis elav juudi ajakirjanik Israel Shamir, et Nõukogude Venemaal valitses juudi diktatuur. Ja Lenin oli sunnitud 1919. aastal selgitama, et juudid ei ole töölisklassi vaenlased, vaid nad on sotsialismi võitluses meie seltsimehed…

Tegelikult olid vene juudi äärmuslased ja nende kaasajooksikud vaid rahvusvaheliste pankurite tööriistad.  Viimased tegutsesid eesmärgil, et saada oma kätte Venemaa tohutud rikkused.  Nii andis pankur Jakob Schiff  Lev Trotskile enamlaste võimuletuleku organiseerimiseks 20 miljonit dollarit. See annetus tasus end kuhjaga ära.  Ajaloolane Gary Allen on ajaloomaterjale uurides tõestanud, et aastatel 1918-1922 kanti Venemaalt USA pankurite arvele 600 miljonit kuldrubla.

Pankur Kuhn, Loeb & Co teenis enamlaste poolt riisutud varanduste pealt 102.290.000 dollarit. Ajaloolase Dmitri Volkonogovi poolt NKVD arhiivis  saadud andmetel oli ainuüksi enamlaste poolt omastatud tsaari varanduse väärtuseks 475 miljonit kuldrubla, millele lisandusid veel kroonijuveelid seitsme miljoni väärtuses.

Lenini ja tema kaasroimarite poolt valla päästetud terrori käigus hukati eelkõige aktiivsemaid, iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Nii andis Lenin käsu lasta mitmes linnas maha gümnaasiumide õpilasi, kuna ta pidas tulevasi vene intellektuaale nõukogude korrale ohtlikuks. Ja tšekistid võtsid kinni kõik vormimütse kandvad  noorukid.

Nõukogude Venemaal kasutati inimeste hukkamiseks kõikvõimalikke mooduseid. Sunnitöölaagritesse suletud vangid kas surid nälga või hukkusid ränkraske töö ja arstiabi täieliku puudumise tõttu haigustesse ja kurnatusse.  Nõukogude režiimile ohtlikud vangid hukati tavaliselt kuklalaskudega. Kuid on olemas fakte, millest on kirjutanud ka Soltzhenitsen, et Tšeka kasutas jakobiinide kombel vangide hukkamiseks spetsiaalselt valmistatud avatava põhjaga praame, millesse laaditud vangid uputati  merre.  Nii uputasid sel viisil juutidest tšekistid Bèla Kohn ja Roza Zemljatška (õieti Aaron Kohn ja Rozalia Zalkind) 1920.  aastal Krimmis vene ohvitsere. Samal viisil uputas tšekist Mihail Kedrov (õieti Zederbaum) Valgesse merre 1092 vene ohvitseri.

Tapatööde läbiviimiseks kehtestati isegi plaanimajandus. Lazar Kaganovitsi poolt 1937. aastal koostatud kava kohaselt pidi  NKVD nelja kuu jooksul vahistama 268.950 isikut, kellest 75.950 tuli koheselt hukata.  Kuid peagi leiti, et see tempo on liialt aeglane ja NKVD sai repressioonide läbiviimiseks kõrgendatud kohustused. ÜK(b)P Keskkomitee poolt oli lubatud ning isegi soovitatud  hukata  ka välisriikide kodanikke.

Ka  eesti rahvale  nõukogude režiimi ajal tuntuks saanud “kolmikute” loomise idee oli pärit Leninilt.  Ühes oma Tšekale saadetud telegrammis kirjutas Lenin, et on kiiresti vaja moodustada diktaatorite kolmik ja käivitada otsemaid massiterror. Samuti alustada kahtlaste tüüpide massilist deporteerimist.

Kuigi juudi revolutsionäärid eelistasid elada võõraste nimede all, sai vene lihtrahvale peagi selgeks, kes tegelikult Venemaad raudse käega valitsevad.  Kuigi kõik teised parteid olid 1920. aastal keelustatud, tegutsesid juudi parteid Bund ja Poa’lei Zion  endiselt edasi. Viimane ühines 1928. aastal kommunistliku parteiga.

 Bolševikud hävitasid Venemaal kokku ligi 60.000 kirikut, mis muudeti ladudeks ja avalikeks käimlateks. Kuid ei hävitatud ühtegi sünagoogi. Moskvas ehitati hävitatud kirikute asemele kahe tuhande kohaline sünagoog.  Selle kõige kohta kirjutas 1920. aasta 18. septembril ajaleht “Times”, et: “nõukogude võim sõltub juudi ajudest, läti ja hiina tääkidest ning tohutust vene rumalusest.”

Engelsi õpetuse järgi pidi maailmarevolutsiooni eelduseks olema riikide üleüldine kurnatus, mis pidi looma tingimused töölisklassi lõplikuks võiduks. Seda õpetust asus teostama Lenin, soovides, et Venemaa oleks Esimeses maailmasõjas kaotaja, et seejärel muuta "imperialistlik" sõda ülemaailmseks kodusõjaks. Kuid nähes, et ülemaailmset proletariaadi revolutsiooni ei toimu, tegi Lenin mõnes mõttes prohvetliku järelduse: maailmarevolutsioon saab toimuma teise imperialistliku sõja tagajärjel.

Nii tegid kommunistid veel enne Esimese maailmasõja lõppu panuse tulevasele maailmasõjale. Lenin tegi nüüd kõik selleks, et see sõda algaks. Selleks tuli alles loodav riik majanduslikult ja rahvas psühholoogiliselt sõjaks ette valmistada. Kõik edasine toimus ülemaailmse proletariaadi võidu nimel.

 


'

 

  Nõukogude Venemaa sunnitöölaagrid