ÄRA UNUSTA MIND…

 

ÄRA UNUSTA MIND…

Vaino Kallas

Kohtumine Torgaus

Anneli

1944. aasta oktoobripäevad olid kaua soojad ja päikeserohked. Sellistel päevadel tekkis kange tahtmine end sõdurielu rutiinist lahti rebida ja mererannas või sügisestel pargiteedel jalutada ning mõtetes kaugel omaste ja sõprade keskel viibida.

Nädalalõppudel hakati meile nüüd linnalubasid andma. Võisime käia kinos või niisama jalutada.

Vindavi (Venspilsi) linn sarnanes kuigivõrd minu kodulinna Pärnuga. Mõlemad asusid mere kaldal, läbi linna merre suubuvad jõed lõppesid pikkade kivimuulidega. Meeldivaks jalutuskohaks oli Venta jõe kallas oma romantilise paadimehega, kes linlasi üle jõe sõudis, ning linnapargi põlispuudega palistatud alleed. Mere lähedus ja selle kohin mõjusid mulle koduselt ja rahustavalt.

 Ühel kenal pühapäevasel õhtupoolikul saime poistega linnaload, et kinno minna. Otsustasin seekord kinno mitte minna ja seadsin sammud mereäärsesse parki. Ilm oli väga ilus ja päikesepaisteline ning pargialleedel liikus palju kohalikku rahvast ja puhkusele tulnud sõdureid.

Pargis kuulsin ma äkki selja taga kedagi sulaselges eesti keeles lausumas:

“On juba hilja, meil on aeg hakata koju minema.”

 Sellele vastas noore neiu vaikne ja mahe hääl:

“Kahju, ema. Nii ilus õhtu.”

Pöörasin ringi ja nägin keskealist naist tumedas sügismantlis. Ta hoidis käe alt kinni noorel sinisilmsel neiul, kellel oli käes  kimp kolletavaid vahtralehti.

“Vabandage, te olete eestlased?” tuli tahtmatult küsimus üle mu huulte. Vanem naine naeratas ja sõnas:

“Jaa, oleme eestlased.”

“Ma ei teadnud … ei osanud oodata … siin, võõras linnas …,” kogelesin üllatunult.

“Ka meile on see meeldiv üllatus,” sõnas naine vahele. “Kuigi oleme kuulnud, et siinsetes väeosades olevat ka eestlasi. On meeldiv teiega tuttavaks saada.”

Mulle kätt ulatades tutvustas ta end. Tutvumisel tütarlapsega köitis minu tähelepanu tema nimi, mis jäi mu kõrvu helisema selle kauni kõla tõttu - Anneli.

Meie vahel arenes rahulik keskustelu. Kuulsin nende lühikese, ent mõneti kurva loo. Sellised juhtumid olid võimalikud vaid sõja ajal.

Pärit Tartumaalt, olid nad septembri keskel tulnud Riiga, et seal sõjaväehaiglates üles otsida Narva rindel haavata saanud abikaasa ja isa. Kuid kõik nende otsimised Riia sõjaväehaiglates jäid tulemusteta. Siis lahutas kiiresti edasi liikunud rinne nad kodumaast ja nad olid jäänud võõrsile tühjade kätega, ainuke varandus seljas olnud riided. Kuna Anneli ema oli elukutselt meditsiiniõde, õnnestus tal pika otsimise peale saada töökoht ühes sõjaväehaiglas. Anneli oli saanud samasse haiglasse põetajaks. Kuid siis oli rinne jõudnud Riia alla  ja nende haigla toodi Vindavisse.

Rääkisin neile oma sõjameheteest. Meie saatuses oli ühine see, et nii nemad kui mina olime oma kodust ja kodumaast rindejoonega lahutatud.

Anneli ema oli meeldiva olemisega. Ta nägu oli lahke, suurte pehmete silmadega ning halliseguste kergelt kiharduvate juustega. Kui ta rääkis, oli ainult tema häälekõlastki tunda, et ta naeratas.

Anneli oli meeldiv tütarlaps. Ta õrnas ja särasilmses näos, lihtsas kaunis soengus ja hellades sinistes silmades oli midagi, mis mind juba esimesest hetkest köitis. Ta keha oli graatsiline ja varavalminud. Raske oli ära arvata tema vanust.

Siis tegi Anneli ema ettepaneku, et astuksin nende poole sisse. Olin nõus. Mulle meeldis see ootamatult loodud tutvus ja olnuks kahju seda siinsamas katkestada. Pealegi tundsin suurt vajadust kellegagi vestelda.

Nende ajutine elukoht asus otse Venta jõe kaldal. Väikesest jalgväravast viis teerada ühekorruselise elamuni, mis arglikult oma tillukeste akendega põlispuudest varjatud aiakesest piilus. Minu uute tuttavate kasutada oli väike toake, mis oli pererahva ruumidest eraldi ja mille aknast avanes imekaunis  vaade loojuvas päikeses sillerdavale jõele. Nagu kuldniidid tungisid päiksekiired läbi põlispuude sahiseva lehestiku, paitades maheda valgusega laia jõepinda ja pannes selle tuhandetes värvides virvendama.

Oli väga vaikne sügisõhtu. Ainult kusagilt kaugelt kostev rinde tume kanonaad, tuletades meelde tegelikkust. Seal võideldi, olles iga hetk valmis vaatama silma surmale. Käed kramplikult relva surumas, silmades välkumas teras, keha liibumas vastu maad, mis on läbi imbunud higist ja verest, kerkis hetkeks kujutlusse pilt sellest, mis toimus seal kaugel.

Istusime ümber akna all oleva laua ja lobisesime ühest-teisest. Anneli alul võõrastas ja kuulas vaikides. Naeratas ainult vahetevahel meie jutu sekka, kuid hakkas veidi aja pärast ka ise vestlusse sekkuma. Tema suured ja pehmed silmad vaatasid sealjuures otsekoheselt ja julgelt. Mõnikord aga pilgutas ta kergelt lauge ja siis muutus ta pilk äkki sügavaks ja õrnaks.

Meie vestlus, mis oli olnud rahulik ja leebe just nagu vaikne sügisõhtu väljas, oli kestnud juba üsna kaua. Käes oli hilisõhtu ja minul aeg lahkuda. Hüvastijätul võttis Anneli ema minult lubaduse, et ma neid kindlasti jälle külastan.

 Anneli tuli mind väravani saatma. Püüdsin temaga vestelda, kuid meie jutt oli kuidagi hüplev ja katkendlik, leidmata sobivat teemat.

Hüvastijätul langetas Anneli äkki pea, nii et kiharad langesid ta silmadele, ja naeratas. Väljudes aiaväravast ja suundudes jõe äärde, nägin, kuidas ta langetatud päi väravaavas seisis. Siis vajus taevast ringkäiku alustanud kuuketas pilve varju ja kogu ümbrus muutus tumedaks. Nägin veel vaid maja tumedat siluetti.

Paadisillal astusin paati, see eemaldus kaldast, liikudes aerude naksudes kiiresti vastaskalda suunas. Kerge tuuleõhk pani jõepinna õrnalt virvendama. Juba aastates paadimehe käes liikusid aerud just nagu mängeldes, kui ta neid tugevate tõmmetega tumedasse vette kastis.

Kaldal seisatasin ja otsisin silmadega tuttavat maja, kuid ei suutnud seda õhtuhämaruses leida. Vastaskallas oli nüüd nagu tume müür. Teel väeosa poole tundsin, et mind oli vallanud mingi seletamatult hea tunne. Miks? Põhjus polnudki  mulle oluline.

Minu linnaloa aeg oli ammu ümber saanud ja tagasi väeossa jõudes sain allohvitser Krause käest hilinemise pärast kõvasti riielda. Ta lubas minult, kui ma järgmine kord veel hiljaks jään, linnaloa üldse ära võtta. Õhtul magama heites ei tulnud mul kaua und.  Mõtted rändasid teisele poole jõge põlispuude alla väikesse majja.

Möödusid päevad ja ma polnud Annelid ja tema ema enam külastanud.  Kuid neile mitte mõelda ma ei suutnud.

Ühel päeval kohtasin ma patarei kööki toidu järele minnes juhuslikult tänaval Anneli ema. Ta puistas mind üle sõbralike etteheidetega, et ma polnud neid külastanud. Pomisesin midagi raskustest linnaloa saamisel, kuid ta katkestas mind ja juba järgmisel hetkel olin andud talle lubaduse, et külastan neid esimesel võimalusel.    

Ühel õhtul, kui olime koos Harriga saanud kinno minekuks linnaload, ütlesin Harrile, et ma ei tule kinno ja sättisin sammud tuttava maja poole. Anneli ema tuli mulle juba lävel vastu ja saatis mind tuppa. Lootsin järgmisel hetkel kohata Annelid sellisena, nagu olin näinud teda meie tutvuse esimestel päevadel. Kuid mulle astus vastu kahvatu, vaikiv, kurbade silmadega tütarlaps, kelles oli raske ära tunda endist vallatlevat gaselli.

Ta ulatas mulle käe ja ma surusin tugevasti tema väikesi külmi sõrmi. Anneli vaatas mulle kaua ja küsivalt otsa. Tema suurtes ja selgetes silmades värelesid pisarad. Nüüd mõistsin, miks see kummaline tütarlaps mind kütkestas. Ta köitis mind oma poolmetsiku veetlusega. Mulle meeldis tema aval hing,  mis mingil seletamatul põhjusel oli nüüd endasse sulgunud.

Ajanud veidi juttu, tegin ma Annelile ettepaneku minna meie tuttavale pargiteele jalutama. Ta nõustus otsekohe mingi alandliku,  peaaegu alistuva valmidusega.

Jalutasime piki jõekallast mere suunas. Pikka aega vaikisime mõlemad. Siis jäi Anneli seisma, vaatas mulle kurbade silmadega otsa ja küsis:

“Miks sa meid ei külastanud? Ma arvasin… ma kartsin, et oled kuhugi mujale saadetud. Ma väga ootasin.”

Ta jäi vait ja kuum puna voolas talle näkku.

Olime märkamatult teineteist sinatama hakanud. Vaadanud Annelile otsa, ei jätkunud mul julgust sellele haprale neiule tunnistada mittekülastamise tõelist põhjust. Samas tundsin suurt heameelt, et olin oma otsusest loobunud. Anneli küsimusele aga vastasin küsimusega:

“Kas sa soovisid, et oleksin tulnud?”

“Jaa,” vastas ta kiiresti, peaaegu sosinal.

“Kuid ütle, millest oli tingitud sinu kummaline käitumine ja nukker olek minu viimase külaskäigu ajal. Kas ma äkki solvasin sind kuidagi?” küsisin ma.

“Oh ei. Ma läksin ära sellepärast, et …”

Ta jäi sõnu otsides vait. Mulle sügavalt silma vaadates jätkas siis:

 “Ma olin … ma ei tea isegi … Luban, et ma enam nii ei tee. Kas oled mulle selle pärast väga pahane?

“Ei,  jumala pärast! Miks ma peaksin?” vastasin.

“Ma nii väga kartsin et … Ma arvasin … On hea, et sa meid jälle külastasid.”

Ta liigutas õlgu, nagu teevad seda väikesed lapsed, kui neil hea on.

Jalutasime mõne aja vaikides. Olime jätnud linna seljataha. Läbi kolletavate pärnade vilkus eemal sinetav meri, kus laineharjadel hüplesid väikesed päikesejänesed.

Anneli oli kuidagi kurb. Temas toimus midagi, mida ma ei mõistnud. Ta pilk peatus sageli minul ja mu süda tõmbus valusalt kokku selle kurva, ent õrna ja mõistatusliku pilgu ees. Ma imetlesin teda. Ma leidsin liigutavat veetlust tema kahvatus näos, tema ebakindluses ja aeglastes liigutustes.

Istusime ühe suure pärna alla pingile.

Anneli oli jäänud sügavalt mõttesse. Siis vaatas ta mulle nagu andestust paludes sügavalt silma ja ütles:

“Sa ei tohi minu käitumise järgi otsustada, selle järgi, mis ma teen …” Ta vaikis, leidmata edasi sõnu, ent jätkas siis:

“Ma kardan. Mind vaevab mõte, et sa mind kergemeelseks pead. Kuid usu mind, olen sinuga siiras. Aga ole palun ka sina minuga avameelne.”

Päev lähenes õhtule. Päike oli laskunud mere kohale ja sinna suubuv jõgi sillerdas selle kiirtes, ainult harva pani kerge tuuleõhk veepinna kergelt lainetama. Siis katkestas ümbritsevat vaikust meist mööduva sõjalaeva tume kohin ja veepind kattus lainetega, mis kerge laksatusega vastu kallast põrkasid.

“Küll tahaksin siit ära,” lausus Anneli mõtlikult, saates silmadega laeva kaugenevat siluetti. Tahaksin tagasi Eestisse, tahaksin koju. Seal on mu vanaema ja vanaisa. Kas tõesti see kõik veel ei lõpe. Selline elu on ju nii hall ja kurb.” Ta vaade oli suunatud kaugele merele. Siis pööras ta oma pilgu minu poole ja pärast lühikest vaikust, mille kestel üle tema kahvatuda jõudnud näo oli libisenud mingi vari, ta jätkas:

“Ütle, kas sul on … kas sa oled peale oma ema ja isa kedagi kalliks pidanud. Kas sa oled tundnud seda suurt ja sügavat tunnet mõne …” Ta vaikis kohmetult, otsides sõnu ja jätkas siis: “mõne teise inimese vastu?”

Tundsin, kuidas mind läbis mingi eriliselt soe tunne. Oleksin tahtnud sel hetkel öelda talle kõik, kuid mingi sisetunne hoidis mind tagasi ja ma küsisin vastu:

“Kas see on sulle väga tähtis?”

Ta kohmetus pisut, langetas pilgu ja lausus:

“Ma ei oleks pidanud seda sinult küsima. Vabanda mind. Olen harjunud rääkima kõike, mis pähe tuleb. Seepärast ma kardangi vestelda.”

“Räägi, Anneli! Ära jumala pärast karda!” ütlesin õhinal. “Ma olen rõõmus, et sa lõpuks minuga avameelne oled ja lakkad mind võõrastamast.” 

Nüüd tõstis Anneli silmad, vaatas mulle oma pehmete silmadega otsa ja naeratas kergelt. Tema põskedele voolas kerge puna ja silmadesse ilmus kelmikalt särav pilk. Minu kõrval istus nüüd see Anneli, keda ma olin meie esimesel kohtumisel imetlenud.

“Jutusta mulle parem midagi endast, oma kodust, vanematest.”

Kuid mul polnud jutustamiseks tahtmist. Ma vaatasin teda. Ta uppus üleni loojeneva sügispäikese sülelusse, oli rahunenud ja leebe. Kuigi meid ümbritsev õhk oli sügiseselt karge ja õhetas merre laskuva päikeseketta kiirtes, tajusin ma Annelist õhkuvat hingesoojust.

“Vaata, kui ilus,” ütles Anneli, vaadates pilku minu poole pööramata merre vajuvat päikeseketast.

Vaatasin teda ja mul oli kummaliselt hea olla. Kummardusin ta poole ja puudutasin ta juukseid.

“Lähme! On juba hilja,” ütles ta nüüd kiiresti püsti tõustes ja hakkas rutates kodu poole sammuma. Järgnesin talle.

Maja ees jumalaga jättes vaatas ta mulle otse ja sügavalt silma. Tema väike kuum käsi pigistas tugevasti mu kätt.

Kõigil järgnevatel päevadel kõlas mu kõrvus Anneli vaikne naer. Mulle viirastusid tema pehmed ja usaldavalt armsad silmad kahvatunud näos, mille ümber lendlesid kiharad.

* * *

Püüdsin nüüd igal võimalikul juhul Annelid ja tema ema külastada. Kuid neidu valdasid mingid kapriisid. Kord oli ta sõbralik, hellitav ja lahke. Siis jälle vaikne ja nukker.

Ükskord jälle kahekesi olles küsis Anneli värinaga hääles: “Millal teie väeosa siit ära saadetakse?”

“Kas sa, Anneli, seda siis sooviksid?” küsisin imestunult.

“Oh, palun, anna andeks, kõnelen lollusi, ära võta minu juttu tõsiselt.”

Ta oli kogu õhtu kuidagi kurb ja vaikne. Temas toimus midagi, mida ma ei mõistnud. Ta silmad peatusid sageli minul ja mu süda tõmbus selle õrna ja mõistatusliku pilgu ees valusalt kokku. Ma imetlesin tema tütarlapselikku õrnust. Ma leidsin liigutavat veetlust tema kahvatutes näojoontes, tema ebakindlais, aeglustes liigutustes.

Mulle kaua ja siiralt otse silma vaadates ütles ta äkki:

“Ma kardan, et varem või hiljem viib saatus meid lahku. Ma oleksin … Mulle oleks see väga valus.”

Tema siiras avameelsus pani vere mu soontes kiiremalt voolama. Ma mõistsin teda sel hetkel. Haarasin ta väikese käe oma pihku. Ta vaatas mulle otse ja sügavalt silma. Tema väike kuum käsi pigistas tugevasti minu kätt.

Nüüd olin ma selles kindel. Ma tähendasin Annelile hoopis rohkem, kui juhuslik tuttav. Ja ma olin õnnelik.

 

* * *

Paar päeva hiljem, ühel varasel hommikul, kui ma polnud veel ärganud, surus sakslasest tunnimees mulle pihku kokkukeeratud paberilehe. Avasin selle. Kortsunud vihikulehele oli kiiruga kirjutatud vaid paar rida:

“Tule õhtul, kella kuueks meie pingi juurde jõe kaldal. Ma pean Sind tingimata nägema! Tule kindlasti! Ootan väga! Anneli.”

See päev oli kohutavalt pikk. Ja pealegi, kuidas saada õhtul luba väeosast lahkumiseks?  Ja ma läksin luba küsimata.

Kui ma kokkulepitud ajaks tuttava pargipingi juurde jõudsin, ei märganud ma sügisese hämaruse tõttu kohe Annelid. Pikka salli mähituna istus ta meie pingil. Astusin ta juurde. Ta hingas kiiresti ja oli erutatud.

“Anneli! Mis on juhtunud? Kas emaga …?” küsisin.

Ta ajas end sirgu, vaatas hetkeks mulle otsa ja langetas siis pilgu. Võtsin ta käe. See lebas just kui surnult minu pihus …

“Ma tahtsin,” alustas ta naeratada püüdes, kuid ta kahvatunud huuled ei kuulanud teda. “Ma tahtsin öelda, et …” sõnas ta uuesti ja jäi vait. Ta hääl oli iga sõna järel katkenud. Istusin ta kõrvale.

“Anneli,” kordasin ma, suutmata midagi enamat öelda. Tekkis vaikus. Ma hoidsin ikka veel ta kätt. Vaatasin ta nägu. Ta hingas kiiresti, hammustades huuli, et mitte nutma puhkeda, et silmadesse valguvaid pisaraid tagasi hoida. Midagi liigutavalt abitut oli temas, kogu ta aras liikumatuses. Süda mu sees tõmbas valusasti kokku.

“Anneli,” kordasin ma tasa.

Ta tõstis aeglaselt silmad minu poole. Oo, armastava naise pilk, kes suudab seda kirjeldada. Nad anusid, need silmad, nad usaldasid, küsisid ja andusid …

Ma ei suutnud nende võlule vastu panna. Peen tuli läbis mind põletavate nõeltena. Haarasin ta õlgadest. Kuuldus värelev ohe ja ma tundsin oma juustel nõrga puulehena vabiseva käe õrna puudutust. Tõstsin silmad ja nägin tema nägu.

Kuidas oli see äkki muutunud. Sellelt peegeldunud hirm oli kadunud. Pilk oli kuhugi kaugele taandunud ja kutsus endaga kaasa. Huuled olid pisut avanenud, laup kahvatu ja kerged kiharad tahapoole langenud, just nagu oleks kerge tuuleõhk need tagasi heitnud.

Ma unustasin kõik. Tõmbasin teda õlgadest enda poole. Kuulekalt alistusid ta käed.  Kogu keha järgnes neile. Sall libises õlgadelt ja ta pea vajus mu rinnale. Vajus minu hõõguvate huulte alla.

“Kallis,” sosistas ta vaevukuuldavalt.

Siis äkki, nagu teadvusele tulles, lükkas ta mu näo kergelt endast eemale, kuid samas vajus ta pisarais nägu tagasi mu õla najale.

Siis hakkas ta rääkima.

“Me sõidame siit täna õhtul koos haavatutega ära, vist Saksamaale. Mind oodatakse juba. Arvatavasti ei näe me teineteist niipea. Ma ei unusta sind ja loodan, et me kindlasti veel kohtume. Me ju kohtume veel, eks? Ära mõtle minust halvasti,” sosistas ta läbi pisarate ja ta õlad tõmblesid tugevatest nuuksetest.

Mul oli väga valus. Midagi oli minus just nagu puruks rebitud.

Siis tõstis Anneli äkki silmad. Suured, selged, puhtad ja vaatas mulle otsa. Kaua…

Oo, mis peegeldus neis silmades, neis pisaraist nõretavais silmades. Neis oli ahastus, hirm, janu ja õrnus.

Siis rebis ta end ootamatult mu käte vahelt lahti. Nagu andeks paludes vaatas ta mulle anuvalt otsa, just nagu soovides mind endale kauaks mällu jätta. Seejärel sõnas ta vaikselt:

“Ela hästi! Ära unusta mind! Kui jõuad kunagi kodumaale, tervita seda minu poolt! Pean nüüd ruttama. Jumalaga!”

Ja juba ta jooksis mööda pimenevat pargiteed. Tema kaugenev kuju kadus salli lehvides peagi pimedusse.

Olin meeletu, oskamata midagi mõelda ega tegutseda. Lõpuks, just nagu teadvusele tulles, jooksin ma mööda pargiteed talle järele. Suundusin tuttava maja poole. Oli veel üks lootus.

Kuid nende tuba oli tühi. Pererahvalt sain teada, et nad olid juba päeval oma vähesed asjad sealt ära viinud.

Olin nõutu. Hinges oli lämbumistunne ja südames valus, nii valus…

Kõik järgnevad päevad viibisin nagu mingis läbipaistmatus udus. Ühel vabal hetkel käisin kõigis neis kohtades, kus me koos Anneliga olime viibinud. Just nagu mahajäetuna ja unustatuna seisis üksik pargipink raagus pärnapuude all. Jälle nägin ma enda ees silmi, täis pisaraid, suuri, selgeid, õrnu.

Annelid ei kohanud ma enam kunagi. Kuid mitte kunagi enam ei kordunud ka see tunne, mida ma tundsin Anneliga koos olles. See kuumalt põletav ja õrn tunne. Iialgi ei unune need silmad, mis olid mind kord armastusega vaadanud. Ma säilitan otsekui pühadusena mälestust neist silmadest, neist kiharaist ja neist kätest, mis kord pulbitsevas nooruslõõmas mu kätt olid hoidnud.

Möödusid aastad. Ja siis  sain ma teada, et Anneli ja tema ema olid mõlemad Saksamaal ühe lääneliitlaste pommirünnaku ajal hukkunud. Kuid ikka ja jälle  kuulen ma Anneli häält: ära unusta mind…

 

September 1947